Täienduseks Jüvä Sullõvi jutule
Tõlkijate ringkondades on käibel järgmine keele definitsioon: "Keel on see murre, millel on oma sõjavägi ja -laevastik". Ehk on Postimehe paanika just sellest vanasõnast lähtunud: näe, tahavad keelt, järelikult tahavad ka oma sõjaväge ja ise NATOsse! Paraku on tsiteeritud definitsioon Euroopas juba vananenud, ja et ta mujalgi aegumas on, võis näha Oscarite jagamisel, kus parima võõrkeelse filmi tiitlile kandideeris ka kõmrikeelne. Pole neil kõmridel mingit sõjaväge plaanis.
Euroopas on keeleteadlased juba mitu aastakümmet tagasi laplaste (saamide) "murded" iseseisvateks keelteks tunnistanud, ka soomlased pole enam seisukohal, et karjala keel on soome murre. Keeleliselt ei ole "võru murre" põhja-eesti keelele lähemal kui soome keel. Uuemas poliitilises olukorras võiks siis väita, et eesti keel on soome murre, ja probleemid oma sõjaväe kuluka loomisega oleksid lahendatud. Paraku on õigus haridusministri nõunikul Jüri Valgel, et see ei klapi kokku Euroopa standarditega. Näiteks friisi keeles, mida ei kõnele sugugi rohkem inimesi kui võru-setu keelt ja mis on nii hollandi kui saksa keelele palju lähemal kui võru eestile, antakse haridust nii Hollandis kui Saksamaal.
Ähvardus, et võru keelt õppinud lapsed muutuvad poolkeelseteks, on niisama absurdne, kui väide, et inglise või soome keelt õppides võib eestlane poolkeelseks muutuda. Soome keel sugulaskeelena võib just neid, kes seda õppinud ei ole, poolkeelseteks muuta. Olen sageli pidanud soome keelt mittevaldavatele inimestele nende jutus ette tulevaid soomekeelseid sõnu eesti keelde tõlkima, et nad ise ka aru saaksid, millest räägivad. Teisalt – kord pidin soomlasele Eestist saadetud telegrammi tõlkima, mida saatja soomekeelseks arvas. Ainult keeli õppides võib teada saada, et nuga on sama, mis väits või veitsi.
Sama lugu on Võrumaal võru murdega. Poolkeelsust on Võrumaal tootnud seni just asjaolu, et lastele ei ole seletatud vahet murde ja kirjakeele vahel, vaid on loodetud, et nad omandavad kirjakeele niisama hõlpsalt kui põhjaeestlased. Kui seda ei juhtunud, siis keelati 50ndate lõpus lastel emakeele rääkimine ka vahetundides. See tekitas lastes lisapinge ja mõjus vastupidiselt oodatule. 70ndate aastate algul eesti filoloogiasse sisseastumiseksameid tehes sattusin lugema ühe Põlva rajooni maakooli parima emakeeletundja koolikirjandeid. Poiss polnud sugugi rumal, kuid tema kirjatöödest oli võimatu aru saada: ortograafia oli küll omandatud, kuid väljendusoskus peaaegu olematu. Poolkeelsus ähvardab Võrumaal ka põhjaeestikeelseid lapsi, sest võru murre pole sealt kuhugi kadunud, seda räägitakse õues, poes ja bussis. Kui neile ei seletata võru keele ja kirjakeele erinevust, võivad neilgi keeled suus sassi minna.
Käesolevas infolehe numbris võib samal teemal lugeda tervelt kahest kohast saami rahvuspüha kõnes andis Rauna Paadar-Leivo seletuse, kuidas mitmekeelsus suurendab andekust ja ajalehe Marij El ülevaatest võib lugeda prof Ivan Ivanovi põhjendusi emakeeles õppimise kasulikkusest. Soomes ei julge keegi seletama hakata, et saami keel ei ole perspektiivne, kuid Venemaa oludes oli prof Ivanovist suur julgustükk oma põhjendustega välja tulla. Kõige rohkem hämmastaski mind Postimehe rünnaku juures selle sallimatu tooni ja silte kleepivate argumentide sarnasus nendega, mida kasutavad Mari-, Udmurdi- või Komimaa venelased maridele, udmurtidele ja komidele peale hüpates. Just enamuse sallimatu rumalus on see, mis võib meid Nõukogude Liitu tagasi viia.
Lõpuks meenutaksin, et Kosovo konflikti algpõhjus oli albaaniakeelse koolihariduse keelamine. Esimesed, keda serblased tapma hakkasid, olid albaania keele õpetajad. Nii et keele keelamisest sõjaväe kasutamiseni teisekeelsete vastu ei olegi väga pikk maa.
Andres Heinapuu