Tööstuslik areng Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas
Bruce Forbes, Rovaniemi ülikool
Loode-Siberis toimub praegu kiire ja ulatuslik majandusareng, peamiselt Labõtnangi ja Bovanenko vahelises nafta transpordikoridoris. Läbi Jamali poolsaare kesk- ja idaosa on plaanis ehitada uus gaasijuhe. Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas asub üks suuremaid kasutamata naftamaardlaid.
See suur ala on Jamali neenetsite põline kodumaa, kus elab vähemal määral ka hante ja sölkuppe, kes seal oma põhjapõtru karjatavad. Nende rändkarjuste majandustegevus põhineb avarate tundrakarjamaade hooajalisel kasutamisel, kuid sealne taimestik on karjatamisega kohati ülearu kannatada saanud. Areneva raudtee ja teenindusvõrkude mõju on Jamali lõunaosas juba ilmne.
Arheoloogilised kaevamised on näidanud, et neenetsid ja nende esivanemad on elanud selles piirkonnas üle tuhande aasta, küttides põhjapõtru ning kalastades arvutuis jõgedes ja järvedes. Neenetsi keeles tähendab Jamal 'maa(ilma) lõppu', mis on sellele paigale üsna sobiv nimi. Jamali poolsaar asub Novaja Zemljast idas, ulatudes sadu kilomeetreid Kara merre. Poolsaart katab igikelts, mis paiguti on kuni kolmsada meetrit paks.
Põliselanike praegune majandustegevus põhineb paarisaja-aastasel põhjapõtrade kasvatamise kogemusel, mis järgib kuuehooajalist vahelduvat tsüklit. Pisut enam kui pooltel Jamali rajooni üheksast tuhandest põliselanikust on valdavalt rändav või poolrändav eluviis ja 46% tundrast kasutatakse karjamaana. Peamist majandustegevust juhivad praegu kolm suurt sovhoosi: Jamali, Jarsalini ja Panajevi sovhoos.
Naftapuurimine jõudis poolsaarele suhteliselt hilja, kaevandamist alustati 1970ndate lõpul, ning 1980ndate algul avastati tohutud gaasivarud Bovanenkos ja selle ümbruses. Naftapuurimist arendati jõudsalt juba enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kuid pärast 1991. aastat muutus see valuutapuudusel lausa hädavajalikuks.
Vaatamata hiljutistele järskudele muutustele ning seitsmekümneaastasele nõukogude survele on neenetsi kultuur, kaasa arvatud keel ja paljud traditsioonid, märkimisväärselt hästi säilinud. Põhjapõder katab jätkuvalt selle rändrahva põhivajadused: võimaldab transporti, annab kehakatet, peavarju, toitu ja isegi õmblusniiti.
1980ndail aastail on täheldatud, et suur osa Gõda poolsaarest ning Jamali poolsaare lõunaosa on ülekarjatatud. Vene teadlaste hinnangul on kodustatud põhjapõtrade arv Jamali poolsaarel juba poolteist kuni kaks korda optimaalsest suurem.
Teadlased nendivad, et arenev nafta ja maagaasi kaevandamine kahandab pidevalt tundraala karjatamiskõlblikkust. Ka eri piirkondade maakorraldajad kannavad ette ülekarjatamisest, mistõttu Salehardi põllumajanduse arenduskeskus nõuab põdrakarjade otsustavat vähendamist. Õnnetuseks muutis neenetsite sundkollektiviseerimine sovhooside piirid jäigaks, mis ei lase karjustel oma rändeid küllalt paindlikult taimestiku, loomastiku ja kliima loodusliku kõikumisega kohandada.
Vene teadlased on täheldanud, et taimkate on juba täiesti hävitatud enam kui 450 km² suurusel nafta- ja gaasimaardlate alal ning 1800 km² ulatuses peamiste torujuhtme ümbruses. Hävitatud taimestikuga maapinda on nende hinnangul kokku umbes 2500 km². Tuginedes Tjumeni oblasti praegustele plaanidele, väidavad nad, et nafta ja gaasi kaevandamise territoorium kasvab 16 200 km²-ni ja täiesti hävitatud taimestikuga maa-ala kasvab 5500 km²-ni. Need arvud ei hõlma kahju, mida põhjustab liigtihe põdrakarjatamine.
