Vabariigi President Turu Ülikoolis 25. mail 2000
25.05.2000

VÄIKERAHVASTE ROLL EUROOPA LIIDUS


Alustan küsimusest: Mis on Euroopa? See on Euraasia mandri väike poolsaar, tühine pindalalt ja
tühi maavarade poolest, suure hobuse sabatutt. Ometi on ta tõusnud kogu maailma
arengumootoriks. Millega seda seletada?

Maakaardile pilku heites torkab silma väikese Euroopa poolsaare rannajoone määratu pikkus.
Maailmas ei ole teist piirkonda, kus tagamaa ruutkilomeetri kohta tuleks nii palju rannajoont. See
ahvatleb Euroopat käsitlema informatsioonivahetuse mudelina.

Kui läheme oma muinasaja läteteni, näeme, et Bosporuse merekitsust, rannikuid ja jõgede
orgusid kasutas Homo sapiens pealetungiks meie kaugele eelkäijale neandertali inimesele, kes
lõpuks taandus Hispaaniasse, Ibeeria poolsaare lõunapoolsesse ossa ja üksikute isolaatidena
Balkani mägedesse ja seal sugupuuta välja suri. Kasutades moodsat terminoloogiat, võiksime
rannajoont ja jõgede süsteemi käsitada esimeste informatsioonikanalitena. Neid kitsaid ja hästi
jälgitavaid koridore pidi levisid inimesest sõltumata ka taime- ja loomaliigid, suurendades väikesel
pindalal Euroopa looduskeskkonna mitmekesisust. Niisiis on vee ja maismaa kokkupuutejoone
pikkus see läbi aegade määrav tegur, millest on sõltunud informatsiooni ülekande intensiivsus
ühest kohast teise. Informatsiooni mõiste alla kuuluvad arusaadavalt oskused, uskumused,
kaubad ja teenused. Ülekande intensiivsuse kõrval tahaksin kasutada veel teist mõistet, nimelt
ülekande pinget. See sõltub nivoode vahest, looduskeskkonna erinevusest. Minu arvates ei ole
piisavalt tähelepanu osutatud seigale, et põhja-lõuna suunas ehk meridionaalselt olid erinevused
märksa suuremad kui lääne-ida suunas ehk latituudselt. Need matemaatilised sõltuvused
avaldusid eri aegadel erineva dünaamikaga, olenevalt muinasinimese kultuuriastmest. Lévi-Strauss
kõneleb vanema kiviaja pihukirve tüübist, mida muinasinimene kasutas saja kuni kahesaja
tuhande aasta kestel määratusuurel territooriumil, mis ulatub Prantsusmaast Kollase mereni. Ta
kasutab koguni väljendust ''standardiseeritud toode''. Mainin seda tuntud näidet üksnes selleks, et
rõhutada aja ja ruumi mõistmise raskust. Nüüd, kus oskame ajalugu ka kvantitatiivselt mõõta,
pakub huvi järgmine tulemus: Vanas Roomas maksis viljavedu Aafrika ja Itaalia vahel meritsi
niisama palju nagu vilja vedamine seitsekümmend kilomeetrit rannikust sisemaale. Nendest
näidetest lähtudes söandaksin osutada mitmele järeldusele. Kaubavahetus lõuna-põhja suunas on
eriti Euroopas olnud tõenäolisem kui ida-lääne suunas, tulenevalt suuremat looduskeskkonna
erinevusest, mida ma ennist nimetasin pingeks. Eesti- ja Liivimaa varakeskaegne teraviljaeksport
Itaaliasse ja Hispaaniasse, millest me siinsamas Turu linnas veerand sajandit tagasi vennalikult
vestlesime professor Vilho Niitemaaga, on ilusaks illustratsiooniks öeldu juurde. Kuid öeldust
tuleneb ka teine järeldus, nimelt ekspansioonid lääne-ida suunal on tõenäosemad kui põhja-lõuna
suunal, sest ekspansioon, olgu rahvasterände või vallutusliku iseloomuga, püüab ennekõike
püsida koduse kliimavöötme piirides. Kuid nii või teisiti on eduka inimtegevuse eelduseks alati
olnud informatsioonivahetus. Mitte steriilne nagu füüsikast tuntud ühendatud anumate vahel, mis
viib informatsiooni nivelleerimiseni, vaid niisugune informatsioonivahetus, mis sünnitab vajaduse
veelgi suurema, intensiivsema ja pingerohkema informatsiooni järele. See ei ole igiliikur,
perpetuum mobile, vaid Sampo, mida tänases maailmas tuntakse ka Nokia nime all.

