HEA SÕBER JALGRATAS

Hubert Toots

Minu lapsepõlv möödus Pärnu maakonnas Tõstamaa külanõukogus Lepaspää külas, mis asub 6 km Tõstamaast põhja poole Ermistu järvest idas. Lapsepõlvest ma ei mäleta, et meie talu oleks nimetatud talu nime järgi, mis tekitas minus tihti suurt tuska, sest ümberkaudsed naabrid olid kõik vanad talud ja nende elanikke nimetati ikka talunime järgi, nagu maal kunagi. Ma teadsin aga seda, et meie meetripaksuste kiviseinetega maja oli kunagi olnud kõrts ja nii ma nimetasin ise oma maja vahel Kõrtsi taluks. Hiljem olen saanud teada, et meie talu nimi oli Karlespa ja toda nime olen ma hiljem kasutanud oma sünnitalu nimetamiseks seda ohtramalt.

Kui ma oma esimesest rattast välja kasvasin siis kohe uut ei hakatud ostma vaid üritati mind lohutada ühe vana naisterattaga ning õpetati ka seda, kuidas väike poiss saab suure meesterattaga sõita altpulga. Kui ma juba koolipoiss olin, õnnestus mul selline sõidustiil päris hästi. 1970. aastate keskel jooksis telekas väga mainekas Poola film "Kaalul on rohkem kui elu" ehk rahvakeeli "Kapten Kloss", millest ma sain meeletut innustust ja üritasin selle filmi eeskujul ise ka mõningaid kaskadööritrikke teha. Kord proovisin naisterattaga silohunnikusse sõita, käisin koos rattaga üle kaela ja lõin end päris mõnusalt ära. Üks teine ebameeldiv kogemus on ühest sõidust, kus me pidime varahommikul Tõstamaale väntama, et siis bussiga Tallinna sõita. Kuskil Ermistu tammealleest pisut Tõstamaa poole käisin ma koos jalgrattaga teele. Mulle meenub, et mu kõri ja ilmselt ka lõug olid vigastatud ja hirmsasti kriimustatud nii et veri oli väljas. Seejuures oli kruusaliiv verega segamini, see kõik oli nii vastik, takistas hingamist ja ma nutsin kõvasti. Olen seda lugu vanematele rääkinud aga keegi neist taolist asja ei mäleta. See võis juhtuda veel koolieeliku eas, kuid on päris reaalne võimalus, et kogu see lugu on minu fantaasiamaailma sünnitatud või vähemalt võimendatud. Võib olla tõesti oli mingi kukkumine aga kas just nii jube, ei tea.

Minu suurele soovile vaatamata mulle koolipoisi eas ratast ei ostetud. Minu jaoks olid tundmatud sellised mõisted nagu "Školnik" ja "Ereliukas", mis olid tolle aja lasterattad. Viimast hüüti koolis erekaks, see oli Leedus toodetud ratas. Mina sain sõita vaid isa suure rattaga, muidugi sel ajal kui isa ise ei sõitnud. Mäletan, et ma püüdsin ka sellele kasti pakiraamile kinnitada, et siis turvast vedada. Suurepäraselt on mul meeles, kuidas isa ostis endale uue musta vene meesteratta, ilmselt oli see "Minsk". Mulle jäi tookord arusaamatuks, miks isa kruvis kohe ratta küljest ära kõik pumbad ja rattakotid ja peitis remondivahendid kuhugi sahtlisse. Minu arust olnuks ratas palju uhkema väljanägemisega, kui tal kott küljes olnuks. See must ratas elas kaua ja tegi uhkeid sõite. Noorukieas olin mina põhiline ratta kasutaja, sest isa jäi pensionile ja enam eriti rattaga ei sõitnud.

1978. aastal kolis meie pere Tõstamaale. 1980. aastate algul olin ma juba pisut suurem poiss ja võisin vabamalt ringi liikuda. Minu Tõstamaa naaber Einar Käär oli täpselt sama vana kui mina ja me saime headeks sõpradeks. Koos tegime hulgaliselt sõite Tõstamaa lähedal ja sellest kaugemalegi.

Üks minu põhilisi harrastusi 1980. algul oli vanadest taludest asjade otsimine. Jalgaratas oli siin hindamatu abimees, ilma milleta poleks saanud midagi teha. Kuni keskkooli lõpetamiseni olid mul kõik Tõstamaa lähima ja kaugema ümbruse vanad talud läbi tuhratud ja hinnalisem kraam sealt ära tassitud. Tihti tuli neid retki ette võtta öösiti, sest mõnede talude kohta ei saanud päris täpselt öelda, kas nad ikka on nii mahajäetud ja pealegi oli tihti vana talu kõrval elanikega talu, kust siis paratamatult ka vanal talul silma peal hoiti, et külapoisikesed ja pätid seal rüüstamas ei käiks.

Keskkooli päevil hooldasin juba mina põhiliselt seda head ja väärikat ratast ja värvisin teda mitu korda. Ma püüdsin kokku panna ka täiesti enda ratast, mis mul kahjuks ei õnnestunud. Kondasin igasugu kahtlasi kohti mööda ja otsisin ratta tegemiseks juppe. Kunagi ei saanud aga kõike kokku. Pealegi pidin ma peaaegu kõike koduste eest varjama, sest nad oleks kindlasti arvanud, et need jupid on varastatud. Otseselt varastatud ei olnud meil ükski jupp. Mõni oli selline jupp, mis oli liiga kaua kuskil kasutult seisnud, ja mille siis külapoisid lõpuks pihta panid. Sellist teguviisi ei pidanud me varguseks, sest tavaliselt olid need asjad, mille vastu peremehel puudus igasugune huvi.

Mul oli metsas onn, kuhu ma püüdsin kogu selle nodi kokku kanda, et seal siis ratast meisterdama hakata. Mul polnud aga remonditöö peale erilist annet. Nagu mainisin, hoiti mind kogu aeg isolatsioonis ja minus ei tekkinud selliseid oskusi, mis poistel paratamatult tekivad, kui nad üksteisega suhtlevad. Teised minuvanused poisid tegelesid võrride putitamisega, mida meie kandis nimetati punnadeks, mina ei osanud aga isegi tavalist jalgratast kokku panna. Kahjuks polnud mul ka nii häid sõpru, kes oleks mind aidanud või nõu andnud. Naaber Einar oli samasugune ilma isata poiss, kel samuti puudus meisterdamiseks materiaal-tehniline ja oskuslik baas, olgugi et temal oli vana rattanodi märksa rohkem kui minul. Minu tehniline taipamatus oli ikka niivõrd jube, et isegi rattakummi vahetamine käis mulle ülejõu, igatahes oli see minu jaoks väga ebameeldiv töö.

Kuna meie peres tehnikaga ei tegeldud, siis polnud mul võimalust teiste poistega ka juppe vahetada, sest ega niisama ei saanud midagi, kõike kas osteti või vahetati mingi muu nodi vastu. Mäletan, et ostsin klassivend Vahur Agasilla käest kõverad leistangid ehk leiksad aga kasutada ma neid ei saanud, sest ma poleks suutnud vanematele selgeks teha, kust ma need leiksad sain. Kui ma hästi mäletan, siis oli Vahur need kuskilt varastanud, aga seekord tõeliselt. Need olid ka väga ilusad leiksad.

UUS RATTAAJASTU

1986-1988 olin ma vene sõjaväes. Koos kogu vanaisa tööriistade ja muu kolaga sain ma päranduseks ka musta jalgratta. Selleks ajaks oli aga must vene ratas muutunud üsna viletsaks, sest tal oli ka omajagu vanust turjal. Esimese asjana, mille ma sõjaväest tulles ostsin oli uus jalgratas, samuti "Minsk", tumesinist värvi. Mammi püüdis küll mulle vastu vaielda, et milleks mulle seda uut ratast vaja on, proovigu ikka vana remontida, ehk saab hakkama. Minu otsus oli aga vankumatau ja ma pole seda otsust iialgi elus kahetsenud, sest ilma rattata pole võimalik maal elada. Ratas maksis umbes 80 rubla.

Ma hakkasin tihti käima Kastnas, kus laulva revolutsiooni ajal tekkis vennatalus Pirjumetsal omapärane noorte kooskäimise koht. Vend ei viitsinud õppida ja läks varakult tööle. Kuna tema isa ehk minu kasuisa Kusti oli kogu elu olnud traktorist ja kõva tehnikamees, oskas ka vend käsitseda tööriistu ja sai rauast hõlpsasti jagu. Me proovisime minu vanast mustast ja veel ühest rattast tandemit teha. See ka õnnestus ja me sõitsime sellega pisut Kastna vahel. Ma läksin 1988. aasta sügisel Jäneda Sovhoostehnikumi õppima ja minu huvi tandemi vastu rauges, see vajus unustusehõlma ja vend andis selle ühele Villi-nimelisele poisile, kes oskas ratta kuhugi ära kaotada. Ma küll otsisin seda ratast aga ei suutnud leida.

Jänedal õppimise ajal tekkisid uued suhted ja uued sõbrad ning uued meeleolud. Tõstamaal ja Kastnas ma enam eriti ei tegutsenud, sest valdava osa ajast pidin olema koolis. Jänedal sai minu heaks sõbraks Mairo Tõns hüüdnimega Horatio. Ta oli küll minust tublisti noorem, tervelt kuus aastat, aga huvid olid meil üsna sarnased. Horatio oli oma noore elu jooksul sedavõrd palju rattaga matkanud, millest mina suutsin vaid unistada. Ta väitis, et on terve Eesti läbi matkanud ja pole külastanud vaid Kihnut, Ruhnut ja Paldiskit.

1990. aastal sai teoks suurüritus jalgaratastel, mis kujunes minu esimeseks tõsiseks jalgrattamatkaks.

ESIMENE RATTAMATK: "TOUR DE SAAREMAA 1990"

Seda võiks tõepoolest nimetada minu esimeseks tõsiseks rattamatkaks. See toimus 1990. aasta augustis ja kuna ma polnud suurel matkal enne käinud, kahtlesin tugevalt oma võimetes ning tegin enne terve nädala trenni. Iga päev sõitsin vähemalt kümme aga vahel ka 20 km edasi-tagasi.

Mul oli parajasti ette nähtud haljastuspraktika Tõstamaa kolhoosis ja minu ülesandeks oli alevi muruplatside hooldamine. Kuna kõik matkasellid olid samasugused praktikantidest töömehed, siis pidime oma matkaga hakkama saama vaid nädalavahetuse jooksul, et siis esmaspäeva hommikul taas tööpostil olla. Keskpäeval pidin ma oma muruniiduki seisma jätma, et siis hakata Virtsu poole sõitma. Kuna oli tööpäev ja ma pidin sõitma läbi Tõstamaa kolhoosi territooriumi, kus oli reaalne oht, et mulle võib vastu sõita kas kolhoosi esimees Mihkel Lühiste, peaaagronoom Mati Räbus või mõni teine kõrge ülemus. Seetõttu jätsin ma endale tööroobad selga, kinnitasin matkakoti rattale ja hakkasin sõitma põhja poole, jättes mulje, justnagu oleks mul millegipärast vaja tööasjus Kastnasse sõita. Teel tuligi vastu peaagronoom Räbus, aga kuna ta polnud minu otsene ülemus, siis ta ainult lehvitas läbi villise esiklaasi.