Naftatranspordiks vajalikku torujuhet Jamali poolsaarelt olemasolevasse torujuhtmete võrgustikku ning edasi lõunasse ja läände, Barentsi regiooni, pole veel ehitama hakatud.
Tundra ökosüsteem on aga juba niigi kahjustatud senise naftakaevandamise ja infrastruktuuri arendamisega. Teisisõnu, kuigi loodetavasti ei hakka naftat seal veel niipea voolama, on ulatuslikke kahjustusi põhjustanud juba puuraukude, maanteede ja raudteekonstruktsioonide rajamine, geoloogilised mõõtmised, maanteedeväline liiklus ja kruusa ning liiva kaevandamine kõigi nende objektide ehitamiseks.
Alternatiiviks pika torujuhtmesüsteemi ehitusele on pakutud nafta ja maagaasi transporti laevadega. Esmapilgul paistab see keskkonnariske kahandavat, kuid laevaliiklus toob kaasa uusi probleeme. See eeldab piirkonda suure sadama ehitamist, kasvab tankeriõnnetuste oht, mis võivad niigi hapra ökosüsteemi hävitada.
Neenetseid intervjueerides saadi pikk nimekiri muutusi, mis on otseselt või kaudselt nende maal toimunud arengutega seotud:
– Ülemäära toitesooli või fosforit sisaldavad järved asulate läheduses.
– Tuiskliiv ja tolm transpordikoridori ümbruses on olnud probleemiks juba 1985. aastast alates, eriti halvasti on see mõjunud rabamurakale moroðkale (väärtuslik marjaliik, ld Rubus chamaemorus). Inimesed on tolmuste marjade söömisest haigeks jäänud ja kardavad nüüd neid teede lähedalt korjata.
– Põhjapõdrad on transpordikoridori ümbruses nõrgemad ja väiksemad ning ei suuda enam pikki vahemaid nii hästi läbida kui varem.
– Lauskmaale sissesõidetud transporditeedelt on igikelts sulanud, ja need kohad on praegu niisked ja soised.
– Kuiva pinnast eelistavat põdrasamblikku kasvab maanteevälise liikluse tõttu palju vähem kui varem.
– Neenetsid kardavad, et maanteedelt ja lahtistest kaevandustest leviv tolm ja liiv võib edaspidi samblikukatet veelgi vähendada.
– Paljudes järvedes ja jõgedes on kalade hulk vähenenud, sagenenud on põhjapõtrade salaküttimine.
Eemalseisjad, kelle kujutelm Arktikast on romantiline, võivad kahetsust tunda, nähes tuttavaid kolonialiseerimismudeleid põlisrahva juures, kelle tugevad kultuurilised traditsioonid ja enesehinnang XX sajandil on kahanenud peaaegu olematuks. Aga kes oleme meie, et nende eest otsustada?
Uurimis- ja hõlvamisrühmadel on aga hoopis muud mured. Palgad on viletsad, mõnikord peaaegu olematud ja tihtipeale ei varustata neid piisavalt proviandiga nagu liha, jahu, tee, tubakas, viin.
Rändavate neenetsite, vene töölismigrantide ja teadlaste vahel on kanjonilaiune kultuuriline kuristik. Jääb üle vaid loota, et sedamööda, kuidas gaasi- ja naftapuurimine edeneb, saadakse enam aru selle mõjust keskkonnale ning suudetakse rängimad kahjud ära hoida.
Palju neenetseid jätkab kindlasti elamist ümberkaudsetes linnades. Teist sama palju jätkab ehk põhjapõtrade karjatamist, võttes kasutusele mootorsaanid ja muu tehnoloogia nagu saamid Fennoskandia põhjaaladel. Võib-olla põhjapõtrade arv väheneb, nii et see ei ületa karjamaade taluvust.
Õige oleks, kui otsuseid muutuste kohta teeksid kohalikud inimesed ise oma kultuurilisest taustast lähtudes, mitte aga kauge valitsuse bürokraadid, naftakompaniid ja heasoovlikud teadlased.
Postiloendis oilwatch-neftegaz
levitatud ingliskeelset artiklit refereerinud K.R.