Läänemeresoomlased teles
Kirsti Ruul
Detsembri lõpus näitas Soome telekanal MTV3 Helsingi ülikooli ja Kodumaiste Keelte Uurimiskeskuse ühistöös valminud populaarteaduslikku telesarja “Väinölä lapsed”, kokku üheksat lühifilmi läänemeresoomlastest. Sarja pearõhk tundub olevat karjalastel, sest nendele on pühendatud tervelt neli filmi (lüüdilased, Aunuse karjalased, Tveri karjalased ja Viena karjalased). Teised rahvad on esindatud igaüks ühe filmiga, soomlastest endist filmi polegi.
Kahjuks oli sarja esimene film “Lüüdilased” (1998) ilmselt tehnilise apsakaga, sest välja olid jäänud kõik kommentaarid. Näha sai karjala tädisid pirukaid küpsetamas ja lastelastest ning söögitegemisest vestlemas, vanapaari paadiga Laadogal kala püüdmas ning mustvalgeid dokumentaalkaadreid sõjast.
“Liivlased” (1995) oli aga seevastu igati õnnestunud. Keeleteadlane Kersti Boiko ja noor liivlanna Julgî Stalte külastasid erinevaid liivlasi ja vestsid nendega juttu. Lisandusid asjakohased lühikommentaarid liivlaste ajaloo, keele ja praeguse olukorra kohta. Filmi ilmestas meeldivalt praeguseks ansambliga Tuïïi Lum juba kuulsuse saavutanud liivi lauliku Julgî Stalte esitatud liivi laulud. Filmi vooruseks oli ka tihedus ja kompaktsus, mis mõne teisel filmil hajuma kippus.
“Isurid” (1996) oli samuti väga terviklik lühifilm. Lisaks isuri küla argiolustikule saab üsna hea ülevaate ka ajaloosündmustest. Soikkola külad on tugevaimad isuri keelesaared ja isurid koos vadjalastega on Lauga jõe äärsete külade kõige vanemad asukad. Isurite asuala on aastasadade jooksul tunduvalt ahenenud Filmis on juttu ka selle põhjustest: 1617. a Stolbovo rahust, mille järgi see ala hakkas Rootsile kuuluma ning luteriusustamisest; ingerisoomlaste luterlastest esivanemate sisserändest; venelastest uusasukate pealetungist ning loomulikult Teise maailmasõja sündmustest, mis nii isurite kui ka vadjalaste arvukusele hävitavalt mõjus.
“Vadjalased” (1996). Kuna vadjalaste ja isurite ajalugu suures osas kattub, siis uut ajalooteavet meile eriti ei anta – ilmselt on püütud sarja piires kordumisi vältida. Vadja viiendik oli keskaja lõpul Novgorodi vürstiriigi osa, mis hõlmas Ingerimaad ja Laadoga Karjalat. Praegu räägitakse vadja keelt veel ainult kolmes külas: Jõgõperal, Liivtšüläs ja Luuditsas. Kõige noorem vadja keele rääkija on juba 60 täis ja üheski peres pole vadja keel enam igapäevaseks keeleks.
Filmi tegelased on aga siiski ühe pere lapsed: Maria Petrova, Jelena Tsõkalo ja Aleksander Borissov, kes omavahel küll järjekindlalt vadja keelt räägivad. Selles filmis ongi näidatud rohkem nende igapäevatoimetusi ja -elu, mis Venemaa olude ja antud piirkonna perifeerse asendi tõttu on nii majanduslikult kui ka moraalselt üsna troostitu.
“Aunuse karjalased” (1996). Selles filmis on jutustajaks ja teiste küsitlejaks Aunuse (karjala k Anus - toim) piirkonnas asuva Yllöse kooli karjala keele õpetaja Maria Trofimova, kes juhatab seda pooletunnist filmi kindlameelselt nagu koolitundi. Sõna saavad ka kaks tema õpilast, kes päris ladusalt karjala keelt räägivad. Keeletunde on aga siiski liiga vähe, leiab Maria Trofimova. Karjala keelt peaks olema vähemalt üks tund päevas, mitte aga kolm korda nädalas nagu praegu. Karjala keele ajalugu on üsna kurb, sest kaua aega ei tohtinud karjalased oma keelt rääkida, ammugi mitte kirjakeelt luua – selle viimasega praegu just tegeldakse. Karjala keeles on neli murret, igaühel oma kirjakeel. Loodetavasti karjala keel veel kosub ja kasvab, sest see on kaunis ja rikas keel. Karjala keeles on palju ilusaid laule, kaunis kõla tuleb paljudest diftongidest ja triftongidest.
Maria Trofimova vestleb ka kahe karjala keelt kõneleva vennaga, kes mõlemad üksmeelselt leiavad, et karjala keelel on tulevikku. Samuti ütlevad nad, et karjalan kieli on èomempa kuin venejän kieli. Näiteks pole karjala keeles vandesõnu, kiruma peavad karjalased vene keeles.