Vaistes lõppesid Tõstamaa kolhoosi valdused, siin tegin väikese peatuse, viskasid õlised tööriided seljast ja asendasin need märksa mugavama matkarõivastuse vastu, mis koosnes ujumispükstest, lühikestest pükstest ja kraeta ning käisteta särgist. Tööriided toppisin kilekotti ja peitsin kraavipõhja, jättes koha meelde ühe kilomeetriposti järgi. Lootsin, et tagasi tulles võtan roobad taas endaga kaasa.

Sõit kulges sujuvalt, ma olin teekonnaks Tõstmaaalt Virtsuni arvestanud kolm-neli tundi, vahemaa oli kaardi järgi arvestades umbes 70 km. Teel tegin mõningaid peatusi, käisin poes, ostsin juua ja süüa ning vahel tegin peatuspausi looduse vaatlemiseks. Kohati olid teed üsna hullud, sest Tõstamaalt põhja poole jäävad üpris väheasustatud alad, et mitte öelda kolkad, kus liigub vähe autosid ja seetõttu neid teid eriti ei hooldata. Ka liinibuss käib siin ainult kord päevas ja vahepeal, Pärnumaa ja Läänemaa piiri lähedal kaob bussiühendus päris ära. Et tegemist on küllatki mahajäetud alaga tõendasid paar vanaaegset bussipeatuse silti, mis olid endiselt punast värvi ja valge A-tähega. Mul oli kaasas hea kaart, mille järgi oli mugav sõita. Teeviitasid siinkandis eriti ei olnud.

Kui jõudsin Lihula-Virtsu maanteele muutus sõit märksa lustlikumaks. Siin on ühes kohas meeletult lai ja sile asfaltee, mida ei ole üldse pinnatatud ja seal oli lausa nauding sõita. Pealegi oli tee pisut allamäge, sest lähenesin rannale, päike paistis eest ja kõrvetas mind mõnusalt. Selleks hetkeks olin ma juba aru saanud, millist naudingut valmistab palava ilmaga paljalt ratta seljas istumine, et siis päikesel end praadida lasta. See on sõnulseletamatu tunne.

Virtsu jõudsin umbes kella kuue paiku õhtul. Olin teel olnud üle kolme tunni. Minu sõbrad Argo Asu ehk Arkadi ja Mairo Tõns ehk Horatio ootasid juba sadamas. Nad olid isegi "Mutionu" kõrtsist jõudnud läbi astuda, kohapeal pisut õlut võtnud ja kuus liitrit kaasagi ostnud. Kuna minu ratta esimesel pakiraamil oli ostukorv, siis anti kaks õllepuntsut minu valdusesse, et sõidu ajal oleks mugav neid sealt välja võtta.

Arkadi oli alustanud oma teekonda juba keskhommikul Viljandist ja ühe raksuga Virtsu sõitnud. Tema rattaks oli vene meestekas. Horatio alustas oma sõitu Kaiust Raplamaalt samuti hommikul ja sõiduvahendiks oli vene naistekas. Need mehed olid minust märksa rohkem vaeva näinud ja suure maa juba maha vändanud. Me pidime lõppkokkuvõtteks jõudma välja Tiirimetsa külla, kus elas meie koolivend Karli Sepp ehk Karla.

Varustust oli meil üpris vähe, ei telki ega magamiskotte. Minul tol ajal polnudki selliseid asju olemas ja ka teised mehed ei tahtnud asjata igasugu kola kaasas kanda. Otsustasime minna ehku peale. Praami tulekuni oli veel aega ja nõnda tegima sadamas aega parajaks ja otsisime kohalikke meelelahutusi.

Virtsu sadamas tutvusimegi mitme lõbusa matkaseltskonnaga. Neist üks oli mingi üliõpilaste ehitusmaleva punt, kes oli ilmselt tagasiteel mingilt ürituselt. Nende käsutuses oli Tartus tehtud buss TA, mida rahvasuu nimetab "Puuikaruseks". Astusin bussile lähemale ja vaatasin seda hindava pilguga ning leidsin bussi laubalt tõepoolest sildi kirjaga "Ikarus". Loomulikult oli see mõnelt tõeliselt "Ikaruselt" ära vinnatud. Kõndisin ümber bussi ja tegin näo nagu uuriks selle tehnilist seisukorda.

"Näe, üks põrandalaud on katki," ütlesin bussijuhist noormehele ja osutasin bussi alla.

Selgus et ka bussijuht polnud suu peale kukkunud mees ja ütles: "Eks neid vahel ikka lähe. Praegu pole kuskil läheduses näha ka ühtegi planku, muidu oleks ära vahetanud."

"No aga selle saab ju niisama ka korda, natuke haamriga kopsida ja kinni naelutada, muidu lohiseb järgi, rikub veel asfaldi ära ja jääb praami aparelli vahele kinni."

"No kes neid pisiasju ikka viitsib kogu aeg parandada. Lihula juures läks kardaan puruks. Võtsin siis kirve, raiusin kraavi kaldalt ühe toekama lepakaika ja läks jälle."

Lõõpisime sedasi veel tükk aega, kuni lõpuks bussijuht välja ronis ja hakkas rattapumbaga kummi pumpama.

Malevlaste seas oli ka üks minu endine Tõstamaa naaber, üleaedne Angel Andla. Ta mehkeldas sadamas ühe ilusa ja seksika tüdrukuga, kes tahtis koledal kombel laulda. Lõpuks ronisid noored ühe ilmatu kõrge püti otsa ning hakkasid seal laulma ja liikumisharjutusi tegema. Tüdruk oli väga ilus, ilmselt pisut saki all, ega ta muidu nii avali hingega poleks olnud.

Lõpuks saabus praam ja kõik matkalised ronisid peale. Laevasõidu aegu tegime veel tutvust kahe tüdrukutest koosneva matkaseltskonnaga. Neist ühed olid ratastega, teised jalgsi. Või olid mõlemad jalgsi, täpselt ei mäleta. Igatahes moodustas ühe matkaseltskonna Eesti Põllumajaduse Akadeemia tudengineiud.

Saabusime eelviimase praamiga Kuivastu sadamasse. Samalt aluselt astus maha ka kamp lõbusaid EPA tudengineiusid, kellega me olime juba laeva pardal kergelt vallatlenud. Kuivastu sadamas sai palju nalja, sest see oli veel aeg, kui Saaremaad valvas hoolsalt vene piirivalve. Küsisime ühelt piirivalvurilt, kas ta õlut armastab.

"Jaa!" vastas sõdur eesti keeles.

Horatio võttis kohe õllenõu ja pakkus soldatile, peaaegu et kallas talle suhu aga sõdur ei võtnud, sest oli ikkagi postil ja ülemused vahtisid pealt. Karla oli meile kõigile saatnud küllakutsed. Kutsed olid meil küll olemas aga millegipärast piirivalvurid nende vastu üldse huvi ei tundnud vaid vaatasid ainult passe. Selgus aga, et Argol ei ole passi vaid on hoopis sõjaväepilet. Argo oli selline kaval vend, et oli end vene sõjaväest vabaks nihverdanud ja endale raha eest mingi tõve ostnud, nii et teda sõjaväkke ei võetud aga pilet anti välja sellegipoolest. Küll siis tuli seletada ja manguda ja tõestada, et Argo on siiski aus kodanik ja ei taha üle piiri putkata. Sõdur, kellele me olime ennist õlut pakkunud hüüdid võiduröõõmsalt: "Urraa! Ja derzhal narušitelja pogranzonõ!" Selle hüüdega tormas ta vahiputkasse ja naasis sealt mõne hetke pärast koos ühe suurema ülemusega, kes oli samuti ajateenija.

Piirivalvurid olid ikka päris juhmid, nad ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas on see võimalik, et Argo on ühel päeval sõjaväkke võetud ja järgmisel päeval juba vabastatud. Ma ei tahtnud neile eriti rääkida ka, sest teesklesin, et ei oska vene keelt. Lõpuks hakkas asi võtma halbu pöördeid ja ma sekkusin toimingutesse ja püüdsin välja keerutada, et Argol ei olegi passi olemas, sest ta on sõjaväest puhkusel ning pass on komissariaadis hoiul. Tagantjärele mõeldes oli see üsna vilets vale, sest puhkusel olevat sõdurit on ju loogiliselt võttes väga ohtlik lubada piiritsooni, sest ta võib sõjaväkke tagasi naasemise hirmust üle piiri putkata. Õnneks ei taibanud piirivalvurid sellises seletuses peituvat ebakõla ja leidsid võimaluse, kuidas Argo siiski saarele saaks. Tema nimi ja andmed kirjutati ühte raamatusse üles ja tagasiteel pidi ta endast märku andma ja teatama, et on saarelt tagasi lahkunud.

Õnnelikult Kuivastu piirikontrollist läbi pääsenud hakkasime edasi sõitma. Pimedus surus juba peale ja me pidime hakkama mõtlema öömajale. Läksime lahku ka mõlemast tüdrukute seltskonnast, kuid mitte kauaks. Kuskil poole Muhumaa peal nägime teel vantsimas EPA tüdrukuid. Nad olid pisut edasi saanud ühe möödasõitva veoautoga, mis teelt ära pööras ja tüdrukud ula peale jättis. Aga neil olid telgid ja madratsid! Meie, kolm sõpra, olime jalgratastel, nemad jalgsi. Neiud olid terve päeva vantsinud ning suurte seljakottide raskuse all tublisti ära vaevatud. Loomulikult loovutasime me totsidele oma rattaid, et nad saaks pisutki vaheldust.

Kuna meie olime sõitmisest ja nemad kõndimisest väsinud, siis tegime vahetust ja lasime tüdrukud oma rataste peale. Minu rattale ronis üks hästi ilus väikest kasvu tüdruk, kelle jaoks sadul oli liiga kõrge ja seetõttu nägi neiu suurt vaeva ratta seljas püsimisega, kuid tuli siiski toime. Tüdrukutest jalamatkajad olid nõus meid ilma pikema arupidamiseta oma telkidesse võtma. Telke oli kaks, ühel heinamaal aitasime laagri üles panna, võtsime lõkke ääres einet ja enne und ka kerge sõõmu kärakat, et öösel külm kallale ei tuleks. See oli üks äraütlemata kena suveöö nagu "Saaremaa valsis" lauldakse ja ega me nii väga ihanudki põhku pugeda, ajasime lõkke veerel juttu ja käisime ümbruskonnas jalutamas. Veetsime ääretult romantilise õhtu. Lõpuks kujunes asi nii, et mina läksin ühte telki oma lemmiktüdruku kõrvale, kellele ma rattasõitu olin "õpetanud" ja Horatio läks teise telki. Argo jäi meist veel lõkke äärde istuma ja kui me hommikul tõusime leidsime Argo rohul külitamas. Ta ei soovinudki telki soojade tüdrukute kõrvale pugeda!

