Paul Ariste 95
Ubi est hortus botanicus?
Andres Ehin
15. jaanuaril 1985. aastal istusin ma Eesti NSV kultuuriministeeriumi kolleegiumisaalis seoses eelseisva sõiduga Belgiasse. Sealne Ida-Euroopa Kirjanduse Sõprade Ühing oli mu nimelt kutsunud loenguid pidama kuuekümnendate aastate eesti luulest. Istumismõnudest natuke roidununa astusin tunni aja pärast ministeeriumi koridoris, kus silmasin oma vana tuttavat Tõnu Seilenthali. Ütlesin tere. Tõnu ütles vastu ja päris: ”Ma kuulsin, et hakkad Belgiasse sõitma?” Mina kinnitasin seda kuuldust. ”Kuule, ole hea mees, otsi seal see munk üles!” palus Seilenthal.
”Mis munk?” panin ma algul imeks, aga järsku turgatas mulle meelde kakskümmend kuus aastat tagasi kuuldud professor Ariste loeng. Selles loengus oli juttu surnud keeltest. Rääkides ladina keelest, tõi professor näite, et tollestki võib vahest tegelikku tulu tõusta. Ariste rääkis, et 1938. aastal Belgia pealinnas viibides tahtnud ta muu hulgas külastada Brüsseli botaanikaaeda. Ühel tänavanurgal sattunud ta aga kimbatusse ega teadnud, kuhupoole edasi minna. Tänaval liikus üsna palju inimesi, kuid Ariste ei söandanud kelleltki teed küsida. Mitte sellepärast, et tal oleks olnud keeleraskust. Ei, ta oskas küllalt hästi mõlemat Belgias kõneldavat keelt – nii prantsuse kui ka flaami keelt. Asi oli hoopis selles, et prantsuse keelt kõnelevad valloonid olid parajasti flaamidega tülis. Mine nüüd vallooni käest flaami keeles või flaami käest prantsuse keeles teed küsima! Võid koguni vastu vahtimist saada! Nõnda siis seisis keeleteadlane tänavanurgal ja mõtles, mis teha. Äkki nägi ta ühte munka lähemale astumas. Kohe oli Aristel kava küps, ta astus munga juurde ja ütles: ”Salve, padre, ubi est hortus botanicus?” Munk, lahke mees, andis ladina keeles üksikasjaliku seletuse ja tulevane professor teadis nüüd, kuhu minna.
Välgu kiirusel oli see ammukuuldud lugu mu peast läbi käinud. Häbenesin nüüd oma äsjast taipamatust ja ruttasin ütlema: ”Ah see Brüsseli munk, kes Aristele botaanikaaeda teed juhatas?" – ”Seesamune neh,” kostis Seilenthal ja seletas: ”Tead, ma olen Ariste juubeli organiseerimiskomisjoni liige. Ühel komisjoni istungil tekkis meil mõte see munk juubelile kutsuda.”
”Hm, naljakas mõte,” kohmasin vastu, ”ei tea, kas ta enam elabki?”
”Kes seda teab, aga ega selle väljauurimine nii hirmus keeruline polegi,” kostis Seilenthal. ”See väike klooster asub botaanikaaia lähistel, munkade arv pole suur, neid aga, kes elasid seal 1938. aastast peale, on kindlasti hoopis vähe. Ja küllap on sulle päris huvitav ühes katoliku kloostris ära käia.”
”Noh, mis siis ikka,” jäin ma nõusse, ”vaadata ju võib, aga suuri lootusi ma ei hellita.”
Sellega meie jutuajamine ministeeriumi koridoris lõppeski. Läksime laiali, et pakilisi asju ajada. Ülejärgmisel päeval leidsin end juba Brüsseli külje alt Zaventhemi lennuväljalt. Teel Zaventhemist Brüsseli südalinna märkasin autoaknast viita, mis teatas, et ”Jardin des plantes” asub 0,3 kilomeetri kaugusel. Muidugi polnud sel silmapilgul mahti haruteele ära pöörata, küll aga pidasin seda viita kindlaks saatusemärgiks, mis nõuab asja ettevõtmist. Niisiis asusin ühel vabal õhtupoolikul botaanikaaia ja kloostri poole teele. Tänu juba nimetatud viidale, mida 1938. aastal tõenäoliselt veel polnud, leidsin botaanikaaia kergesti üles. Kloostri ülesleidmine võttis rohkem aega.
