Ühiskondlik tegevus soome-ugri liikumise raames:
 Eesti Mari seltsi aseesimees 1990-1992, esimees 1992-1999;
 Fenno-Ugria juhatuse aseesimees 1991-1992, esimees 1993;
 Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee liige 1992-1997;
 Soome-Ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsiooni asepresident 1990-1995, nõukogu liige 1995-1997, president 1997 - tänaseni;
 Eestimaa Rahvuste Ühenduse president 1998 - tänaseni.

 Jaak Prozese tee soomeugrilaste juurde algas 1988. aastal: "Kaevasin välja ja taastasin  Hõimupäevade traditsiooni Eestis. See oli juhuslikumat laadi asi, ma uurisin  tollal hoopis Harku kooli ajalugu ja lugesin, et tähistatakse Hõimupäevi. See mõte tundus väga  huvitav ja aktuaalne olevat. Kaheksakümnendate lõpul tundus, et eestlased ühest küljest pürgivad  rahvuslikule  iseseisvusele, kuid teisest küljest oli eestlaste püüe  läände minna niivõrd valdav, et minule  see asi ei istunud. Leidsin, et koostöö hõimurahvastega aitaks võib-olla meie rahvustunnet ehk tugevdada ja leida midagi sellist, mis võiks olla midagi oma. Sel ajal oli mul ka üks marist sõber, kes õppis Tartu Ülikoolis. Nii sai alguse tee maride juurde."
 Pinnas hõimuliikumise edendamiseks oli seega piisavalt soodne?
 Tundub, et oli. Põhilised  kaasaaitajad olid ungari seltsid. Rahvas tuli päris normaalselt kaasa. Venemaal elavate soome-ugri rahvaste ärkamine algas samuti kaheksakümnendate lõpul. Juba siis jälgisid  sealsete rahvaliikumiste juhid kõike, mis toimub Baltikumis ja neile olid väga sümpaatsed meie Rahvarinde ideed. Paljude sealsete rahvaliikumiste põhikirjad tuginevad kas Eesti või Läti Rahvarinnete põhikirjadele. Soome-ugri rahvad pöördusid just eestlaste poole, sest Eestiga olid traditsioonilised sidemed kasvõi Tartu Ülikooli näol, mis oli tollal täiesti arvestatav soome-ugri keelte uurimise keskus.
 Mina sattusin ida poole esimest korda 1990. aastal, kui toimus  Mari Ušemi (Liidu) asutamine. Ma pidasin seal meie vaimust lähtudes ühe sütitava kõne, mis marisid väga sügavalt liigutas ja tänu sellele  saingi Marimaal päris populaarseks. Ega selliseid marisid palju vist polegi, kes mind ei tunne.
 Mis maadel sa veel nii tuntud oled?
 Põhiliselt olen käinud ikka Mari- ja Udmurdimaal, ka Komi- ja Mordvamaal. Aga kontakte ja häid sõpru on veel mujalgi. Mari Ušemil esitatud mõtted ja soovid olid niivõrd suured, et ühiskondlikul tasemel poleks sellega suutnud toime tulla - kõik kultuurivahetuse ja haridusküsimused.  Sealt tulenevadki ideed Fenno-Ugria asutamiseks. Vana hea Fenno-Ugria sai välja kaevatud ja taasasutamistärminiks on 27. mai 1991.
 Eesti mõju Venemaa soome-ugri rahvastele on seega üpris suur?
 Päris kindlasti on Eesti  sealsete asjade käiku mõjutanud. Esimesel etapil olid kindlasti rohkem tähelepanu all poliitilised küsimused, hiljem on poliitilised jäänud tunduvalt vähemaks ja asemele on tõusnud haridus, kultuur ja teadus.
 Kas võib öelda, et hõimurahvaste poliitiline aktiivsus on tänaseks raugenud?
 1988. aastal see aktiivsus nii suur ei olnudki. Kus oli ja kus mitte. Kaheksakümnendate lõpul olid kõige aktiivsemad hoopis karjalased ja võib-olla isegi mordvalased. Aktiivsuse tipp oli pigem 1990-1991. Eestil oli selles oma panus kahtlemata. Praeguseks on olukord tunduvalt muutunud. Poliitika nõuab professionaale, kuid soome-ugrilastest professionaalsed poliitikud on alles välja kujunemata. Elu sunnib peale teistsugust käitumist. Majanduslik olukord soome-ugri aladel on niivõrd raske, et paratamatult peab iga vend mõtlema oma leivatüki peale. Ja see  just ei soodusta ühiskondlike organisatsioonide arengut. Pealegi soome-ugri rahvastel puudub seltsidesse või ühingutesse kuulumise traditsioon. Ka soome-ugri rahvaste rahvusteadvus ei ole piisavalt kõrge, et rahvuse idee ei oleks niivõrd tugev, et rahvus suudaks konsolideeruda. Kui ikka 30 % rahvast ei pea rahvuskeelt emakeeleks, on ikka midagi täiesti viltu.