Hommikul läksid meie teed lahku, sest liikumisviisid olid sedavõrd erinevad. Tee Muhu tammist kuni Kuressaareni oli üpris igav, sest kõik asulad jäid kuhugi teest kaugemale ja me ei hakanud sinna sisse sõitma, sest aega oli meil napilt. Kuressaares astusime sisse lossi ja kohtasime teist sõbralikku matkaseltskonda, mis koosnes keskkoolitüdrukutest. Edasi Sõrve poole liikudes tegime peatuse Järve rannas ja ujusime pisut külmas vees.

Tiirimetsas ootas Karla meid pikisilmi, ta oli meile valmistanud võimsa õhtusöögi ja küllaga õlut, mille järel läksime rannikule jalutama. Rattasõidust oli meil selleks hetkeks juba kõrini, et mitte öelda sabajuurikani. Karla tegi aga suure vea ja juhatas meid valesti, nii et me tegime maailmatu suure ringi mööda randa. Mõlemal pool, nii Sõrve kui põhja pool valgustasid taevast vene piirivalvurite helgiheitjad. Jõudsime tagasi alles nelja paiku hommikul ja saime puhata kaunis vähe. Järgmisel päeval, pühapäeval, asusime tagasiteele kell 12.00. Kauem ei saanud me viivitada, sest me pidime kõik olema esmaspäeva hommikul tööpostil. Minul oli Tõstamaa praktika lõppenud ja esmaspäevast pidi mul hakkama praktika Jänedal. Horatio pidi Kaius traktorirooli istuma ja vaid Argo oli enam-vähem vaba mees.

Tagasitee oli üsna nukker, sest aeg rõhus peale ja meid sundis kogu aeg tagant kiirustamise pisik. Minu ratta sadula üks vedru oli murdunud ja see terav vedru torkis mind kogu aeg tagumikku. See oli väljakannatamatu, aga mul polnud ka viitsimist asja kasvõi pisut kohendada. Umbes kella kümne paiku olime Virtsus ja läksime osaliselt lahku - Argo võttis kursi Pärnu peale, et sealt Viljandisse edasi kupatada ja meie Horatioga suundusime esialgu Risti poole. Horatio plaan oli minna läbi Märjamaa ja Rapla Kaiusse ja mina lootsin varahommikuks olla Ristil, et seal istuda rongile ja sedaviisi Tallinna kaudu Jänedale sõita. Asjad kujunesid aga pisut teisiti. Sõit hakkas venima, sest me olime väga väsinud. Pimenes kiiresti ja tee muutus kaunis igavaks ning trööstituks. Lisaks hakkas meid kummitama nälg. Lootsime mõnel teeäärsel karjamaal mõnd lehma kohata ning piima saada ja kallasime isegi viimase veetilga välja, et oleks kuhu piima lüpsta. Kahjuks ei olnud aga ühtegi kolhoosilehmade karja kuskil lähedal näha ja eralehmad ei andnud kätte. Hommik hakkas juba saabuma ja viimaks nägime üht lauta, kus käis lüpsmine. Me olime aga sedavõrd tülpinud, et ei viitsinud isegi seda paarisaja meetrist ringi teha, et piima kaubelda.

Koluverest jäi Ristile üpris vähe maad, umbes 10 km ja siin pidi Horatio pöörama Märjamaa peale. Ma tegin väikese arvutuse ja tulin järeldusele, et mul ei ole mõtet Jänedale sõita ja seega ka Ristile minna. Jänedale sõit oleks tasunud ära ainult sel juhul, kui ma jõudnuks õigeks ajaks, seega kell 8.00 Jäneda lossi ette kogunemisele, kuhu pidi kokku tulema kogu meie maastikukujundajate kursus. Ma mõtlesin, et sellest pole midagi katki, kui ma jätan Jäneda-praktika hetkel tegemata ja teen selle septembris järgi, siis kui teistel on ametlik puhkus. See oli minu arust väga õige otsus, sest augustis on kahtlemata märksa kehvem tunne tööd teha kui septembris.

Märjamaal läksid meie teed lahku. Horatio väntas Rapla poole. Mina kauplesin end koos rattaga bussi peale, mis viis mind Pärnu-Jaagupisse. Viimased 29 km kuni Pärnuni olid eriti valulikud, sest vedru aina torkis tagumikku, ilm muutus külmaks ja lõpuks hakkas koguni sadama. Mul oli kotis jope olemas ja seetõttu asi väga kurjaks ei läinud.Tuletan meelde, et tol ajal polnud sugugi nii nagu praegu, et iga mõne kilomeetri järel on tee ääres pood, tankla või ööpäevaringne hamburgeriputka. Nii et ka nälg kippus tihti näpistama. Pärnus panin ratta tuttavate Leeni ja Artur Kiiratsi kuuri ja alles nädal hiljem sõitsin rattale järele, tööriistad kaasas.

See lugu pole aga sugugi veel lõppenud. Suvisel matkal kogutud uued sõbrad meenusid paar aastat hiljem sügissopas uuesti ja hoopis uuel tasandil. Ma mehkeldasin ühe Tartus elava politseinikuks pürgiva tüdrukuga, kelle nimi oli vist Tiina. Kui plika oli Paikuse politseikoolis sisseastumiskatsetel, leppisime kokku kohtumise ühel õhtupoolikul. Sõitsin Paikusele, kus selgus, et võõraid ühiselamusse sisse ei lasta, seepärast tuli tükk aega oodata, kuni keegi tüdrukut kutsuma läks. Pika ootamise peale tuli uksele hoopis keegi sõbrannadest või toakaaslastest ja teatas, et Tiina õpib järgmiseks eksamiks ega saa tulla. Muidugi on õppimine üllas tegu, kuid siis poleks selleks päevaks tasunud endale külalisi kutsuda ja üldse jäi arusaamatuks, miks ta ise seda mulle ütlema ei tulnud. Püüdsin siiski suhtuda asjasse mõistvalt. Järgmise kohtumise leppisime kokku kirja teel paar nädalat hiljem ja siis juba Tartus, ühel novembrikuu laupäeva õhtul. See sobis suurepäraselt minu töögraafikuga ja ma sõitsin Taaralinna. Pika otsimise peale leidsin üles tema maja, mis asus kuskil Supilinnas. Oodatud blondipäise ja sinisilmse neiu asemel tuli aga ust avama tema väike kastanpruunide juustega õeke.

"Tiina on täna valves," teatas tüdruk. Tal polnud õrna aimugi, et Tiina kedagi külla

kutsus ja seetõttu puudusid minu suhtes ka igasugused korraldused. See tekitas minus juba tõsist arusaamatust ja kahtlust, et Tiina ilmselt ei tahagi minuga eriti kokku saada. Saanud umbmääraseid andmeid, kus see politseijaoskond asub, suundusin sinna. Valvekorras olevad politseinikud kutsusid tüdruku välja. Too ei paistnud nagu mäletavatki, et oli selleks õhtuks kohtamine määranud.

"Ah, mul tuli valvekorras vahetus sisse," ütles ta hoolimatult. Samuti ei tundnud

ta vähimatki muret sellepärast, mis minust saab. Oli november, oli õhtu ja sadas vihma ning ma olin võõras linnas. Väikese õekese juurde minna olnuks mõeldamatu. Muidugi ma teadsin, et naistest võib alati oodata kõiksugu ettearvamatuid käike, kuid siiski pani imeks, et korraga oli kadunud kogu tüdruku jäärapäisus ja eesmärgikindlus. Nüüd olin ma otsuse teinud. Mul ei ole vaja sellist eesmärgikindlat jäära, kes valib, millistele eesmärkidele jääda kindlaks,

millised võib unarusse jätta. Ma lahkusin politseijaoskonnast ja võtsin suuna EPA ühikate poole, kus elas ülalmainitud tehnikumikaaslane Karla, ehk annab too hüljatule öömaja.

Sõber oli üllatunud ja rõõmus hilisõhtuse külalise üle. Ta oli nõus mitte üksnes öömaja andma vaid isegi kuhugi välja minema, et taaskohtumist vääriliselt tähistada. Ta hüppas

läbi ka kõrvaltoa tüdrukute juurest, et needki kaasa kutsuda. Plikad olid nõus ja kui nad olid endil näo pähe teinud ja koridori ajanud, tundsin ma ühe neist ära. See oli toosama tüdruk, kellega minu teed olid kohtunud tollel mälestusväärsel matkal ja kes minu rattaga sõitis.

Nüüd oli taaskohtumise üle mõlemil hea meel. Muidugi jätsin ma targu ütlemata, et olin just äsja kuskil mujal kapitaalse korvi saanud. Me veetsime neiuga taas ühe unustamatu õhtu. Mina aga ei saa mitte maha salata hindamatut kogemust, mida ma sellelt Tartu-reisilt kaasa sain. Nüüd ma tean, et enne kui hakata otsima midagi uut, tasub enne põhjalikult kaaluda, kas mitte kuskil ei leidu mõnda unarusse jäänud vana, mis pikisilmi ootab taasavastamist.

"TOUR DE "SAKSAMAA" 1991"

1991. aastal lõpetasin Jäneda Sovhoostehnikumi maastikukujunduse eriala ja kogu meie fantaasiarikaste poiste ning tüdrukute seltskond lendas mööda Eestit laiali. Mina läksin Tõstamaale ja jätkasin haljastustööd. Agronoom Sven Ernesaks, hüüdnimega Saks, kes oli pärit Kuusalust, sai aga lähetuse Saaremaale Pöide valda Tornimäele. Juba samal suvel kutsus ta kõik head sõbrad Kordi sauna suurüritusele, kuhu mina saabusin taas oma hindamatu vene meesteka seljas. Horatio koos oma sõbra Riimi-poisiga oli seekord läinud kergemat teed ja sõitis kohale bussiga. Nad veetsid Saaremaal mitu päeva ja jõid iga päev kasti õlut. Sealjuures veetsid nad ühe ööpäeva Järve rannas, ujusid ja mehkeldasid ilusate tüdrukutega. Kuna ma olin seekord ainuke rattamees, siis erilisi seiklusi ei toimunud aga pidu oli sellegipoolest lõbus. Mõned mehed küll imestasid, et kuidas ma küll nii kaugelt rattaga siia sain, mille peale ma vastasin, et ma käin Saaremaal alati jalgrattaga. Mismoodi ma naabri juurde ikka lähen, Saaremaa on ju Pärnumaalt kiviga visata. Ka tagasitee kulges seekord ilma eriliste äparduste ja seiklusteta.

LÄÄNE-EESTI ODÜSSEIA 1994

Peda päevil hakkas mulle meeldima etnograafia. Õppides TPÜ kunstiõpetuse ja joonestamise eriala teisel kursusel viibisin ma ise etnogaafiapraktikal Hiiumaal Käina kandis 1994. aasta suvel ja kogusin materjali kahe talu kohta.

Etnograafiapraktika edukaks läbiviimiseks on hädavajalik ratta olemaolu. Vastasel juhul kerkib praktikandist etnograafi ette arvutu hulk raskusi, mis kaasnevad vahemaade jalgsi läbimises. See muudab aga töö ääretult ebaefektiivseks. Hiiumaale sõitmise ainsaks mooduseks sai seega olla jalgratas. Kohal pidime olema pühapäeva õhtuks, et siis esmaspäeva hommikul täie rauaga tööga pihta hakata. Teele asusin laupäeva hommikul ja ma arvestasin nii, et sõidan ühe päevaga Läänemaale, kus Taebla küla elab minu kursavend Juho Klalerg ehk Juss, ööbin tema juures, et siis järgmisel hommikul edasi põruatada.