Tuli välja, et kloostris on vaid kolm munka, kes asusid siin juba 1938. aastal. Üks nendest oli parajasti haiglasse viidud, teine mõni päev tagasi Prantsusmaale sõitnud, nii et jäi üle ainult kolmas – isa Paul. Millegipärast tekkis minus otsekohe tunne, et temap see ongi – võib-olla oli selle tunde tekitajaks professori ja munga nimede kokkulangemine. Selle tunde poolt turgutatuna astusin julgel sammul isa Pauli kongi poole. Koputasin uksele ja sain loa sisse astuda. Lükkasin ukse lahti, silmasin lahke pilguga hallipäist isandameest ja hüüdsin talle bravuurselt: ”Salve, padre, ubi est hortus botanicus?” Munk võpatas ja ta näole ilmus midagi, mis väljendas segu hämmingust ja äratundmisest. Lasin tal natuke aega toibuda ja tuletasin talle meelde vahejuhtumi, mis mu tema juurde tõi. Isa Paul ütles, et ta mäletab imehästi kohtumist tänavanurgal tundmatu noormehega 1938. aastal, sest varem ega hiljem pole keegi ta käest ladina keeles teed küsinud. ”Kui see noor mees mulle ligi astus, siis kohkusin ma algul väga – ma kartsin, et äkki on ta mõni flaami ekstremist – mina olen nimelt valloon ja mu perekonnanimi on Lîlot de Crimis – aga selleks ajaks, kui ta hakkas oma küsimust esitama, olin ma juba maha rahunenud, sest mehe pilk oli süütu ja heatahtlik. Aga kui meievaheline lühike ladinakeelne jutuajamine oli lõpule jõudnud ja see noormees nurga taha oli kadunud, tekkis mul äkki tung talle järele joosta.” – ”Mispärast?” pärisin mina. ”Sellepärast, et ma tunnen huvi keelte vastu,” kostis isa Paul, ”ja noormehe ladina keele hääldus viitas ta eksootilisele päritolule.” Munk püüdis mu hämmastunud pilgu ja ruttas jätkama: ”Noh, ta ladina keele hääldus oli väga korrektne, aga see, kui ülipüüdlikult ta helilisi sulghäälikuid hääldas, tekitas minus mulje, et noormehe emakeeles need häälikud puuduvad. See viis mu mõttele, et küllap vist on tegemist eestlasega.” – ”Te ei eksinud,” kostsin mina, ”ta ongi eestlane, ja mina olen samuti.” – ”Tuhat ja tuline,” kostis isa Paul selges eesti keeles. ”1938. aastal ma just eesti keelt õppisingi.” Mu pilk libises üle isa Pauli raamaturiiulite ja ma märkasin seal peaaegu kõigi Euroopa keelte sõnaraamatuid ja grammatikaid. Ühelt riiulilt leidsin ka Paul Ariste teose ”Eesti foneetika”.
”Vaat siin on üks tema kirjutatud raamat,” ütlesin ma. ”Olete teretulnud külaline professori juubelipeol 3.veebruaril 1985. aastal Tartus.”
Munk asetas lauale vägeva veinipudeli ja kallas peekrid täis. Olen küll karsklane, aga sel silmapilgul otsustasin kongi peremehele mitte vastu puigelda, ja me tühjendasime peekrid esmalt professor Ariste ja seejärel Brüsseli botaanikaaia terviseks. Munga jutt oli muhe, aga veidi kummastav näis, et ta ei pilgutanud mitte kordagi silmi.
Mõni tund hiljem, kui veinianum hakkas tühjaks saama, tundsin end mungakongis juba nagu omas kodus. Tuli välja, et isa Paul pole tegelikult mingi usumees. ”Minu ainsateks jumalateks on keeled. Juba poisipõlves seadsin endale sihi kõik tähtsamad Euroopa keeled selgeks õppida. Aga ometi polnud mu kireks keeleteadus. Pigem jahtisin seda kordumatut elamust, mida pakub iga keel ja mille aluseks on iga rahva isesugune tundelaad,” selgitas munk oma eliotlikke põhimõtteid. ”Mind võlus see, et iga uue keelega sain endale otsekui täiendisiksuse. Nüüd on mul rõõm tõdeda, et minu sees elab kolmkümmend viis isesugust isiksust.”
Mina, literaat Eestist, olen katoliikluses ja kloostrielus võhik, ometi sai mulle üha selgemaks, et isa Paul kasutab kloostrit eelkõige vaikse sinekuuripaigana, mis võimaldab tal palju tunde oma lemmikharrastusele pühendada. ”Ühelgi keeleteadlasel pole aega ega võimalust mõnd keelt nõnda nautida nagu minul,” nentis ta, ”nad peavad loenguid pidama või pidevalt teaduslikke töid produtseerima. Nende seas on harva inimesi, kes suuremal või vähemal määral suudavad tunda veel mõnes teises keeles peale oma emakeele.” Kui ma aga mungale ütlesin, et Ariste on olnud eluaeg keeleteadlane, aga oskab samuti kolmekümmend viit keelt, pidas ta seda meeldivaks erandiks.