 Kas iseseisvate soome-ugri riikide vahel võib täheldada mingit konkurentsi idapoolsete hõimlaste toetamise osas?
 Konkurentsi küll ei ole. Muidugi on mingid suunad välja kujuneud. Ungarlased toetavad näiteks rohkem ugrisid - hante ja manse Eesti pöörab rohkem tähelepanu üliõpilaste Eestisse kutsumisele ja kultuurivahetusele. Soome on rohkem välja arendanud  teadustipendiumite süsteemi ja arendab ülikoolidevahelist  koostööd. Kahtlemata on soomlased rikkamad ja riigieelarve Eesti omast niivõrd palju suurem, et neil on märksa enam rahalisi võimalusi soome-ugri rahvaste toetamiseks. Eesti, Soome ja Ungari vajaksid rohkem koostööd, et paremini jõuaks toetus kohale. Koostöö pole olnud niivõrd hää.
 Too mõni põhjus, miks oleks idapoolsete hõimlaste toetamine meile kasulik.
   Minu meelest hõimurahvaste tundmine on üks osa meie enda rahvustundest. Kui me ikka ei tea ega tunne hõimurahvaid, ma arvan, et siis on ka meie endi rahvustundega asjad halvad. See on rahvusliku identiteedi küsimus. Kui see identiteet on nõrk, siis  me oleme märksa  altimad igasugu võõrkultuuride suhtes. Mina tahaks küll, et eestlane liiguks Euroopa Liidu poole  omanäolise rahvana, mitte sakslasi või rootslasi plagieerides. Minu jaoks on  hõimurahvastega koostöö meie rahvusliku eksistentsi  küsimus, sellepärast peangi seda oluliseks.
 Teades, milline olukord on soome-ugri rahvastel - see on tegelikult masendav. Nad võtavad sind küll hästi vastu, kõik tundub lõbus ja korralik olevat. Aga samas kui vaatad, et üks sama suur rahvas, kui on eestlased, annab aastas  välja kümme raamatut oma emakeeles, või see, et  15% nende lastest saab kuni neljanda klassini emakeeles haridust. Need arvud näitavad, kui haige see rahvas on ja viivad paratamatult mõttele, et kui kauaks neid rahvaid on. Mulle on  mõnikord viirastunud, et  selles saatuses on midagi sellist, mis võib kunagi eestlastega juhtuda. Kui kaua on veel meie rahvuskultuur ja laulud meie keeles ja leiavad publikut ning inimesed on nõus selle kuulamise  eest maksma? Mida rohkem tungib peale inglisekeelne massikultuur, mida aktiivsem ta on, seda enam ja enam ta piltlikult öeldes sööb rahvariide seelikut  altnurgast õhemaks ja õhemaks.
 Tuntud mõtleja Villem Reimann on öelnud, et ükski puu ei seisa püsti ilma juurteta ja kes oma keele ja kultuuri juuri ei tunne, see hakkab paratamatult liikuma sinnapoole, kust leivahais tugevamini  vastu tuleb. Ja mis mind kaheksakümnendate lõpus või üheksakümnendate algul tugevalt häiris ja oli vedrusk, mis ajendas tegutsema? Ma nägin, kuidas meie näitlejad, artistid, muusikud  olid nõus  kasvõi New Yorgis aknaid pesema, aga mitte siin  reaalselt olukorda muutma. Ja siis see juurte jutt jäi eriliselt hinge.
 Meil on tegelikult palju inimesi, kes ei kannata lääne massikultuuri silma otsaski ja igatsevad just midagi originaalset - kuulavad aafrika, ameerika, aasia pärimusmuusikat. Millegipärast ei tulda selle peale, et ka meie hõimurahvastel on väga rikkalik rahvakultuur?