Päev oli taas palav ja päikseline nagu minu kõikide rattamatkade ajal. Teekond Tõstamaalt Lihulasse ei pakkunud mulle erilisi avastamisrõõme, sest see oli mul juba korduvalt läbitud nii auto kui rattaga, Lihulast edasi läks sõit märksa põnevamaks, sest need olid minu jaoks uued ja avastama alad, kus ma polnud veel elu seeski käinud. Päris tihti tuli kaarti uurida, sest teed olid kõverad ja ohtrate ristmikega. Igas külas ostsin sealse kiriku pildiga postkaardi ja saatsin selle koju. Õnneks oli kaarte päris palju, sest just oli kirikute seeria müüki paisatud. Õhtu eel jõudsin Taeblasse kaunis väsinuna, sest vahepealsed kruusateed olid mind tublisti väsitanud. Jussi juures pakuti sauna, nagu talus ikka ja magama ronisin aita, kus ka Juss koos oma ilusa naise Kristaga suvekuudel elas.

Hommikul oli mul valida kaks teed, kas ronida koos rattaga rongile ja läbida viimased kilomeetrid Eesti Raudtee abiga või ise Haapsallu kohale vändata. Otsustasin siiski teise võimaluse kasuks ja mul ei tulnud kahetseda. Teel märkasin viita, mis osutas kunstnik Hans Laikmaa majamuuseumi juurde. Sõitsin kohale ja tegin muuseumiga tutvust. Mind võttis vastu ääretult sõbralik ja jutukas majaperenaine ja kui ma ütlesin, et olen kunstitudeng, sattus ta eriti vaimustusse. Ma käisin kohe välja idee, et siia võiks vahel tulla väikese kunstitudengite seltskonnaga, et muuseumis ja selle ümbruses pisut maalida. Tavaliselt toimusid maalipraktikad Otepääl, kus on Peda spordibaas. Tee Taeblast Haapsallu oli hea ja kohale jõudsin kiiresti üheagselt rongiga. Sealt ronis välja kursaõde Airi Lessuk koos kokkupandava rattaga. Sõitsime Rohuküla sadamasse ja sealt praamiga üle mere Hiiumaale.

Teel tegime peatuse Suuremõisa lossi jures ja otsisime üles Pühalepa kiriku. Kui sihtkohta Käina koolimajja jõudsime, selgus et rohkem rattamehi polnud. Airist ei saanudki sel ekspedistioonil õiget ratturit, sest kokkupandavaga oli halb sõita, ja pealegi olid kõik tema sõbrannad jalamehed ja nii ta viskas enda ratta nurka ja käis jalgsi. Mina muidugi tiirutasin ringi nii kuis jaksasin ja kogusin päris palju kasulikku materjali. Sõitsin Kassari poolsaarele, käisin muuseumis ja ujumas, nii kui vähegi merd nägin ja tundsin suvest rõõmu. Kahjuks olin ma ainus rattamees ja seega ei saanud ma kellegagi koostööd teha, muidu oleks võibolla veelgi põnevaimaid seiklusi ette tulnud.

Tõelised seisklused algasid mul aga tagasiteel. Oli juhtunud see kurb asi, mis taolistel pikaajalistel tudengiüritustel ikka kipub juhtuma, nimelt hakkas raha otsa lõppema. Mul oli veel salafondis 100 kr, mille ma küsisin emalt sihtotstabeliseks kasutamiseks, nimelt pidin puurile uue padruni ostma. Tagasisõiduks polnud mul aga peaaegu sentigi varuks. Mul oli aga kindel soov, et Haapsalu kaudu ma küll enam tagasi ei lähe, kui Saaremaa on siinsamas. Uurisin Orjaku sadamast, kas Saaremaale laevu käib. Jah, käis küll, aga ainult pühapäeval ja hinnaks oli 50 kr. Pidasin seda liiga kalliks ja lootsin sõita Soela väina äärde, et ehk sealt saab pisut odavamalt, sest sealt ju lühem maa sõita.

Soela väina ääres Sõru sadamas selgus, et alalist laevaühendust Saaremaaga pole. Üks kalur ütles küll üsna reipalt, et alles mõni päev tagasi olevat mehed Saaremaal käinud aga mis tolku mul sest paaripäevatagusest käigust. Heitsin sadamasse pikali ja kavatsesin pisut oodata, et ehk päeva jooksul koguneb veel mõni matkaline või äkki mõnel kohalikul mehel on teisele saarele asja. Aga ei ühti. Keskpäev hakkas juba lähenema ja ma olin ikka veel sadamas ning Saaremaast olin näinud vaid pisukest uduviirgu silmapiiril. Lõppeks sai närv mustaks, küsisin lähima kalamehe talu ja sõitsin tema juurde koju. Selgus, et see oli üks nendest kalameestest, kes varahommikul merelt tuli ja puhkas nüüd kodus ja vahtis satikast mingeid tobedaid multikaid. Mees ütles, et tal on puupaat ja sellega maksab ülevedu 100 krooni. Aga mis teha, mõtlesin mina, sest mul oli kindel soov minna ainult edasi. Uuesti Käina ja Heltermaa kaudu minek oleks mulle sellegipoolest liiga kalliks läinud, pealegi huvitasid mind uued rajad. Vanamees ajas end jalule ja hakkas kohmitsem, tal kulus veel tükk aega, kuni ta kuskilt bensiini hankis, paadi tankis ja siis võiski sõit alata. Vinnasin ratta paadile ja ronisin ise ka otsa. Uhke tunne oli sõita üksinda minu enda poolt kalli raha eest üüritud paadis. Üritasin rahalist kaotust tagasi teenida sellega, et ahmisin kopsudesse värskendavat mereõhku ja nautisin avarat vaadet. Sõit kestis umbes tund aega ja lõpuks randusime ühe üsnagi robustse muuli juures, mis meenutas pigem kivihunnikut. Küsisin, kas see ongi Triigi sadam, mille peale paadimees noogutas ja hakkas kohe tagasi sõitma. Mõtlesin, et kas tõesti taoline on sadam, kuhu randuvad kahe saarega ühendust pidavad laevad. Hiljem selgus, et vanamees oli mind vähemalt 5 km õigest sadamast põhja pool maha pannud ja vahemaa tuli mul nüüd rattaga tasa teha.

Triigist Leisi kaudu Orissaarde viiv tee oli üsna vilets, liivane ja pehme kruusaga, kus ülisant sõita. Avastasin järsku, et rattakumm on tühjavõitu. Pumpasin selle täis aga mõne aja pärast oli kumm jälle tühi. Hakkasin muutuma närviliseks, sest sõita oli päris pikk maa mööda viletsat teed ja rike oli selles olukorras väga ebameeldiv nähtus. Ma ei mäleta täpselt, kas mul olid kõik remondiks vajalikud riistad kaasas, vaevalt, igatahes kummi mahavõtmine teel nõuab selliseid riistu, mida mul kohe kindlasti ei olnud ühes ja nii ma jätkasin sõitu kord pumbates, kord jala vantsides, sest kruus oli sedavõrd pehme, et tegi kohati sõidu võimatuks.

Leisis on minu hea sõjaväesõbra Ervin Uustalu kodu, kuid kahjuks on see mees juba manalas, ta jäi auto alla 1991. aastal. Minu ratas oli sedavõrd viletsas seisus, et ma ei julgenud ainsatki liigset meetrit sõita, vastasel korral oleksin tema vanemaid külastanud või sõbra haual käinud. Ainuke rõõm olid need paar kilomeetrit asfalti Leisi asula peateel ja pudelitäis külma kaevuvett ühest aiast.

Edasi läks sõit järjest vaevalisemaks. Minu trööstitut olukorda ei leevendanud eriti ka soojad merelained, milles end vahetevahel jahutasin. Mõni kilomeeter enne Orissaaret muutus kumm nii tühjaks, et pidin ratast vahel suisa käekõrval lükkama. See-eest Orissaares tegin põhjalikuma peatuse, ostsin postkaarte, jõin õlut ja kinnitasin keha. Seejärel võtsin suuna Tornimäe poole, kus elas eelpoolmainitud Jäneda toanaaber ja sõber Sven Ernesaks ehk Saks. Tornimäel selgus üllatav uudis: nimelt oli selleks õhtuks kavandatud Saksa endise ennesõjaväeaegse kursuse kokkutulek, mis pidi aset leidma Muhumaal Liiva lähedal mererannas. Saksale oli külla sõitnud tema sõber autoga. Lunisin tüüpi, et ta mu ratta pagasnikusse viskaks ja vähemalt Liivale viiks aga mees hakkas halama, et see kriibib ja lõhub ta auto ära. Nii palju ta aitas, et pumpas enne lahkumist oma autopumbaga mu kuimmid täis.

Paraku jätkus neid pilgeni täis puhutud kumme vaid poole Muhu tammini ja sealt edasi läksin jalgsi ning ratast käekõrval lükates. Lähenes õhtu ja tuju hakkas sandiks minema. Liivale jõudes nägin mingeid tüüpe logiseva naisterattaga küla vahel ringi sõitvat. Need olid kaks Peda vanema kursuse kutti, kes restaureerisid Liiva kirikut. Nad olid mind ära tundnud ja kui ma kurtsin oma kurba saatust, kutsusid enda juurde öömajale. Nad olid end sisse seadnud koolimajas, kus ruumi jagus kõigile küllaga. Peale kahe noormehe töötas kirikus veel üks Peda neiu.

Mõtlesin, et kui ma juba siin peatun, siis on lausa patt mitte minna Jäneda-meeste kokkutulekule. Kui restauraatorid olid end magama seadnud, võtsin nende naisteratta, mis vaevu koos püsis ja millel sadul võimatult madalale kruvitud oli ning väntasin randa. Seal põles uhke lõke, rannaniidul oli palju autosid ja ühest kabiinist kostva muusika järgi löödi tantsu, nii et muda lendas. Meestel oli suur pütt õlut ja hulga vorsti. Pidu missugune! Rahva seas kepsutas Aleksander Vilinurme ehk Sassi naine Malle, samal ajal kui Sass ise oma pisikeses autos magas. Väideti, et Sass pole mitte nii purjus vaid lihtsaslt väsinud, sest oli just naasnud rängalt Kaitseliidu õppuselt. Kui Sass oma esialgse väsimuse välja magas, läks veel tükk aega, kuni tema silmad hakkasid seletama mind kui endist kaas- ja vabadusvõitlejat, kellega koos Jäneda-päevil sai seistud Tartu rahu eest.

Rahvas jäi üllatavalt varakult vakka ja kobis kes kuhu sai magama. Mõned viskasid madratsi rannaluhale, mõned kobisid oma autodesse. Meie Saksaga vestlesime veel tükk aega lõkke ääres, kuni jäime sinnasamasse magama, otse emakese maa peale, ja polnud häda midagi. Hommikul läksid mõned hullud ujuma, teised leidsid kosutust õllepütist, mis polnud ikka veel tühjaks saanud. Keskpäeva paiku sõitsin Liivale tagasi ja üritasin selge peaga sotti saada, mis siis kummil viga. Selgus, et ventiil oli täies pikkuses lohvi küljest lahti tulnud ja seetõttu ei saanudki ta õhku pidada. Uurisin ka kohalikust poest, kas ei saaks uut lohvi osta, aga see maksis 47 krooni, minul oli aga järel vaid paar krooni. Leppisin restauraatoritega kokku, et jätan oma ratta vraki koolimajja ja tulen mõne aja pärast sellele järgi.