Euroopa erakordselt pikk rannajoon pole kindlasti Euraasia läänetipu ainus iseloomustus. Tõtt
öelda me ei märkagi seda, nagu kala ei märka oma keskkonda, vaid märkab pigem selle
puudumist, kuid siis on uba hilja. Oma pisikesest Euroopast kõneldes me peame silmas
ennekõike tema kultuuride paljusust. See harukordne kontsentratsioon eri kultuuritraditsioone on
koondunud pisikesele poolsaarele. Millele toetub see kultuuriline mitmekesisus? Sellele on raske
vastata. Võib-olla inimese tahtele. Tahtele iseeneseks jääda. Sel juhul peame kõnelema
tasakaalust, mis ei lubanud erinevustel kujuneda Euroopas fataalselt suureks. Ma ei ole kunagi
osanud iseendale seletada näiteks Eesti ja Läti kultuuri erinevust. Tegemist on ju kahe väga
väikese alaga, mis asuvad samas kliimavöötmes, sama mere ääres, toetuvad sarnasele ajaloole,
on olnud samade kuningate ja keisrite all. Ometi on Eesti ja Läti rahvaluule, kirjandus, muusika,
teater, maalikunst hämmastavalt erinevad. Nad on nii erinevad, et tõmbavad teineteist ligi. See ei
ole fataalne erinevus, pigem on see niisugune erinevus, mis teineteise najal süveneb, mis süveneb
tahtest olla erinev. Fataalse erinevuse näiteks sobib episood maadeavastuste ajastust.
Hispaanlased tapsid Lääne-India pärismaalasi selleks, et selgitada, kas ka pärismaalastel on
hing. Pärismaalased omakorda tapsid hispaanlasi, et selgitada, kas surnud hispaanlane kõduneb.
Nii ühed kui teised püüdsid avastada võõras kultuuris ennekõike inimest, kuid tegid seda inimese
hinnaga, teiste sõnadega sarnaselt, kuid fataalselt. Nii või teisiti, meile pärandati Euroopa, milles
oleme kõik üksteise kõrval erisugused, igaüks natukene isemoodi. Ja selles on Euroopa tugevus.
On suurrahvaid oma kõikehõlmavate kultuuridega, kes tänapäevalgi kujundavad maailmapoliitika
põhijooni. Ja on hulgaliselt väiksemaid rahvaid ning hoopis pisikesi, kellel samuti ei puudu
eneseväljendustahe. Euroopas on see tahe leidnud ka lahenduse ja saanud tegelikkuseks.
Arvestamata saareriiki Islandit, oleme meie, eestlased, maailma väikseim rahvas, kellel on täiel
määral olemas kogu omakeelse kultuurilise ja poliitilise identiteedi spekter: kõrgharidus, ülikoolid,
usuelu, ilukirjandus ning riigi poliitiline struktuur. Harva mõtleme Euroopa mastaapide väiksusele.
Näiteks sellele, et Skandinaavia elanikkond kokku küünib vaevalt Los Angelese linna elanike
arvuni. Või sellele, et kolmes Balti riigis elab kokku vähem inimesi kui Moskvas, või et Brasiilia
ületab suuruselt viis korda Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania pindala kokku. Euroopa
ei kummarda kvantiteeti, vaid kvaliteeti. “Big is beautiful” on Euroopale võõras, vahest ka seetõttu,
et Euroopa ise on väike ja tema suurus on ennekõike vaimne. Meie pisikese kontinendi
kultuurrahvaste ja -riikide summa kokku annabki ime, mida kutsume Euroopaks. See tavatu
kultuuride liigendatus on kahtlemata olnud Euroopa geograafilise liigendatuse tulemus, järelikult
looduse kingitus, nagu mistahes maavara. Ja nagu ka maavarade puhul, oleme alles viimasel ajal
õppinud neid hindama ja nendega säästlikult ümber käima. Või, kui soovite, säästlikkust
teesklema.

Euroopa kultuurilist mitmekesisust täiendab kultuuriline tolerants, mis ju tegelikult üldse teebki
selle paljususe olemasolu võimalikuks. Tolerantsi, sallivuse puudumine toob kaasa mullistusi, mis
vähendavad väikerahvaste eneseväljendusvõimalusi ja mille ajal saab pärsitud kogu Euroopa
potentsiaal. Kui Euroopa ise oma potentsiaali ei kasuta, ei tähenda see veel, et seda keegi teine
teha ei võiks. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: möödunud sajandi demokraatliku Ameerika
esiletõus, sellal kui enamik eurooplasi vaevles kitsarinnaliste isikukultuste käes, või hilisem
lõhestatud Euroopa aeg, kui imeväel kerkisid esile Jaapani, Korea jpt Kagu-Aasia majandused.

