Ensimmäiset Kansat 1999/

Ensimmäiset Kansat 1999/4

Möödunud aasta viimase numbri teema on tervistamine. Ajakirjast leiab näpunäiteid ravimtaimede kasutamise kohta, intervjuu ravitseja Yoko Kovaneniga, seneca hõimu indiaanlase Wolf Songi rahusõnumi, kaks artiklit budistlikust tervisekäsitlusest, lugu Ameerika ravitsejast ja maausulisest Corbin Harney’st ning tema korraldatud Maa Sõprade Päikeselaagrist, Mehhiko põlisrahvast huichole'itest, kurdidest ning naise staatusest apatšide juures.

Tiina Juurela artikkel "Viel Karjalan kumbuzil puut kukittah" räägib sellest, et kultuuriliselt ühtne Karjala on jagunenud keele, rahvuse ja usu poolest. Karjalasse kuulub nii Soome kui ka Venemaa piirkondi.

Artiklis kirjutab Tiina Juurela koos karjalase Antoninaga ette võetud retkest viimase kodupaika Laadoga ääres. Antonina nostalgilised meenutused tema lapsepõlve-Karjalast vahelduvad realistlike olupiltidega Venemaa külast, kus vanad talud, kirikud ja muud hooned on hävinud, peaaegu või üsna lagunenud ning viimaste aastakümnete jooksul on külapilti juurde siginenud ainult linlaste suvilaid. Vaatamata kõigele leiab kodu külastama tulnud karjalane üles tuttavad ning armsad paigad, isegi ahjukillud kunagise kodutalu krundilt ning omaste tähistamata kalmud surnuaialt.

Veidi allpool arutleb autor selle üle, kellele Karjala õigupoolest kuulub ja milline on perspektiiv. Tuleb leppida tõdemusega, et olnut ei saa olematuks teha ja pole võimalik taasluua enne sõdu eksisteerinud Karjalat. Karjala kultuur elab omal moel ju tänapäevalgi edasi, seda mõlemal pool piiri. Karjala keele staatus võiks autori meelest siiski paraneda ja saada vene keele kõrval selle piirkonna täieõiguslikuks riigikeeleks.

Tiina Juurela jõuab järeldusele, et Karjala juured on sügaval ja eksisteerivad edasi, vaatamata sellele, et nad on kannatada saanud. Juuri tuleks aga turgutada ja keelt elustada, enne kui nad päriselt hävivad. Noortele on vaja keelt õpetada ja praegu on veel võimalik vanu kuulata.