Kuivastu sadamani sain jalgsi ja hääletade ning praami peale ronisin salaja ilma piletita. Seal hakkasin aktiivselt otsima võimalusi, kuidas odavalt Pärnu poole saada. Tol ajal käis Tõstamaalt Pärnu kaudu Kuressaarde pisibuss, mida juhtisid Tõstamaa mehed. Ma nägin, et see buss sõitis paraajasti praamile teiste autode vahele aga mul polnud mingit tahtmist kohe bussi peale minna, sest siis läinuks see mulle vähemalt 39 krooni maksma. Märksa kasulikum olnuks häälega Pärnusse saada ja sealt alles mikrobussile istuda. Õige pea leidsingi ühe laheda veoautojuhi, kes mind kohe sealsamas oma autosse võttis ja nii ma jõudsin üsna edukalt Pärnusse. Veidi tuli bussijaamas oodata, kuni liinitakso järgi jõudis ja kell üheksa õhtul olin Tõstamaal. Mõni päev hiljem kasutasin ma taas sama bussi teenuseid ja sõitsin nagu härrasmees otse Tõstamaalt Liivale, parandasin ratta ning väntasin koju tagasi. Kuid ka sellel väikesel teel tuli ette seiklusi. Nimelt ei olnud ma eriti vaimustatud Virtsu-Tõstamaa tee läbimisest rattal ja lootsin, et ehk jõuan kella kolmeks Vatlasse, kust läheb buss Tõstamaa kaudu Pärnusse. Ma pidin küllaltki pingutama, et ettenähtud kellaajaks Vatlasse jõuda ja siis tuli veel pisut bussijuhti seebitada, et ta mu koos rattakolakaga peale võtaks. Aga meil on kõik oma kohalikud bussijuhid, kes eluaeg seda liini sõitnud, tunnevad tee ääres kõiki inimesi ja nad ei jäta kunagi inimesi hätta.

"LOODEMATK '96"

Ma olen alati uhkusega rôhutanud oma Lääne-Eesti päritolu ning seega arvan end seda kanti üsnagi hästi tundvat. Pilku maakaardile heites avastasin ühel päeval, et siinsamas lähedal, mitte kaugel kodukohast Tõstamaalt ja veelgi lähemal minu toonasele töökohale Keilale asub laialdane ala, kuhu ma pole veel eales oma jalga tôstnud ja isegi bussiga pole kunagi sealt läbi sôitnud. Pole ka ime, sest sellest kandist ei sôida vist läbi ühtegi liinibussi. Kôik nad pööravad enne tagasi.

Loodus aga ei salli tühja kohta ja nii ma vôtsingi nôuks kustutada see valge laik oma isklikult rännukaardilt. Et aga tulevane maadeuurimisretk edukalt ja täisväärtuslikult laabuks, oli vaja otsida kaasosanikke. Neid leida polnudki raske, sest selle aasta aprilli viimastel päevadel viibisin koos kolme tütarlapsega Eesti Noorte Aednike Seltsist kanuumatkal Pärnu ja Viljandi vahele jäävatel Soomaa jôgedel. Me oleme kôik selle seltsi liikmed ja pealegi seob meid peale ühise eriala ka kirg matkamise vastu. Saatsin välja 11 matkakutset ja kokkulepitud päeval ilmus peale minu välja veel neli reisihuvilist ja taas kõik tüdrukud - Kadi Tuul Viimsist, Kristi Lilander Mustamäelt, Karin Lambing Vasalemmast ja Eike Lepmets Kehrast. Lisan siia veel ka enda Keila esindajana. Matk algas reedel, 23. augustil 1996 ja pidi vältama pühapäeva õhtuni.

Seekordseks liikumisvahendiks matka sooritamisel valisime jalgratta. On ju teada, et me elame praegu üpris kummalisel üleminekuperioodil, kus kasutusel on nii vanast sotsialismiajast, kui ka ühe enam pealetungivast kapitalistlikust süsteemist pärinevad vahendid. Nii olid ka kõigil matkasellidel täiesti erinevad sõiduriistad ja algav matk tõotas anda vastuse huvitavale küsimusele, kuidas kogu see eri karva ja erinevatest ajastutest pärit tehnika matkaraskustele vastu peab. Kadi oli meist kõige kogenum matkaja ning ka tema mägiratas oli täitsa uus ja läbi teinud paarinädalase matka Türgis ning viiepäevase reisi kuskil Peipsi ääres. Minu ratas oli sel kevadel ostetud Leedu-Saksa ühistöö nimega "Vairas", Kristil oli nõukogude ajast pärit käikudega turistiratas, Eikel tavaline vene meesteratas ning Karinil naisteratas. Mina olin enda ratast enne teekonnale asumist põhjalikult ette valmistanud, monteerinud külge esimese pakiraami ja pudelihoidja ning varustanud tööriistadega ning pakikinnituskummidega.

Ratast seadistades veetsin ma tervelt poolteist päeva oma Keila kolleegi Igor Kromanovi aias ja autokuuris, kus ma siis kõike vajalikku rattale peale kompunnisin. Oliliselt tegi tööd juurde see, et Igori kaks väikest poissi tulid ka oma lagunenud ratastega minu jutule ja ma pidin ka need möödaminnes korda tegema. Nagu pärast Igor mulle tunnistas, olin ma saanud poiste silmis erakorraliseks autoriteediks, kuna oskasin kiiresti parandada mõned sellised vead, mida nad ise pidasid juba ravimatuteks. Avastasin iseendalegi üllatuseks, et rataste parandamine polegi minu jaoks enam mingi ülesaamatu kunst.

Eelneva kokkuleppe kohaselt oli meil kaasas kaks telki, üks Kadi ja teine minu rattal. Minu matkavarustuse kokkupanemisel aitas oluliselt Ragnar Rästa, kes ise ei saanud mingil põhjusel tulla. Sellest oli muidugi kahju, sest mehe kätt kulub matkal alati ära, eriti kui reisida koos hulga tüdrukutega. Ka teine kutsutud mees, minu vana sõber ja mitmekordne matka- ning joomakaaslane Horatio ei saanud tulla, kuna oli sõjaväes ja ei saanud sealt kohe mitte kuidagi tulema.

Aga nüüd matka juurde tagasi. Et suurem osa meist oli Tallinnast vôi selle lähedalt ja pealinna külje all pole just eriti soodne paik jalgrattaga matkamiseks siis kasutasime kôigepealt riigiettevõtte Eesti Raudtee teenuseid ja sôitsime rongiga Riisiperesse, kust tegelikult sai alguse meie paljutôotav matk. Suund oli meil enam-vähem teada, kuid rongist välja astudes tegime sealsamas jaama lähedal nôupidamise ja täpsustasime oma reisikava. Saime teada, et Ääsmäe-Haapsalu maantee Riisiperest kuni Ristini on üles freesitud ja seega muudetud äärmiselt jalgrattavaenulikuks. Meie kindel otsus sai olla ainult ühene - esimesel vôimalusel suurelt teelt kôrvale pôigata ning kasutada liikumiseks kôrvalteid. Matkajad teavad, kuivôrd vastik on jalgrattaga sôita mööda suuri autoteid, kus liigub palju masinaid, millest kôige ebameeldivamad on palgikoormaid ja konteinereid vedavad veoautod, mis tekitavad hirmsaid tuulekeeriseid.

Ellamaalt vôtsimegi suuna pôhja poole ja sôitsime kuni Lepaste külani ning sealt edasi mööda vôluvat metsateed, mis kulgeb peaaegu rööbiti Ääsmäe-Haapsalu maanteega. Sedasi Piirsalu külani välja jôudes juhtus aga saatuslik eksitus, mida me taipasime alles liiga hilja. Tee iseenesest oli suurepärane ja maastikud kaunid. Juba sôidu ajal avaldasin ma oma saatuslikuks kujunenud arvamust, et isegi kui see tee meid kuhugi ei vii, siis on siin vähemalt on sel hea sôita. Olime läbinud umbes 5 km ja jôudsime lagunenud talu ôue, kus kruusatee asendus peatselt pôlluteega, see omakorda teerajaga, mis haihtus kuskil puisniidul heina, nõgeste ja muu parga sisse. Olukord näis üpris umbsena, ent tüdrukud olid nii otsusekindlad, et panid ette minna ainult edasi. Ega ma isegi poolda tagasiminekuid, seda nii matkal kui igapäevases elus.

Taluôuest edasi viiv pôllutee lookles kesk kauneid välju. Taamal paistsid veel mingi talu varemed, millest vôis oletada, et talust on ka olemas väljapääs. Pärast pôhjalikku otsingut rinnuni ulatuvas rohus me seda väljapääsu aga ei leidnud. Küll aga avastasime veel ühe talukoha, kuhu oli veetud soojak ja selle ümbert isegi heina niidetud. Järelikult oli talude ainus ühendustee välismaailmaga seesama, mida mööda me alles olime tulnud. Ei jäänud muud üle, kui siiski asuda tagasiteele.

Õhtu surus meile peale ja üha enam kerkis päevakorda laagripaiga leidmine ööseks. Kiire käiguga sôitsime tagasi Piirsalusse ja leidsime ka õige teeotsa, mis viis meid Palivere poole. Môlemal pool teed laius huvitav maastik - vasakul kôrgus puude ja rikkaliku alustaimestikuga kaetud liivaluide ja paremal läbipääsmatu soo. Luitepealne männik oli nii ilus ja sealne taimestik hurmavalt pehme, mis ahvatles meid kuhugi sinnasamasse mändide alla telgid üles viskama. Parema paiga leidmise lootuses suundusime aina edasi. Aegajalt möödusime tuletôrjeveehoidlatest. Paremalt, üle vallseljaku kostus autode mürinat suurelt maanteelt. Meid hakkas kummitama oht, et äkki see kaunis ja samblavaibane maastik lôpeb ja nii jääme ahvatlevast laagripaigast ilma. Metsaalune oli juba kaunis hämar ja seega vôtsime vastu otsuse jääda esimese veehoidla kaldale öömajale. Vett oli meil aga vaja nii pesemiseks kui ka söögi valmistamiseks. Tule tegemine võis kône alla tulla üksnes veekogu lähedal. Ühtegi metsaminekut ja tuletegemist keelavat silti me küll ei näinud, kuid niigi oli selge, et tuleoht on väga suur.

Laagripaik mille me leidsime, oli fantastiline. Otse metsa veere ja tee vahel oli hiiglaslik karjäär, mille pôhjas, vaid mône meetri kaugusel metsa servast asus veesilm. Pinnas oli liivane, mis muutis tule tegemise turvaliseks ja metsaalune sealsamas lähedal oli üpris puhas. Oli ka viimane aeg laagrisse jääda, sest kell oli juba pool üheksa. Kuni telgid üles saime lasus meie ümber juba pilkane pimedus, mida peagi asus ergastama metsatuka tagant välja ilmunud kuu.