Igal rahval on võimalus, vajadus ja kohustus enesemääramise järele. Iga rahva ülimaks
eneseteostuseks on riikliku iseseisvuse kehtestamine. Seda saab ette võtta ainult ühe korra. Kord
kehtestatud, on see põhimõtteliselt võõrandamatu. Soomlased ja eestlased on selle sammu
astunud viimase sajandi sees. Aga meie rahvaste saatus on sellest hoolimata kulgenud hoopis
erinevalt. Eesti Vabariik säilitas läbi okupatsiooniaastate küll juriidilise omariikluse – ja seda
tunnustas enamik demokraatlikust maailmast –, kuid meie peale langes totalitaarse maailmakorra
okupatsiooniraskus. Totalitaarne maailmavaade koos Hitleri–Stalini salalepetega 1939. aastast
paiskasid Euroopa lõhestatusse ja seadsid raudse eesriide abil paljud Kesk-Euroopa riigid vabalt
arenguteelt kõrvale. Paradoksaalne on tõsiasi, et nii ''Inimõiguste deklaratsioon'' kui ka Vene ja
Saksa totalitarism on mõlemad Euroopa poliitilise mõtte lapsed. Totalitarismi ahvatlused on
suured: kriisioludes annab ta kiire edumaa, nagu teame Venemaa ja Saksamaa
industrialiseerimise ja tööpuuduse likvideerimise kogemustest, kuid see edumaa on tulevikult
võlgu võetud. Võlg makstakse tagasi sõjaohvrite või majanduskriisiga. Totalitarismi traagika selles
peitubki, et ta painutab rahva ühe mõtteviisi ja ühe eesmärgi alla. Nivelleeritud mõtteviis hävitab
loovuse ja asendab intensiivse majandamise ekstensiivsega; kui ühe barreli nafta tootmiseks tuleb
kulutada kaks barrelit, on selge, et riiki veereb kuristikku. Vaevaline väljapääs on võimalik üksnes
siis, kui rahva enamik on aru saanud ja omaks võtnud vajaduse valida demokraatia ja
turumajanduse arengutee.

Kui me Eestis kümmekonna aasta eest hoogsalt taastasime oma iseseisvuse, oli meil Eesti
Vabariigi juriidilise järjekestvuse ja demokraatliku seadusandluse näol sõjaeelsest ajast ikkagi
olemas tugev toetuspind.

Kas oskame nüüd sellest teha õigeid järeldusi ja mõista, et Euroopa demokraatia ja Euroopa
arengupotentsiaal sõltub Euroopa mitmekesisusest? Selleks pean esmalt küsima, mida üldse
tähendavad väikeriigid ja milline on nende roll tänapäeva maailmas. Olen kahel korral ÜRO
peaassamblee kõnetoolis esinedes keskendunud väikerahvastele. Tänapäeva maailmapoliitikas,
milles domineerivad suurriigid, kiputakse unustama, et väikeriigid moodustavad maailmas
enamuse. Aga tõsi – kahjuks vaikiva enamuse. Ka Rahvasteliit ja hiljem Ühinenud Rahvaste
Organisatsioon on oma ülesehituspõhimõtetelt kahjuks asutamisest saadik suurriigikesksed.
Nende maailmaorganisatsioonide tekke ajal oli see ehk mõistetavgi, aga
dekoloniseerimisprotsessi tulemusena on ÜRO laienenud ainult uute väikeriikide arvel. Suuri pole
kusagilt juurde tulemas. Kuidas saavutada olukord, et ka väikeriikide vaikiva enamuse hääl kõlaks
valjuste kaasa maailmas ja eriti Euroopas?

Selleks peavad väikeriigid ise samme astuma. Väikeriikide muredest üldiselt kõneldes peame
oskama nende probleeme eristada ning eri rühmadesse kuuluvaid väikeriike omaette käsitleda.
Samas on aga kõigil neil midagi ühist, näiteks julgeolekumõõtme haprus või suuriikidega võrreldes
piiratud inimvalim. Kahjuks ei õnnestunud Eestil korraldada väikeriikide kongressi Tallinnas, mis
sellistele küsimustele olekski keskendunud. Tallinna väikeriikide kongressi ideed pooldasid
mitmed suurriigid, esimeste seas ka tollane Vene föderatsiooni president Boriss Jeltsin.

Euroopa Liidu laienemisega seoses on väikeriikide küsimus saanud uueks väärtuseks. Euroopa
Liidus on suured liikmesriigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, ja teisalt on seal
väikesed, nagu Taani, Belgia või Holland. Et Euroopas püsiks edasiviiv tasakaal, vajavad suured
väikesi, sest suurte vahele jääb alati teatud vastuolusid, millest üle saamiseks on vaja väikeste
kohalolekut. Väikeriigid on Euroopa määrdeõli ja Euroopa mört.

Väikerahvaste säilimine ja areng on Euroopa tuleviku võtmeküsimus. Euroopa vajab väikerahvaid
niisama palju, kui meie vajame Euroopat. Sest Euroopa jõud pole ta suurus – Euroopa jõu tagab
ta mitmekesisus.

