Sa'mefeasta: linnalalaplaste vaoshoitud ekstremism

Helsingis veebruari alguses toimunud Sa'mefeasta oli linnalaplaste üritus, rõhuasetusega populaarsemal kultuuril, suunatud pooleldi või isegi rohkem Helsseti linna soomlastele. Loodeti võimalikult palju omi soomekeelseid raamatuid, kontserdipileteid ja plaate sõbralikumatele ja ärksamatele soomlastele maha müüa. Kuid mitte ainult. Käes oli see üks tähtsam kord aastas, kui Helsingisse saabus mujaltki pärit laplasi. Helsingis elab umbes 400 laplast, õekeste Länsmanide hinnangul neist 50 nooremat sorti (saamelaisnuoriso).

Feasta oli põhjalapi-keskne nii esinejate kui kuulajate poolest, koltasid esindas kirjanduskonverentsil leühtinud (idalapi eepilisi laule laulnud - toim) Erkki Lumisalmi, lõunalaplasi TransJoik.

Savoy teatris Helsingi kesklinnas toimus kolm kontserti, esinesid Wimme, TransJoik (kontserdi esimeses pooles üksi, teises pooles Ulla Pirttijärviga) ja Mari Boine.

TransJoik ehk joiust edasi

Nüüdseks “saami muusika nelja tippnime” hulka tõusnud TransJoik on Frode Fjellheimi algatatud ansambel, kes transformib jazzi joiuga kokku. Või pigem jätkab joigu jazzi vahenditega, nii et sünnib vanal joiupärimusel põhinev lõunalapi muusika.

Enne igasuguseid lapi taassünde suri joiupärimus lõuna pool kohati välja, nüüd kasutab TransJoik muuhulgas ka rahvaluulearhiivide lindistusi. Nad näivad leidnud olevat uue võtme jazzi ja joiu sulandamiseks, kus jazz pole enam joiu taustaks ega vastupidi, mida muud laplased palju teinud. Frode mõttekaaslane Laara on ütelnud, et nad proovivad joiu põhjal saami muusikat luua, sest muusikat Euroopa mõttes saamidel varem pole olnud. TransJoik on väga raalitud ansambel: nad teevad oma muusikat arvutiga, ka laval, kasutavad suurepäraselt kõiki käepäraseid elektrilisi vahendeid, ilma et kokkukõla lõunalapi joiuga kaoks. Kiitvad arvustused on TransJoik ise kõik üles otsinud ja võrku riputanud, samuti kui paremad näidised oma toodangust, vaadake www.transjoik.com.

TransJoik on paaril viimasel aastal teinud koostööd endise Angeli tüdruku, põhjalaplase Ulla Pirttijärviga. Mulle meenus Tuļļi Lum, kui Ulla laulma hakkas. Tulemus pole küll nii harmooniline kui Julgīl eesti muusikutega, pigem tuleb siin esile kontrast teist pärimust joiuga.

Mari Boine ja presidendid

Mari Boine repertuaar polnud Tallinna Jazzkaare kontserdist saadik märgatavalt muutunud. Siiamaani laulab ta oma legendaarset Alta sõja laulu, mida rahuajal teiste vahenditega jätkatud on, nimelt jazz-kastme lisamisega. Oli veel vähemalt üks rahvalaulutöötlus, siis üks A'illohaši sõnadele tehtud lugu (“Goaskinviellja” ‘vend kotkas’), palju joiu ja laulu vahel pendeldamist, jazzi ning aatelisi laule. Lisandunud on üks ingliskeelne, kuuldavasti kellegi põlisameeriklase kirjutatud, šamanistlik lugu (“Eagle Man”). Kõik ehedam oli jäetud lisapaladeks, nagu tal kombeks. Muuhulgas üritas ta kolmat korda tagasi kutsutult publikut A'illohaši joigu kaasa joigama panna. Julgemad ja teadjamad laplased, kes kohal juhtusid olema, võtsidki vedu. Kontsert oli menukas nagu tavaliselt. Pilt oli enam-vähem sama, mis paar aastat tagasi Jazzkaarel, kuigi Tallinnast ei mäleta inimesi, kes Mari Boine järgi kirglikult tantsinud oleksid.

Lugusid juhatas ta sisse ning rääkis vahele põhjalapi ja inglise keeles, piirdudes kontserdi keskel vaid viimasega.
Mari Boine: “I want to thank you for choosing me before your [kõhklus] . . . er . . . president. Who won, anyway?”
Hääl saalist [soome aktsendiga]: “Tarja!”
Mari Boine: [paus] “I hope she really is a woman.”

Paar tundi hiljem pärast kontserti sattus Mari Boine restoranis õhtust sööma mõne laua kaugusele Esko Ahost, kaotanud ehk minoriteeti jäänud kandidaadist.

Matinee pudru ja kapsastega

Saami rahvuspüha matinee peeti rahvusvahelises Caisa kultuurikeskuses, mis asub üsna keset Helsingit, ja linna oma ta ongi. Riietehoidja oli esinduslik ülikonnas neeger, sekretär rääkis soome keelt lõunaslaavi aktsendiga. Caisas saab lugeda väga paljudes Euroopa keeltes ajalehti ja ajakirju, seal tähistatakse mitmesuguseid hilismigrantide tähtpäevi. Huvilised saavad seal käia ka nt somaali keelt õppimas. Tundus veidi kummaline, et Davvi Eana põlisrahvas oli sattunud sellisesse hiljuti tulnud rahvusvähemuste seltskonda.