Õhtu oli erakordselt soe ja meie seltskond tundis ent lôkketule valgel imehästi. Kinnitasime keha, vahetasime eelmiste reiside muljeid ning vaatasime fotosid. Kôigi matkakaaslaste küsimustetule alla sattus Kadi, kes oli äsja naasnud rattamatkalt Türgist. Aga eks teistelgi oli põnevaid juhtumeid pajatada, kasvõi meie viimasest ühisest matkast Soomaale, mida Eike sugugi ära kiita ei jõudnud. Eike ei jõudnud ära kiita ka sedasama kaunist augustiõhtut, mis märkamatult oli meie ülle laskunud.

Magamiskottidesse pugesime ääretu rahulolutundega, sest õhtu ja sellele järgnev öö olid vôrratult soojad. Kui tavaliselt kipub telgis vähemalt varahommikul jahedaks muutuma, siis mina magasin terve öö lukustamata magamiskotis ja pusa väel. Kohati tuli isegi higipull otsaette, sedavôrd soe oli. Kui olin juba unne suigatanud äratas mind ootamatult telgikaaslane Karin, kes hirmunul häälel teatas, et kuulis metsas mingi looma krabistamist. Vôtsin asja külmalt, ent tüdruk oli silmnähtavalt hirmul. Kui ma uurisin, kuidas see krabin kôlas, vastas Karin, et ilmselt olevat tegemist mingi väikese loomakesega, vist hiirega.

Taolist ärevust ei saanud ma muidugi tõsiselt võtta, kuid minugi rahulik uni oli selleks korraks ammendunud. Kui olin taas une hõlma vajunud tuli painaja kollitama. See oli mingi suur loom, kes telgi taga luusis ja puhkis ning lôpuks oma küüned läbi telgiriide lôi ja otse mulle kätte. Ma vist isegi karjatasin seejuures, sest Karin minu kôrval küsis, mis lahti on. Rohkem painaja tülitama ei tulnud ja ülejäänud osa ööst möödus rahulikult.

Ma olin esimene mees, kes hommikul ärkas ja kuna ma olin kogu kambas ainuke mees siis pälvinuks ma selle tiitli igal juhul. Pugesin telgist välja kell 8. Päike paistis juba kõrgel taevas ja kiired helkisid tiigi pinnal nii mõnusalt, et kohe kangesti kutsus väikesele suplusele. Vesi ulatus maksimaalselt rinnuni, valdavalt siiski nabani ja oli ülimalt selge ning puhas. Hullasin karastavates voogudes ja uni oli nagu peoga pühitud. Minu sulistamise peale ärkasid ka tüdrukud ja hakkasid telkidest välja ronima, kuid kahjuks ei võtnud nad minu eeskujust nakkust ning keeldusid suplusest. Asjata. Mina tundsin end pärast seda kümblust kohe hulga värskemana ja muidugi ka puhtamana.

Hommikusöök venis kaunis pikaks, nõnda et teele asusime täpselt kell 11. Just vahetult enne matka olin ma viibinud Vasalemma motomatkajate kokkutulekul, kust ma panin kõrva taha nende hüva põhimõtte - laagripaik peab lahkudes välja nägema märksa ilusam, kui sinna tulles. Võin julgelt väita, et meie jätsime endast maha suurepärase laagripaiga. Tüdrukud olid tassinud kohale niipalju lõkkematerjali, et sellest jätkub kindlasti ka järgmise matkaseltskonna soojendamiseks. Juhul muidugi, kui sellesse kanti matkajaid satub. Igatahes enne meid oli keegi selle tiigi ääres lõket teinud, mis näitab et asja vastu on nõudmist.

Sõitnud vaid sadakond meetrit tegime aga esimese peatuse, sest meie silmele avanes enneolematu vaatepilt - hiiglasuured liivaluited. Taolise pinnamoodustise olemasolu Läänemaa soode ja metsade keskel äratas imestust, kuid mitte kauaks. Polnud raske taibata, et liiv oli võetud samast karjäärist, mille serval me öö olime mööda saatnud. Jäi vaid arusaamatuks, mis mõttega oli liiv ühest kohast välja võetud ja teisale hunnikutesse aetud. Mõne nurga alt vaadates jäi luidetest tõelise kõrbe mulje ja sügavsinise taeva taustal oli see eriti mõjuvõimas vaatepilt. Hiljem saime Linnamäel kohalike meestega vesteldes teada, et Paliveres on juba ammust ajast tegutsenud klaasplokkide valmistamise tehas, mis sellest karjäärist endale liiva ammutas. Praegu pidavat aga tehas seisma ja seetõttu oli ka karjäär nii hüljatud ilmega.

Paliveresse me ei jõudnudki vaid keerasime enne Keedika poole, mis asub Vana-Haapsalu maantee ääres. Tee oli kruusane, kuid see-est avanes sealt üllatavaid vaateid. Päris pikka maad jooksis tee vallseljaku harja mööda, millest mõlemat kätt jäid sügavad langud. Kohati avanes lääne poole võrratuid maastikupilte, mida ei saanud kahjuks pildistada, sest samast suunast paistis ka päike. Kuhugi teest eemale jäi ka Keedika linnamägi, millest me saime teada alles siis, kui olime mitu kilomeetrit mööda sõitnud. Väljusime Taebla valla territooriumilt ja jõudsime Oru valda. Laagripaigast Keedikani oli umbes 9 km ja sealt Linnamäele veel teist samapalju.

Linnamäe oli esimene suurem asula meie teel, kus peatuse tegime. Asulasse sisse sõites märkasime mingit kuivatikompleksi, mille ühel osal ilutses silt OMA ÕLU. Läheduses asus ka varikatus, mille all rida kohalikke tüüpe õllekest maitses. Matkaseltskonna ilmumine, kuhu kuulus neli tüdrukut, lõi muidugi maameeste rutiinse elurütmi päris põhjalikult segi. Kui olime pisut juttu puhunud hakkasid mehed keelitama, et me enam edasi ei sõidakski. Õhtul pidavat Linnamäel disko olema. Kostsime selle peale, et meie päeva eesmärgiks on mereni välja jõuda.

"Me teeme teile siia mere," lõõpisid mehed. "Seal kuivati taga on vana tuletõrjetiik. Vaja ainult vesi sisse lasta. Ärge minge ära!"

Nali naljaks, aga me pidime siiski edasi sõitma. Linnamäelt võtsime suuna Riguldi poole, kuhu suunaviida kinnitusel olevat 19 km. Mereni polnudki palju maad ning Hara rannas tegimegi põhjalikuma peatuse, kuhu mahutasime supluse ja lõunasöögi. Mina kohtasin seal ühte elukat, keda ma polnud elu sees näinud. Nimelt ujus madalas vees ohtralt milli-mallikaid.

Riguldist jäi Dirhamisse 9 km. Teeristil lõppes meie hea põli, sest maantee muutus ebatavaliselt halvaks. Raske on lausa kirjeldada, kuivõrd ebameeldiv oli sõita sellel teel, seda enam et tegemist oli teega, mis viis menukate puhkekohtade juurde. Kruusakate oli täielikus trepis jätmata vahele ainsamatki meetrit. Seda teed võinuks ehk võrrelda sõitmisega eterniitkatusel. Kõik see raputas rattaid lausa jubedalt ja mul oli kange hirm, et selline tee võib rattal midagi lahti põrutada. Sõitsin väga aegalselt ja jäin tüdrukutest tublisti maha. Minu esimese pakiraami peal asus korv kinnisidumata asjadega, mis aina hüppasid ja rappusid. Pea õnnetus saabuski, sest esimese pakiraami kinnitusklamber murdus lahti ja pakiraam oleks peaaegu ratta alt läbi käinud koos seal asuva varaga. Tegin kiiremas korras hooldepeatuse ja sidusin pakiraami alumiiniumtraadiga kinni ning sõit jätkus, kuid veelgi aeglasemalt.

Sõitsime sisse ka Roosta kämpingusse, mis valmistas mulle täieliku pettumuse, sest kuskil polnud näha ühtegi suunaviita, mis osutanuks, kus miskit asub. Terve metsaalune oli täis putkasid, kuid ma ei suutnud mõista, kuidas turistid siit küll administratsiooni suudavad üles leida. Jõime rannas limonaadi ja sõitsime edasi. Taas oli tee võimatu ja lõppu ei paistnud tulevat. Ma ei suutnud kuidagi ära oodata, millal ükskord lõpeb see 9 km treppi ja tuleb Dirhami, kus kaardi järgi otsustades pidi olema siiluke asfalti. Kangesti tahtnuks kõigile tulevastele matkajatele öelda, et ärge iialgi minge Roosta kämpingusse või Dirhami sadamasse, sest seal on võimatuseni vastik tee. Taolisel hüüdlausel polnuks siiski mõtet, sest selle läbi kannatanuks vaid nimetatud ettevõtted ning ministeeriumides ja teedevalitsustes meie autoteede käekäigu eest hea seisma pandud paksmaod lösutanuks ikkagi oma tugitoolides edasi.

Dirhami sadamasse jõudsime kell 18.00. Meid võttis seal vastu mehine loodetuul. Sõitsime otse sadamakai tippu, et teha seal sümboolne foto - siit enam edasi ei saa, siin lõpeb maa! Taamal paistis Osmussaar, mis sel korral jäi meile kahjuks kättesaamatuks unistuseks. Olin kuskilt lugenud, et saarel elab vaid majakavaht oma naisega ja metsikud lambad. Eks meil oli endilgi õilis soov Osmussaarel ära käia. Me ei saanud kahjuks kokku nii suurt matkaseltskonda, et sõit end ära tasuks. Sõidutund laevaga saarele maksab 300 krooni. Sadamavalvur kinnitas, et saarele sõitjaid siiski on aga küllalt palju on ka selliseid, kes reisi ette kinni panevad aga tegelikult kohale ei ilmu.

Seega jääb minu matkakaardile Loode-Eestis veel üks valge laik, mis avastamist nõuab. Teadmatut on saarel piisavalt. Mina näiteks ei tea isegi seda, millisele omavalitsuslikule üksusele kuulub Osmussaar. Piirisiltidega oli siin üldse kummalisi asju. Näiteks Dirhami sadamast umbes paarkümmend meetrit Haapsalu poole asus silt, mis teatas, et selle taga asub Noarootsi vald. Aga millises vallas asub Dirhami, seda me ei saanudki teada. Kuid Dirhami on viimane punkt. Edasi, Spithami viib ainult metsaalune rada, mida ei saa teeks nimetada. Meie matkaseltskonnale oli see aga täiesti läbitav ja isegi nauditav.

Spithami ise meenutas pisut Põhja-Eesti rannaküla ja seal hakkas silma hulgaliselt vene piirivalvuritest maha jäetud hooneid, mis veel küllatki heas seisus. Kui me metsateelt välule jõudsime kuulsime meeletud müra, just nagu oleks rong sõitnud. Eike isegi püüdis väita, et siit läheb läbi raudtee, mis viib Haapsalust Dirhami sadamasse. Pole midagi taolist kunagi kuulnud, ilmselt ajas tüdruk segamini Haapsalust läbimineva raudteelõigu, mis lõpeb Rohuküla sadamas.