Professori juubeliks jõudis munk tõepoolest Tartusse.
Organiseerimiskomisjoni ettepanekul peideti ta juubeli eelpäeva, 2. veebruari hommikul Tähtvere mäerinnakul asuvasse Harald Habermani majja. Kui Ariste hakkas Tähtvere mäest alla tulema, anti mungale märku, ta tuli tänavale, astus keeleteadlasele vastu ja päris: ”Salve, professore, ubi est hortus botanicus?” Silmapilgu vahtis Ariste munka otsekui ilmutist, seejärel pahvatas suure häälega naerma. Professor võttis belglase endaga ülikooli kaasa, et talle kateedrit näidata. Mina läksin ”Tartu” kohvikusse, kus leidsin eest tuntud ufoloogi Kenneth Dhulami. ”Kuule, see munk, kellega sa siin linnas ringi käid, on ju ufolane,” teatas mulle Dhulam.
Õhtul jalutasin isa Pauliga Toomemäel. Kui me parajasti Inglisilla poolt Kuradisilla poole kõndisime, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja ütlesin talle, et üks pädevaim asjatundja peab teda ufolaseks.
”Ta eksib,” ütles kauge külaline, ”aga ta ei eksi sügavalt. Nimelt olen ma ufolaste keele vastu sama suurt huvi tundnud kui Euroopa keelte vastu. Kuna aga Belgia katoliku kirik, kellest mu aineline hüveolu sõltub, on kangesti konservatiivne, siis olen vähemasti Belgias pidanud oma seda harrastust hoolega varjama. Ometi olen ma nähtavasti ainus inimene Belgias, kes suudab tunda ufolaste keeles. Sellepärast olen ma omandanud ka ufolaste silmad, mis ei pilgu iialgi. Mis puutub aga teie professorisse, siis pean ma tunnistama, et tundsin tema vastu 1938. aastal põletavat huvi mitte sellepärast, et oleksin pidanud teda eestlaseks – eestlaseks pidasin ma teid, noormees, niipea kui te suu lahti tegite. Teie professorit pidasin ma aga ufolaseks ja ma lootsin, et kusagil nurga taga avaneb võimalus ladina keelelt ufolaste keelele üle minna. Omavahel öeldes pole mul see lootus veel praegugi päriselt kadunud. Ma ei usu küll enam, et ta oleks ufolane, aga ma olen kindel, et nende keel on tal suus.”
Kahjuks pidin ma selle huvitava arutluse katkestama, sest käes oli aeg rutata Tartu botaanikaaeda, kus Hans Trass korraldas professor Ariste ja härra Lîlot de Crimis' auks vastuvõtu.
Kõige suurem üllatus ootas mind aga pärast Tartust tagasijõudmist kodus, kui ma tegin lahti ENE esimese köite, et lasta pilgul veel kord üle juubilari eluloo käia. Seejuures eksis mu pilk artiklile ”Ariste laht”, mille ma siinkohal ära toon:
”Ariste laht, ka Kaugatuma laht, Saaremaa läänerannikul Sõrve maakaela kohal vastu Läänemerd avatud laht väikese Kriimi laiuga suudmes.”
”Väikese Kriimi laiuga suudmes,” kordasin ma imestusega. Laid on prantsuse keeles l’ îlot, Kriimi laid võiks olla l’ îlot de Crimi, mis kõlab täpselt samuti nagu belgia munga perekonnanimi. Millega seda seletada, ma ei tea.
Tõnu Seilenthali kommentaar:
Andres Ehin kirjutas selle jutu eesti filoloogide kokkutulekuks
1983. aasta sügisel ja kandis selle ka ette Vanemuise
kontserdimajas (ilmunud Edasis 29. oktoobril 1983). Ajad olid aga kahjuks
sellised, et ega Brüsseli munka ta otsima ei pääsenud (ja ega
ma tea, kas ta kunagi seal käinud ongi). Aga jutt on tõesti
tore, sest see Ubi est... oli Ariste üks levinumaid
jutte, mida ta igaühele rääkis.
SURI üleskutse: Oleme mitmelt akadeemiku kaasaegselt küsinud Ariste-anekdoote, kuid enamik vastab, et ei mäleta. See on küll ülekohtune, eriti arvestades, kui usinalt ta ise igasuguseid lugusid talletas ja, hoolimata "sellistest" aegadest, ka näiteks Kirjandusmuuseumile üle andis. Kutsume kõiki, kes mäletavad huvitavaid Ariste räägitud lugusid või lugusid tema kohta, ükskõik kas tegelikult toimunuid või väljamõelduid, samuti huvitavaid autograafe, saatma neid Infokeskusele aadressil SURI, Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn, või välkpostiga: andres@suri.ee. Meie unistuseks on Ariste 100. juubeliks neist raamatuke trükkida.