Publik oli kirev. Peale igat sorti (põhja)laplaste ja rahvusvahelise kultuurihuvilise seltskonna oli palju Helsingi ülikooli tudengeid, nende hulgas eestlasi, jaapanlane ja udmurt.

Peaettekanne või -jutt oli kirjanik Rauna Paadar-Leivolt, kes oli tulnud Ana'rist (sm k Inari – toim) ja kellelt oli ilmunud uus raamat. Soome keeles.

Kuigi kõik laplased ei ela Sa'pmis (lpN Sa'pmi – kogu Lapimaa, laplaste nimetus oma asualade kohta – autori märkus), vaid paljud mööda Põhjamaid suurlinnades laiali, osa isegi Ameerikas, pole laplus kadunud. Identiteet on pigem tugevnenud, seda just ulgulaplaste seas. Helsingis ja mujal laplaste põlisaladest eemal korraldatavatel saami üritustel käivat rohkem rahvast kui sarnastel Sa'pmis. Seal polevat otsest vajadust saami kultuuri viljelda, lapi keele ja kultuuri olemasolu olla liiga endastmõistetav.

Miks laplased on nii andekad?

Miks on laplaste hulgas nii palju kunstnikke, kes ühtlasi on ka kirjanikud ja joigajad, lauljad või muusikud? Paadar-Leivo arvates eri liiki pärimuste kõrvutise elujõulisuse pärast. Ta viitas laplastele omasele muistendipärimusele (lpN muitalus – muistend, pajatus, meenutus), millele võlgneb palju tänane saami proosa. Käsitööpärimusel põhineb aga suur osa saami kunstist. Laplaste hulgas on nii palju andekaid inimesi, sellepärast, et paljud neist peavad lapsepõlvest peale olema mitmekeelsed – kahe- või isegi kolmekeelsed (nt Ana'ri külas või Tornio jõe orus). Mitmekeelne peab mõtlema rohkem ja rohkemates keeltes kui enamusrahvus.

Kirjanik kiitis praegust olukorda saami kultuuris: “Õnneks on meil Norra”. Tänu Norrale on olemas lapikeelne televisioon, kus on tehtud enamik saami filme. Lõpetuseks oleks Rauna Paadar-Leivo äärepealt kogemata head saami iseseisvuspäeva soovinud, aga parandas ennast kähku ja soovis head saami rahvuspäeva, lootuses, et kunagi tuleb ka iseseisvuspäev.

Kolta Erkki Lumisalmi leühtis. Rääkis, et leudd olla idapoolsete laplaste eepiline pärimus. Tema, nüüdisaegne laplane, ei mõista ilma paberita leühtida ja nii ta siis leühtiski, prillid ees ja paber näpus.

Järgmine osa matineest oli Angelite kontsert, õekeste Länsmanide saateansamblist oli kaasas ainult aafriklane Mamba. Trikid ja eeskava olid põhimõtteliselt samad kui sügisel Kloostri Aidas. Vahele rääkisid nad põhjalapi ja soome keeles. Lavastatud joiuduell, mille vahele aeti üksnes soomekeelset juttu, tundus selles õhkkonnas, enne Pentikäist ja peale leühti, kohatu ning liiga edev.

Helsingi ülikooli professor Juha Pentikäinen rääkis Lars Levi Læstadiusest, nii nagu teda uue pilguga nähakse. Ta tuletas meelde, et enamasti ei teata Læstadiusest midagi peale üksikute muistendite, mis on seotud tema alustatud äratusliikumisega. Tuntakse vaid tema kui usumehe tegevuse tagajärgi. Loeng oli pühendatud Pentikäise toimetatud Læstadiuse “Lapi mütoloogia fragmentide” soomekeelse tõlke peatsele ilmumisele. Læstadiuse raamat, olgugi lõpetamata, on seni kõige asjatundlikum teos selles vallas.

Lapikeelse kirjanduse kirjastuse Davvi Girji Ka'ra'šjohkast (norra keeles Karasjok – toim) kohale tulnud päälik avas näituse viimaste aastate toodangust. Kirjastus asutati aastal 1990, avaldatakse 40-50 raamatut aastas. Raamatute avaldamist Venemaal ja ainult Venemaal kõneldavates lapi keeltes takistab just info aeglane levik, kontaktide vähesus. Näitusel olid väljas kõik viis kildinikeelset (Koola poolsaarel kõneldav lapi keel – toim) raamatut, mis Davvi Girji oma olemasolu ajal ilmutanud on.

Kui lõpuks kõik läbi sai, iseloomustas üks peamisi korraldajaid Raila Pirinen päevade meelsust kui vaoshoitult ekstremistlikku. Kokkuvõttes oli Sa'mefeasta edukas, pileteid ja raamatuid müüdi palju. Üllatas pressi üle ootuste suur huvi, mis korraldajatele kurnavakski kujunes. Osa reklaamist oli võtnud enda kanda Savoy teater. Intervjuid-artikleid ilmunuvat palju.

Ott Heinapuu

Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 2 (22)

SURI