Igatahes on see koolitund õpetlik ja kaasakiskuv. Mis ju ühe tunni ülesanne ongi.
Sarja järgmine film on “Eestlased” (1997). 20 minuti sisse on soomlased üritanud panna eestlase põhiolemuse. Ja ei saa öelda, et see üritus poleks õnnestunud. Kui liivlaste või vadjalaste puhul on teada, keda külastada, et head keeleoskajad ja rahvuse näidiseksemplarid kätte saada, siis eestlaste puhul on olukord ju palju keerulisem. Soomlased olid näidiseks võtnud Tallinnas elava kahe tütrega perekonna, kelle tegemistele-toimetamistele kaasa elada saame, kusjuures peamine elu käib teistegi hõimurahvaste kombel ikka söögilaua ääres (süüakse mikrolaineahjus soojendatud pitsat, vrd karjalased ja karjala pirukad).
Saame ka teavet: Eestit ja Soomet ühendab laht ja hümn ning keel on soome keelega nii sarnane, et veel 2000 aastat tagasi oli see päris üks. Soomlane saab praegugi eesti keelest poolenisti aru, Tallinnas ja Põhja-Eestis on soome keele oskus TV kaasabil üsna hea. Eesti keel on sarnane soome edelamurretele. Eesti murdeerinevused on väga suured, kirjakeelel ja kõnekeelel aga suurt vahet polegi.
Igatahes on film täiesti erapooletu ega anna ei hea- ega õelanaaberlikke hinnanguid. Nii lähedaste naabrite puhul on see tubli saavutus.
“Vepslased” (1999). 1989. a rahvaloenduse andmeil oli vepslasi 12 500. Vepslased elavad Laadoga, Äänis- ja Valgejärve vahel. 1930ndatel loodi vepsa kirjakeel, juba sama kümnendi lõpul vepsakeelne kirjandus hävitati. Vahepeal säilis vepsa keel ainult suuliselt. Praegu ilmub kord kuus vepsakeelne ajaleht Kodima, mille toimetaja on kirjakeele taaslooja Nina Zaitseva. Film on informatiivne, asjalik ning suhteliselt linlik: lisaks kaadritele külaelust põikab kaamera sisse raadiostuudiosse ning lehetoimetusse – tuleb tunnistada, et see lisab filmile optimismi nii keele kui ka kultuuri säilimise ja arenemise suhtes. Paraku pole filmitegijad jõudnud lõunapoolsete vepslaste juurde Leningradi ja Vologda oblastis, kelle olukord pole sugugi nii helge.
“Tveri karjalased” (1999). Ka seda karjalaste filmi juhib kindla käega karjalane – külavanem Vladimir Kritškin. Omavaheliseks keskusteluteemaks on kohalik elu-olu, eriti põllumajandusproblemaatika.
“Viena karjalased” (1999). Viena ehk Valge mere Karjalaks kutsutakse seda Venemaa poolele jäävat Karjala osa, mis piirneb Soome Kainuu maakonnaga. Kolhoose sealkandis enam pole, praegu tegeldakse Viena Karjalas aktiivselt turismindusega, sest koht on soomlastele atraktiivne: “Kalevala” aines pärineb peamiselt just siit. Elias Lönnrot käis filmi tegevuskohas Vuokkiniemel esimest korda 1833. a.
Suur osa Viena küladest on hävitatud. 1970ndatel leidis Nõukogude Liidu valitsus, et sellised äärealad on perspektiivitud: külad hävitati ning inimesed aeti kokku suurematesse küladesse ja linnadesse. Praegu tundub nii karjala keele kui ka kultuuri prestiiþ tõusvat.
Karjalastest tehtud filmid jäid tausta kattumise tõttu üksluisemaks kui muud. Filmid on tehtud murdejaotusele vastavalt, kuid sisult ei ole nad keeleteaduslikud ja seetõttu ei ole näiteks karjala neljaks hakkimine allakirjutanu meelest päris õigustatud. Huviline teab murdejaotust niigi, aga tavalisel televaatajal läheb pilt liiga segaseks.
Sellegipoolest on tore, et soomlased on võtnud teha olulise töö: tuua muidu abstraktseks jäävad hõimusidemed sisult ja vormilt kergesti jälgitavalt tavalise vaataja ette. Muidugi oleks veel parem, kui sarja näidataks ka Eesti ja Vene telekanalitel ning kui sari jätkuks kaugemate hõimurahvaste tutvustamisega.
Kahjuks pole sarjas filmi soomlastest endist, sest eelkõige on filmid on tehtud teiste läänemeresoomlaste tutvustamiseks soomlastele. Kuid ka soomlased ise on soomlastest filme teinud. Eesti televaataja võis 12. jaanuaril Mark Soosaare soovitust järgides vaadata Pia Andelli dokumentaalfilmi “Laevareis”.