Sôitsime kaldast alla ja saime teada, mis seal nii müriseb - muidugi oli see meri, mis vahuseid laineid kaldasse uhtus. Meenus 1995. aasta "Eesti Loodusest" loetud lugu, mis rääkis siinkandi hirmsatest tormidest, kui loodetuule tugevus ulatus 25-30 meetrini sekundis. 1. oktoobril oli nii hirmus tuul, et seista sai ainult 70 kraadise nurga all. Just siia, Liivase rannale, mühisevate merelainete lähedusse otsustasime öökorterisse jääda. Jätsin enne mainimata ühe asja, mis meid eriti tagant kiirustas. Nimelt nägin ma Dirhamis jalutades sadamavahti ühe putka taga mõrdu lappamas ja siis ma küsisingi, kas poleks võimalik pisut kalakest saada. Vana ütles, et on ainult lesta, kuid mis saab parem olla küpsetatud lestast. 15 krooni eest lunastasin igale matkasellile 2 lesta, kusjuures üks neist oli kivilest ehk kammeljas - teistest hulga suurem, krobelise seljaga ja taas selline elukas, keda ma polnud varem oma ihusilmaga näinud. Veel enam söönud.

Laagripaiga valisime taas oivalise. Merest umbes viiekümne meetri kaugusel jõe ligiduses mändide all. Siin oli ka lõkkease juba olemas, nõnda et mingit looduskahjustust meie läbi juurde ei sündinud. Panime telgid üles ja asusime õhtu ning ühtlasi ka kogu matka kõige hõrgutavama osa juurde - lestasid küpsetama. Sellega oli üksjagu tegemist, sest lestade küpsetamine orgi otsas nõuab mõningast osavust. Tüdrukute pealekäimisel sain mina endale hiigelsuure kammelja, mis oli mõnes mõttes sümboolne, sest ka mina ise olin ülejäänud matkasellidest kardinaalselt erinev ja kasvult suurem. Õhtusöök, looduslikust materjalist tee ja hea seltskond lõid une hakul taas õndsa meeleolu. See öö tuli veidi jahedam, kuid sugugi mitte külm, mida võis loota mere läheduse tõttu.

Hommikul jätsime endast taas järele suurepärases korras laagripaiga. Ma olin õhtupimeduses kohale tassinud paar palgijuppi, millest sai kujundada kauni istumiskoha ümber lõkkeaseme. Minu ainsaks sooviks seda kohta maha jättes oli, et järgmine matkaseltskond sellesse sama hoolsalt suhtub. Küsisin tüdrukutelt, milline laagripaik neile enam meeldis, ning üksmeelne arvamus oli, et eelmine, karjääritiigi kaldal. Mitte et meie tänane öökorter olnuks kehvem, lihtsalt esimene oli ebatavalisem.

Kuid kogu hea taipas taas ära rikkuda matkakotermann, kes meid teist korda reisi vältel valele teele juhatas. Laagrist välja sõites kihutasime aina edasi, tuginedes kahele kaardile. Üks kaart oli minu venekeelne kokkulapatav kaart aastast 1988, mis mind alati matkadel saatnud. Teiseks oli Kadi raamatukujuline maanteede kaart. Leidsime, et Kadi kaart on märksa ilusam ja pealegi oli seda mugavam kasutada. Paraku oli aga märgatav lahknevus kaardi ja tegelikkuse vahel, mistõttu meile jäi leidmata üks teeots, mis pidi viima Nõva poole. Sôitnud hea mitu kilomeetrit, ei tulnud loodetud teeotsa kuskilt ja lõpuks hakkasin kahtlema ja läksin ühte talusse teed küsima. Mulle vastati, et oleme Tuksi külas, mis asub peaaegu Riguldi-Dirhami maantee ääres. Seega olime jälle viis kilomeetrit hoopis vales suunas sõitnud. Taas tuli aga tõdeda, et see tee oli väga hea, nii et tagasisõit ei valmistanud erilist vaeva. Jällegi suundusime esmalt Spithami poole ja leidsime lõpuks üles ka reetliku teeristi, mis ei sarnanenud hoopiski sellega, mis oli joonistatud kaardile.

Kogu tee Spithamist Nõva poole oli ebatavaliselt halb ehk lausa kohutav. Ma ei ole elu sees näinud niivõrd võikalt treppi sõidetud kruusateed. See jättis varju isegi eelmise päeva Riguldi-Dirhami maantee katsumused. Kuid iga piin lõpeb kord ja nii jõudsime ka meie ükskord parematele jahimaadele. Kaardilt leidsime kuskil Peraküla kandis hulga pisikesi järvesilmakesi ja neid me otsima asusimegi. Üllatuseks oli see, et ühe järvekese äärde viis suisa munakivitee. Ütlen kohe, et kivisillutisel oli märgatavalt meeldivam sõita, kui selja taha jäänud kruusatrepil. Püüdsime mõistatada, miks küll selline võimas tee siia metsa vahele on ehitatud. Kadi pakkus välja, et küllap see on mingi kihlveo tagajärjel sündinud. Mina arvasin, et ilmselt mõne mõisniku kätetöö, kes ilusa järvekese kaldal puhata armastas. Tänased puhkajad olid aga järvekalda võimatuseni ära reostanud. Pinnas oli ära tallatud ja kõikjal vedeles rämpsu, pudeid ning longeropurke oli lausa lademeis ja keegi tõbras oli ühe männi rinna kõrguselt maha raiunud. No muidugi, milleks vaevata end asjatu kummardamisega! Läbi hirmsa reostuse oli siiski näha võluv järveke, mille kaldale tahaks kunagi veel naasta.

Perakülast jätkus meie teekond ida suunas ja ühes Nõva kõrtsis tegime lõunapausi. Me küll kahtlesime, kas see ikka oli Nõva, sest ühtegi silti me kuskil ei näinud, ei asula piiril ega bussiputka katusel. Meie seas leidus aga inimesi, kes kunagi Nõvas käinud ja nende teadmistele me tuginesimegi. Veel õige veidi ja me olime maakondade piiril. Keibu laht on Läänemaa ja Harjumaa geograafiliseks piiriks rannikul. Maanteel liikudes andsid maakondade vahetumisest teada piirisildid. Kirja HARJU MAAKOND kandev tahvel oli üsna kummalise väljanägemisega, sest see oli tolmune ja tihedalt kuuliauke täis. Küll me môistatasime, millest küll selline ebatavaline suhtumine ilmsüütu piirisildi vastu.

"Kindlasti kohalike kätetöö," arvas üks.

"Ei, mina arvan et kaitseliitlaste," pani teine ette.

"Seega kohalike kaitseliitlaste," tegi kolmas asjast kokkuvôtte.

Maakondade piirid on sageli piiriks ka erinevatele teekatetele vôi suisa erinevale suhtumisele nii teesse kui ka ka teedel liikujaisse. Me olime sisenenud Harjumaa läänepoolseima omavalitsusüksuse, Padise valla territooriumile ja siinsete asjapulkade kiituseks vôib öelda, et rändurisse suhtutakse siin hästi, sest teeviitu oli piisavalt ja valdavalt olid need kôik tuttuued. Padise pealikega olen ma ammune tuttav ja tean kuidas nad suhtuvad oma valda. Kohe näha, et kohaliku omavalitsuse käsi on siin mängus olnud, sest ega teedevalitsused omal algatusel kiirusta vanu silte välja vahetama või uusi üles riputama. Seda enam sellisesse piirkonda nagu Padise vald, mis on hiiglasuur ja suhteliselt väheasustatud piirkond ning hõreda liiklusega.

Meie reisiseltskond vôttis kindla sihi itta ja otsustas kasutada selleks suurt ning asfalteeritud teed. Märksa pônevam olnuks muidugi matkata mööda merekallast kulgevaid radu ja teekesi, kuid ei maksa unustada, et see oli meie kolmas matkapäev ja tahtmatult hakkas kurgus kipitama kiirustamise pisik - videviku saabudes pidid ju kôik matkasellid kodus olema, et esmaspäeavl taas tööpostide otsa ronida ja hakata teenima rahanatukest, mis pikal matkal erilise innuga kuluma kippus. Minul polnud muidugi kuhugi kiiret, sest minu töö pole mingi kaheksast viieni treipingi taga istumine, seda enam et Harjumaa piiri ületades hakkas minu tööaeg jooksma. Tüdrukud olid aga teise olukorras. Oli tunda, et jaks hakkab vargsi otsa lõppema. Vaid Kadi oli üpris muretu ilmega, sest tema oma mägirattal ei paistnud üldse mingeid takistusi tundvat.

Sôitsime mööda kruusateed ning aegajalt ilmus nähtavale tahvleid, mis väitsid, et teest mere poole jääva metsa näöl on tegemist Vihterpalu taimestikukaitsealaga. Vihterpalu kandis kasvab looduslikult ka üpris haruldast taime, nimelt jugapuud, mida meie oma reisil kahjuks ei suutnud avastada. Aednike jaoks on jugapuu hea sõber, millega võimalik haljastada varjulisi aianurki. Vähe on aga neid, kes näinud kasvamas jugapuud tema loomulikus keskkonnas.

Vihterpalu nimi sai üle Eesti kurikuulsaks kahe aasta eest toimunud hiiglasliku metsapôlengu tagajärjel. Märgid tollasest tragöödisat on siiani näha. Karin teadis rääkida, et veel möödunud aastal oli söestunud mets ulatunud suisa autoteeni välja, kuid nüüd on suurem osa kõrbenud metsast maha saetud ning vaid tükati oli seda näha.

Harju-Ristil tegime taas suurema peatuse, sest lausa patuasi olnuks mööda sôita sealsest kummalise kujuga kirikust. Pühapäevane jumalateenistus oli alles lôppenud ning kiriku uksed avali. Kohtasime ka pastor Urmas Arusood, kes meid kiriku sisemusse kutsus. Sealne meeldiv jahedus meelitas kolmandat päeva kuuma päikese alla matkavaid rattureid tõepoolest. Küsisin pastorilt, kas sellises riietuses nagu ma olin, vaid lühikeste pükste väel, üldse tohib pühakotta tulla, mille peale pastor vastas, et kord käinud kirikus skaudid, kes olnud samaväärselt rõivastatud. Nojah, eks jumala palge eest ole me kõik võrdsed, pealegi olen ma alati arvanud, et taevariigis käivad kõik paljalt. Sest vaadake - kus riiet, seal riidevabrikut ja kus riidevabrik, seal ka tööliste ekspluateerimine.

Harju-Risti kiriku torn näeb välja nagu pikuti pooleks lôigatud silinder. Selle kohta on kaks versiooni. Võibolla on torn mônes sôjas kannatada saanud ning hiljem pole seda täies mahus taastatud. Teiseks ja märksa tõenäolisemaks selgituseks on see, et ehitamise ajal avastati aluspinnase vajumine ja et torn kokku ei kukuks saigi ta ehitatud ülalt kitsenevana.