Meie ülesanne siin Läänemere rannal on seda mitmekesisust toota ja hoida. Maailm on muutunud
ja uued muutused leiavad aset üha suurema kiirusega. See pole kellelegi uudis – niikaua kui seda
võtta filosoofilise tõena või, minugipoolest, akadeemilise arutlusteemana. Kuid sellest tõest enda
kohta praktilisi järeldusi teha, mõista, et see tähendab ka hoopis intensiivsemat tööpanust, – see
on raske igapäevasesse inimtegevusse üle kanduma. Me oleme loomu poolest laisad uutest
võimalustest kinni haarama ja neid enda kasuks pöörama. Me võtame tehnika uued
väljamõeldised küll enda teenistusse, aga ei anna endale aru, et inimkonna üldkultuurilist silmapiiri
laiendavad need üksnes kvantitatiivselt, mitte aga kvalitatiivselt. Nagu Gutenberg ei teinud
maailma õnnelikuks, nii et tee ka internet. Sest mis on inimene? Inimene on see, kes kaost
töötab ümber struktureeritud infoks. Kuid internet on infoliikumist plahvatuslikult suurendanud. See
tähendab, et ta on enda alt oksa läbi saagimas, ennekõike on ju suurenenud kaos. Maailm ei ole
muutunud eetilisemaks. See töö seisab meil ees. Ja siin näen ma väljakutset väikeriikidele, kelle
poliitika peab olema eetiline, et olla tänapäeva väikeses maailmas läbilöögivõimeline.

Ühinenud Euroopa eetiline imperatiiv seisab selles, et tema mitmekesisel kultuuripaletil on
ühisnimetajaks ühised demokraatiaväärtused, üks ühine eesmärk, aga iga riik leiab ise oma tee
nende eesmärkide ja põhimõtete saavutamiseks. Selle küsimusega ei seisa silmitsi mitte ainult
väikeriigid. Ka suurtel lasub kohustus mõtestada Euroopa arengut ja pakkuda välja
tulevikustsenaariume. Mitte iga idee ei leia kohaldamist reaalses maailmas. Mõni algatus peab
jääma akadeemiliseks ekskursiks. Nii mõistan ka Saksamaa välisministri Joschka Fischeri
euroföderalismi. Ta valis oma nägemuse esitamiseks Berliini Humboldti ülikooli. Mis võikski olla
ülikooliauditooriumist sobivam koht uute, eksperimentaalsete nägemuste esitamiseks, mis võivad
ellu rakenduda põlvkonna või kahe järel? Edasiminek leiab aset aga alles siis, kui tehtud
eksperiment tegelikkusemõõdetega kokku puutudes realistliku kuju omandab. See on
akadeemilise vabaduse puudus ja samal ajal eelis reaalpoliitika ees. Akadeemilist naudingut
maitsevad poliitikudki neil harvadel kordadel, kui neil õnnestub akadeemilise auditooriumi ees oma
mõtteeksperimente viljelda. See käib minu ja kindlasti ka Joschka Fischeri kohta.

Eesti Vabariigi seisukoht on teile kõigile teada: Euroopa Liidu sisereformid peavad kulgema
paralleelselt Euroopa Liidu laienemisega, aga mitte laienemise arvel. Euroopa Liidu uusi liikmeid
tuleb vastu võtta riigi objektiivsete kriteeriumide, aga mitte geopoliitiliste eelistuste põhjal. Me
jääme truuks Helsingi tippnõupidamise otsustele ja eeldame samasugust truudust ka teistelt.
Ning ennekõike oleme tänulikud Soome Vabariigile, kes on sõna ja teoga näidanud, kui palju
eetilist kapitali võib väikeriik kaasa tuua ühisesse Euroopasse.

Kokkuvõtteks: Väikeriikide roll on olla sideaine, mida kaugelt ei pruugi märgata, aga ilma milleta
jääks verevaeseks inimkultuur kogu tema mitmekesisuses: julgeolekupoliitikast keskkonnahoiuni.
Euroopa arengus on olnud tagasilöögi aegu, kui väikeriikidest ''sõideti üle''. Ja on olnud edukamaid
aegu – siis, kui arvestati ka väiksemate elu- ja enesemääramisõigust.

Tahan lõpetada järeldusega, et kultuurilise mitmekesisuse säilitamise vajadus on niisama
aktuaalne globaalprobleem nagu kliima soojenemisega kaasnevad ohud keskkonnakaitses,
tuumasõja vältimise vajadus, ülerahvastusest tingitud probleemid arenguriikides jm. Selle vajaduse
teadvustamine on aga väikeriikide enda teha. Niisiis tööle, mu head Soome sõbrad ja
akadeemilised kolleegid.