       Soome-ugrilane pole eriti harjunud teistele esinema. Kõik  need tantsud ja laulud on rohkem sissepoole suunatud. Nad ei ole pealtvaatajale piisavalt atraktiivsed.  Instrumentaalne pool ei ole kah just kuigivõrd kõlav ja väljendusrikas. Kui vaadata aafrika  või ameerika põlismuusikat, siis jõukamad  muusikaärimehed on juba ammu sealsed rahvad avastanud ja püüdnud etnopoolele lisada  kaasaegsemat töötlust, näiteks "Deep Foresti"  kassettidel. Ja see on väga  hästi välja tulnud. Soome-ugri rahvad on nende poolt veel avastamata. Ma arvan, et  rahvalaulude populaarsemad töötlused võiksid küll ka meie inimestele väga hästi peale minna, rääkimata  teistest rahvastest.
 Soome-ugri rahvad suhtlevad vene keeles ja kõik see informatsioon, mis nende rahvaste kohta levib on venekeelne. Elatakse sügaval keset Venemaad ja maailmas pole üldse piisavalt hästi teadvustatud soome-ugri rahvaste olemasolu. Maailm näeb ainult Venemaad. Hästi on, kui venelaste kõrval nähakse veel ukrainlasi ja ehk ka tatarlasi, aga et seal elavad sügava rahvuskultuuriga rahvad ja nad on seda teinud aastatuhandeid, see on maailmale teadvustamata. Mina küll ei suuda meenutada, et  maailma ühes populaarsemas teadusajakirjas "National Geographics" oleks soome-ugri rahvastest kunagi midagi kirjutatud. Küll on aga lugematuid artikleid polüneeslastest, indiaanlastest ja igasugu rahvastest. Maailm peab alles soome-ugri rahvad avastama. Ja kui ta on selle avastanud, siis saavad ka need rahvad tuntumaks ja mitte ainult nende rahvamuusika vaid ka kunstilooming, mis minu meelest on äärmiselt rikkalik ja vana mütoloogilise taustaga. Ma usun, et see saab veel maailmas väga tuntuks. Nii nagu on olnud Peruu buumid Euroopas, kus on tehtud inkade või ka aafrika suguharude eeskujul ehteid: ma usun , et soome-ugrilaste buum on veel ees.
 Siin oleks eestlastel hea võimalus ka end näidata, sest meie teame väga hästi, et need rahvad on olemas?
 Meie asi on olla kahtlemata vahendaja. Meil on olemas see omadus, et "tänu" nõukogude korrale oskab eestlane vene keelt ja oma kultuuritaustalt suudab  hõimurahvastest aru saada.  Eestlaste olulisemaks missiooniks olekski olla soome-ugri rahvastele sillaks, et nad pääseksid maailma.
 Mida sa arvad viimasel ajal levivatest  mõtetest justkui eestlased ei olegi pärit Uuralist, vaid hoopis kuskilt Brüsseli kandist?
 Kas me oleme lõunast või idast tulnud, ega see eriti midagi ei muuda. Fakt on see, et kui mandrijää liikus lõunast põhja, siis ta tegi seda nii Eestis kui Marimaal ja inimene ikka selle kannul. Sugulasrahvad oleme sellele vaatamata. Ma ei näe selles teoorias midagi ohtlikku, justnagu see tõestaks ära, et meil maridega mingit sugulust polegi. Keelesugulus on kahtlemata, materiaalses kultuuris on veel rohkem sarnast. Muidugi on nii mõnigi kosmopoliitsem tegelane  selle üle kindlasti õnnelikum, kui me oleksime Brüsseli ümbrusest pärit. Ja kui me ei oleks idast ja päris täpselt seda väita ei saa? Aga mind on pannud alati mõtlema see, mis on kirjalikes allikates päris täpselt fikseeritud, et kust need ungarlased siis tulid. Ega nad ometi Brüsselist tulnud.
 Ühel ugri-mugri-üritusel tänati sind selle eest, et oled hõimurahvaid sundinud rääkima oma emakeelt? Kuidas see "sundimine" küll välja näeb?
 Muidugi ei maksa arvata, et kui ma lähen ja kes oma emakeelt ei oska, siis sõiman kohe sissejuhatuseks näo täis. Tegelikult ma olen küllaltki palju püüdnud tutvustada  seda olukorda, mis oli eestlastel eelmise sajandi keskpaiku, kui oli moes kadakasakslus ja pajuvenelus. Sellest on ka üksjagu kasu olnud. Mõnikord olen rääkinud ka keeleväärtustest, püüdnud tõlkida vene keelde Hurda, Koidula,  Aaviku sõnu ja on ikka hinge läinud küll. Neil on sügav alaväärsuskompleks, mis tingitud nii ajaloost kui tänapäevast.
