M. A. Castréni Selts 1990-2000
M. A. Castréni Selts pole unustanud ka csa'ngósid
Tõnu Seilenthal
25. novembril 1999 pidas Europarlamendi saadik Tytti Isohookana-Asunmaa M. A. Castréni Seltsis ettekande csa'ngódest.
Csa'ngód on tänase Euroopa üks unustatumaid vähemusi. See rooma-katoliku usku rahvas on elanud pikki aegu Ida-Karpaatide nõlvadel Rumeenias. Ungari keele murret rääkivad csa'ngód jagatakse kahte rühma: põhja-csa'ngód Romani linna ümbruses ja lõuna-csa'ngód Bacau ringkonnas. 83 külas elab ühtekokku umbes 250 000 csa'ngót. Oma keelt räägivad nad tänapäeval aga ainult 12 külas ja keele oskajaid arvatakse olevat umbes 60–70 tuhat inimest. Rumeenia ametlik rahvaloendus aastast 1992 teatab aga, et ainult 2165 inimest on märkinud ennast csa'ngóks, neist külaelanikke on vaid 525. Sellised andmed saadi nii, et ametlikus loetelus ei olnud csa'ngósid eri rahvusena ette antud ja kes soovis märkida teistsugust rahvuskuuluvust, pidi selle kirjutama pliiatsiga lahtrisse muud. Paljud on rääkinud, et neid ähvardati maalt väljasaatmisega või mõjutati muul viisil loobuma oma õige rahvuse märkimisest.
Csa'ngód on oma identiteeti kaotamas, nende kultuur ja käekäik sõltub täielikult tugevamate kultuuride tahtmisest. Rumeenias on 18 ametlikult tunnustatud vähemust, csa'ngósid nende hulgas aga pole. Rumeenia peaks lähiaegadel alla kirjutama Euroopa regionaalsete ning vähemuskeelte harta. Loodetavasti juhitakse sellega seoses Rumeenia tähelepanu ka csa'ngó-probleemile.
Rumeenia autorite väitel olla csa'ngód ungaristunud rumeenlased. Tegelikult näitab nii nende arhailine murre kui ka vanad ungarikeelsed kohanimed, et csa'ngód on algupäraselt ungarlased. Nad saabusid praegustele asualadele juba XIII sajandil pärast 1241–1242 toimunud mongolite rünnakuid.
Rumeenia ametivõimudel on väga raske vabaneda aastakümnetega kujunenud suhtumisest vähemustesse. Äsja jõustunud keeleseadus annab teoreetiliselt ka csa'ngódele võimaluse omakeelseks hariduseks, sellest ei ole neid aga teavitatud, ning haridusametnikud püüavad väita, et selleks pole ka vajadust. Keeruline probleem on ka keele valik: kas peaks õpetama arhailist csa'ngó murret või tänapäeva ungari kirjakeelt. Aastatel 1949–56 oli csa'ngódel ungarikeelne kool ja Bacaus ka õpetajakoolitus.
Csa'ngó külade inimesed elavad vaimse surve all, isegi vahetundidel ei tohi lapsed kasutada oma emakeelt ning koduski peaks kasutama rumeenia keelt.
Csa'ngóde identiteeti aitab säilitada katoliku usk, mis eristab neid ortodokssetest rumeenlastest. Rumeenlased ei luba neil aga kirikuski kasutada ungari keelt, jumalateenistused toimuvad rumeenia keeles. Selles küsimuses on pöördutud abipalvega Rooma paavsti poole.
Arhailine murre ja rahvatraditsioon on seni kandunud põlvest põlve kodu kaudu. Tänapäeval on olukord teine: enamik noori häbeneb oma emakeelt, kuigi oskab seda. Oma keele kadumine ei ole neile tragöödia, vaid moderniseerumisprotsess. Csa'ngódel puudub ka side Ungari kõrgkultuuri ringkondadega ja neil ei ole oma haritlasi. 20. oktoobril 1990 rajati Moldova Csa'ngó-Ungarlaste Selts, mida ei ole ametlikustatud Bukaresti ministeeriumis tänase päevani. Tytti Isohookana-Asunmaa mainis, et isegi csa'ngóde assotsiatsiooni esimees on avaldanud kahtlust, kas neil on ikka tulevikku.
Ettekande illustreerimiseks kasutas Isohookana-Asunmaa oma suvisel külaskäigul csa'ngóde juurde tehtud slaide, videot ja heliülesvõtteid.