 See, kui me kutsume ansambleid siia, nad laulavad oma emakeeles ja neile plaksutatakse, siis nad näevad, et see laul ja muusika tähendab midagi. Ka see, et noor ei saa tulla Eesti ülikooli, kui ta ei oska oma emakeelt. Sel teel me aitame kaasa  nende emakeele väärtustamisele. Sellest on olnud palju kasu. Paljud, kes hõimupäevadel käivad ja räägivad oma emakeeles ja imestavad, kui eestlased tunnustavalt ütlevad, et oh kui hea  see on. Ja vastupidi, kui keegi oma emakeelt ei oska ja püüab vene keele peale üle minna, siis seda halvustatakse. Nad ütlevad, et lahkuvad siit tunduvalt suurematena, et oleme nüüd tunduvalt suuremad marid või tunduvalt suuremad udmurdid. Paljud on õelnud, et pärast hõimupäevadel käiku oleks nad justkui uuesti sündinud.
 Aga kui lugu on vastupidi? Ma olen isegi käinud Mari- ja Udmurdimaal ning kogenud, et hõimurahvaste ülim külalislahkus võib vahel muutuda liialt pealetükkivaks. Kuidas sina sellises olukorras käitud?
   Mina lasen endale kõik peale suruda, samas püüan piisavalt viilida, sest kui tormiliselt napsu pakutakse, püüan vastu võtta ja erilisi nägusid mitte tegema hakata. Toiduga samuti, ma lasen ikka taldriku täis laduda. Eriti ma ära ei ütle. Kõik mis pakutakse, tuleb vastu võtta. Kui kohe alguses vastu hakata, pole see hea toon, kui külaline hakkab jonnima, et ei taha ja liha ei söö ja kõht on täis ja hakkab ägedalt vinguma.  Perenaine on ju vaeva näinud. See on elementaarne, see näitab austust toidusse. Ma usun, et ühegi eestlase kõht ei ole nii täis, et palukestki enam suhu ei mahu.  Mul ei ole soome-ugri aladel kunagi mingeid konflikte olnud. Suhtumine on nii minul neisse kui neil minusse väga hea.
   Sa olid vahepeal Venemaal persona nongrata ja sulle ei tahetud Venemaa viisat anda. Mis kurja sa küll vene karule tegid
 See on võib-olla üks suuremaid tunnustusi, mis minu tööle on osaks saanud. Järelikult minu töö on midagi väärt ja üks suurriik mõistab seda hinnata. Sel aastal käisin lõpuks jälle Marimaal.
 Kuidas selline "tunnustamine" täpsemalt käib?
 Annan dokumendid sisse ja kui lähen viisa järgi, siis öeldakse, et viisat ei anta, ja kui küsid, et miks, siis kutsutakse üks inimene. Paar korda on tulnud üks mees hallis, kes on öelnud, et Vene saatkond ei ole kohustatud andma mitte mingeid selgitusi ja küsitakse, kas olete rahul. Ma olen alati noogutanud, et olen "väga rahul".
 Siis tuleb välja, et sinu tegemisi soome-ugri aladel on tõepoolest väga teraselt silmas peetud?
 Võib arvata, et kõiki eestlasi, soomlasi ja ungarlasi jälgitakse neil aladel. Ma ei tea millest see tuleb. Ilmselt on selles ajaloolised juured, sest alati venelased kahtlustavad  soome-ugrilasi milleski. Ühtteist müstilist on siin alati olnud, alates kanajalgadel seisvast majakesest, kes Mašakesega hirmsaid tempe tegi  ja Röövel-Ööbikust, kes palju  vene vägilasi magama pani - need on teatavasti kõik  soome-ugri algupäraga mütoloogilised tegelased - kuni selleni, et Stalini ajal fabritseeriti suur soome-ugri kohtuasi, millega represseeriti 90 % rahvusintelligentsist. Neid süüdistati erilistes sidemetes Eesti ja Soomega ning spioneerimises nende kasuks, eesmärgiga luua iseseisev  Soome-Ugri rahvaste konföderatsioon, mis oleks Eesti ja Soome protektoraadi all.
 Suured julgeolekustruktuurid on ju säilinud ja nad peavad millegagi leidma õigustust oma tööle. Kui mõni üksik harv väljamaalane sinna satubki, siis oh seda rõõmu! - jälle on midagi teha.  Kui minu süüks midagi saab panna, siis seda, et tõesti olen tundnud muret soome-ugri rahavaste keele ja kultuuri säilimise pärast ja leidnud, et  Venemaa soome-ugri rahvad on hävinemisohus ja olen püüdnud oma tegevusega neid probleeme nii Venemaal, Eestis kui  väljamaal teadvustada. Kui taoline süüdistusakt esitatakse, siis  ma olen nõus sellele alla kirjutama.
 Kas tudengite saatmisest Eestisse või Soome võib mingit otsest kasu loota?
 Eks paljud asjad kipuvad  kahe teraga olema, nii sellel ka. Ühest  küljest, kui me anname neile siin hariduse, siis kisume nad välja venekeelsest  hariduskeskkonnast ja siin eestis saavad neist tõepoolest marid, udmurdid, mordvalased, komid, kelleks nad kindlasti ei saaks kunagi Moskvas või Peterburis õppides. Me anname neile rahvusteadvuse, et nad väärtustaskid oma keelt ja kultuuri. Teine pool on materiaalne olukord, sest neil on pärast väga raske tagasi minna. Kui elatusstandardi tase on niivõrd suur ja pealegi on seal tööpuudus, siis tekib tõsine kartus. Nende tagasiminekuks ei ole soome-ugri vabariigid loonud  mitte mingeid tingimusi. Meie siin oleme ka omakorda pahased, et kurat, me anname teile hariduse selle pärast, et te läheksite  sinna tagasi ja räägiksite, kui oluline on olla mari või udmurt, aga tema kõhkleb ja mõtleb ja arutleb, et väga hästi ei tahagi tagasi minna. Ma arvan, et see, kui nad siin hariduse saavad on  siiski kõige tõhusam abi vorm ja selle vilju me ei saa kohe esimesel aastal peale üliõpilase kooli lõpetamist  näha, see on võib-olla näha kümne-kahekümne aasta pärast.
 Soome-ugri üliõpilased võiksid märksa enam teha kaastööd kodumaa ajalehtedele.
Kuid siiski võib Eestit ja Soomet sealsetes ajalehtedes tihedamini kohata kui näiteks Saksamaad ja Ühendriike. Eesti, Soome ja Ungari on Venemaa soome-ugri rahvastele just need kõige olulisemad kanalid ümbitsevasse maailma, sest nende välissuhted on arenenud just meiega ja ega teiste maadega erilisi kontakte polegi.
 

Teised temast

Ingrid Rüütel,  Eesti Keele Instituudi rahvamuusika töögrupi  juhataja:  "Ma olen temaga aastaid koos töötanud Fenno-Ugria nõukogus ja pealegi asuvad meie töökabinetid  kõrvuti, nii et ma tunnen teda päris hästi. Ma arvan, et ta on väga aus, tasakaalukas, samas energiline ja ettevõtlik ning missioonitundeline. Ta on ju ikkagi pikemat aega tegelenud soome-ugri hõimuliikumisega.  Ta on hästi palju reisinud, põhiliselt Marimaal, ja viitsib seda teha — pole ju tänapäeval sugugi kerge Venemaal käia."
Alar Ojalo, kultuuriministeeriumi rahvaloomingu nõunik:  "Kui kultuuriministeerium oli Fenno-Ugria liige, siis olin ministeeriumi esindajana  selle liikumise ja hõimupäevade alguse juures. Meie osa on nüüd vähenenud, eelkõige organisatoorne külg — tookord, kui ta alustas, oli kogemusi vähem.  Kultuuri- ja isegi välispoliitiliselt on hõimupäevad küllalt unikaalne nähtus. Ettevõtmine väärib suurt tunnustust, sest see äratab soome-ugri aladel  Eesti vastu suurt huvi ja lugupidamist."
Laid Šemjer, sõber Marimaalt, noortelehe "Kugarnja" peatoimetaja:  "Me oleme tuttavad kaheksa aastat. Ta tuli siia Joškar-Olasse, oli siis päris noor. Ma arvan, et ta on intellektuaalne inimene, kes hästi tunneb nii eesti kui soome-ugri rahvaste ajalugu, väga palju töötanud soome-ugri rahvaste sõpruse nimel.  Marimaale tulles pole tal mitte üksnes palju sõpru vaid ka neid, kes on suutelised mingeid küsimusi lahendama. Ma arvan, et ta on kindel ja ustav seltsimees, mitte selles mõttes nagu oli nõukogude ajal, aga tõeline seltsimees."

HARVET TOOTS
 "Sõnumileht", oktoober 1998

 HARVET TOOTS
 "Sõnumileht", mai 1998