Õhtusöögi ajaks jõudsime kuulsasse Padise kloostrisse, mis on kahtlemata üks Harjumaa pônevamaid ajaloomälestisi nii oma arhitektuuri kui ka kireva ajaloo poolest. Pôhjasôja ajal purustatud läänemüür on tänaseks välja puhastatud ning oluliselt on kindlustatud peasissekäiku. Kloostri taastamisel tegutsevad Padise Turismikeskuse töömehed on suve jooksul tublisti tööd teinud, nagu ma aru sain. Kevadel olin ma töömeestega juttu puhunud ja neist isegi lehe jaoks jutu teinud.

Inimesi käib kloostrit uudistamas hulganisti. On lausa ime, et Padisel pole siiani leidunud ettevôtlikke mehi, kes trükiksid mône postkaardi ja voldiku, et neid siis turistidele ärida. Nii pidime meiegi Padise kloostri vaated talletama omaenda fotoaparaatidega ning parimate vaadete jahil tôusime nurgatorni vaateplatvormile. Siit avanes uhke vaade übritsevatele metsadele ja môistagi üle roheluse kôrguvale Rummu tuhamäele, mis oligi meie reisi järgmine sihtpunkt. Loomulikult mitte tuhamäe otsa ronimine, mis on kõrgepinge ja kivimüüri taha varjatud. Ühel talvisel matkal olin ma üritanud hiiglaslikust aherainemäest pilti teha ning parima vôttenurga otsingul sattusin äkki automaatidega relvastatud meeste piiramisrôngasse ja seda hoolimata täitevameti peadirektori Heikki Sikka telefoni teel antud lubadusele, et aia tagant vôib pildistada küll.

Kuna meie reisiseltskond koosnes noortest aednikest, siis polegi imeks panna, et meie rattamatk lôppes aedlinnas Vasalemmas, et sealt juba rongiga koju sõita. Enne veel tegime auringi Vasalemma unarussejäetud rallirajal. Tôsi, tüdrukuid kiskus pigem suplusele karjääri hurmavatesse voogudesse. Eks kolm päeva rattasadulas hakkas juba vaikselt pinda käima ning mingi muu liikumisviis, kasvõi näiteks ujumine, kulus vahelduseks marjaks ära.

Võibolla tasuks lõpetuseks rääkida ka meist endist ja meie sõiduvahendeist. Muidugi ei ole me mingid profimatkajad, kuigi nii mõnigi võib juba sinnakanti pürgima hakata. Ka see matk oli meie jaoks vaid väljasõit loodusesse meeldivate inimeste seltsis, kellest enamusega juba koos matkaleiba jagatud. Sama erinev, kui oli meie ettevalmistus olid ka jalgrattad. tagantjäerle võib heameelega tõdeda, et reis kulges ilma eriliste viperusteta. Oli vaid kolm apsu, mille suutsime kohemaid kõrvaldada. Eikel osutus Palivere kandis ventiilikumm täiesti pehastunuks ja Riguldi kolgatateel pudenes porilaua küljest üks mutrike. Mina enda äpardusest juba rääkisin, kuid seegi ei suutnud kahandada meie edasipürgi. Hoopis hullem lugu oli kompsude kinnitamisega pakiraamidele. Siinjuures osutusin mina täielikuks profiks, sest kordamööda käisin ma kõikide tüdrukute pakiraamid üle, ning reisi lõppedes oli kogu varustus üsna kindlalt paigas. Siinjuures kasutan juhust, et öelda kiidusõnu pakiraamikummide kohta. Olin neli kummi ostnud 24 krooni eest ühest Pärnu poest ja need kummid õigustasid end igati ja olid asendamatut. Minu suure raamiga seljakoti kinnitamiseks tagumisele pakiraamile kulus vaid kaks kummi ja kolmanda venitasin niisama igaks juhuks ümber. Neljanda kummi laenasin Kristile, kes alguses oli üsna hädas oma pakkide kinnitamisega. Mina võin aga julgelt väita, et mul polnud pakkide kinnitamisega mingeid probleeme ja kordagi ei pidanud matkaseltskond peatuma selleks, et minu pakid ähvardanuks maha libiseda. Reisi lõpuks said ka tüdrukute kompsud enam-vähem kindlalt paika.

Meie sõiduriistade iseloomustamiseks tooksin ma aga järgmise määratluse, võrreldes neid erinevate autodega. Kadi ratast nimetasin ma juba reisi ajal mitmel korral "Mersuks", minu enda kaherattaline on ehk võrreldav uue "Škodaga", mida "Volkswageniga" ristatud, Kristi ratas võrduks ehk Nõukogude aja paremate mudelitega, näiteks "Lada" 09ga. Eike ja Karini rattaid samastaks vastavalt "Moskvitši" ja "Zaporozhetsiga" või vastupidi. Minu ja Kadi rattad olid matka jaoks kahtlemata kõige paremini kohandatud, ent see-eest olid ka meie kanda kõige raskemad koormad - telgid nimelt. Mis aga puutub Kadi sõiduriista, siis oli lausa lust vaadata, kuidas ta oma mägirattal tuiskas mööda Loode-Eesti tolmuseid teid.

Selline oli minu olulisim sündmus 1996. aasta suvel.

PAKRI POOLSAART AVASTAMAS

Lääne-Harjumaal on lausa lust teha väikseid kombineeritud rattamatku, kus osa teest on võimalik läbida rattaga. "Lääne-Harju Ekspressis" töötades kasutasin ma seda võimalust nii palju kui vähegi suutsin ja olen siiamaani rahul kõigi nende vahvate elamuste ja rikkalike teadmiste pärast, mis ma neil retkedel ammutasin.

Pikka aega traataia taga ja võõrvägede püssimeeste valve all olnud Pakri poolsaar pakub küllaldaselt vaatamisväärsusi ja avastamisrõõmu siiamaani, saati siis 1996. aastal, kui võõrväed olid Harjumaalt äsja lahkunud. Pakri poolsaarel on peale vene sõjarditest

maha jäetud risu ka kaunis loodus. Kohtasin kord Tõstamaa bussis oma endist bioloogiaõpetajat Efeline Liivi, kes oli ülimalt üllatunud, kuuldes Pakri poolsaarest ja selle võrratust klindist ning taimeharuldustest. LHEs töötades olin ma Pakri poolsaarel ja Paldiskis pisut käinud aga need käigud piirdusid tavaliselt mõne linnaasutuse külastamisega. Kevadel, kui ma endale uue ratta ostsin, tõin selle Keilasse ja siis algas alles tõeline ajakirjaniku elu, mis viis mind kohtadesse, millest isegi Paldiski elanikel polnud aimu. Ühel kaunil suvepäeval lükkasin ratta rongi ja sõitsin sellega Paldiskisse. Harjumaal on sellist asja hea teha, sest siinsed raudteeplatvormid on kõrged ja mõned üksikud on varustatud isegi kaldteedega. Eesti Raudtee abiga jõudsin pärastlõunaks õnnelikult Paldiskisse. Paldiski linna tänavad on jubedad ja on sellised ilmselt veel praegugi, seetõttu suundusin kiiremas korras neeme poole.

Linnas külastasin vaid ühte huvitavat puud. Tallinna Botaanikaaia töötaja Jüri Eliku 1995. aasta suvel avastanud sealt senitundmatu puuliigi, mida isegi kõige asjatundlikumad dendroloogid pole siiani suutnud ära määrata. Tegin salapärase puu asukoht kindlaks teha ja seda oma silmaga kaema minna. Mul õnnestus puust teha pilt, mis jäi ainukeseks ja viimaseks, sest 1996. aasta detsembrituisus puu hävis. Tegin puust mõned fotod ja võtsin herbariseerimiseks kaasa ühe lehe.

Seejärel andsin oma isiklikule kaherattalisele sõiduriistale valu ja suundusin edasi Pakri poolsaarele. Läänepoolse klindiga olin ma juba tuttav. Seepärast võtsin pisut enne tuletorni kursi ida poole, et välja jõuda poolsaare kirdekaldale, et ka sellele pilk peale heita. Iga natukese maa tagant ilmusid nähtavale mõned sõjaväerajatised ja vaid ühel neist oli omaniku märk juures. Üpriski karmis toonis vineertahvel teatas: SEIS! RELVASTATUD VALVEGA ALA. KAITSEVÄE TERRITOORIUM.

Viisaka inimesena ma ei üritanudki sildi taga asuvale alale tungida, olgugi et mingist valvest polnud esmapilgul jälgegi ja alles hiljuti viisnurki kandnud raudvärav oli üpris lohakalt irvakil. Pärast sõitu käänulisel kruusateel, kus saatjaks aina uued ja uued mahajäetud militaarobjektid, jõudsin lõpuks ihaldatud pankranniku kõrgele servale. Koht, kus ma veepiirini üritasin tungida, oli inimkäte poolt rajatud; ilmselt oli see mingi karjäär ja sellest laskumine hõlbus. Aheldasin ratta ühe puu külge ja läksin randa uurima. Tõeline pank ise oli siin madal, 1-2 meetri kõrgune ja pehme, millel oli näha vee kulutava toime jälgi. Paljude puude juured olid jäänud ilma toetuspinnata ja need olid vajunud kaldu mere poole, moodustades niimoodi üpris kauneid vaatepilte. Pank oli pehmest liivakivist, millel näha kihtide vahelt väljaimmitsevate allikate toimet, mistõttu pank oli kummaliselt kumeraks kulunud. Sõitsin mööda klindiserva pisut tuletorni poole, kuni nägin endist piirivalvurite vaatluspunkti, mille katuselt avanes üpris kaunis vaade itta, kust ähmaselt paistsid Lahepera laht ja selle taga uduvinesse mähkunud Laulasmaa rand. Seejärel suundusin tagasi kohta, kuhu ma olin kõigepealt "randunud" ja liikusin edasi mööda kruusateed. Taas ilmus kõikjal nähtavale militaarrajatisi, need ei olnud sugugi ilusad. Mind hämmastas see, et Pakri poolsaare kirdeosa on nii tihedalt täis teid ja radu. Paljud rajad olid sõiduautode poolt sisse sõidetud, mis viitab asjaolule, et neil liigeldakse üpriski tihti. Ka mina nägin kogu oma poolepäevase välkmatka jooksul viit autot. Neist neli olid ilmselgelt uudistajad ja loodusnautlejad, vaid viienda auto juht oli end peitnud teeäärsesse võssa ja tegeles seal ei-tea-millega. Igatahes mitte marjade korjamisega. Veendusin taas, kuivõrd hea sõiduriist on jalgratas,s est see võimaldas mul külastada ka neid paiku, kuhu autod ligi ei pääsenud. Minust sõitis üksvahe mööda mingi maastur, mis peagi oli otsa ümber pööranud ja tagasi tulnud, sest tee ahenes vaid puude vahel looklevaks jalgrajaks. Mind see muidugi ei kohutanud. Peatasin möödavurava maasturi, et uurida autojuhilt, kuhu see rajake viib. Mees ütles, et ei tea isegi ja lubas kaeda. Ja juba ta kadunud oligi! Mõne aja pärast sõitis ta mulle vastu, mis tõestas, et ilmselt ei läinud see tee eriti kaugele ja midagi põnevat seal kah polnud. Vähemalt nende jaoks aga mitte minu jaoks.

Aeg-ajalt paljastus klint päris pikalt ja kõrgelt, kuid puude võrad ja põõsastik varjasid seda. Lehestik oli nii võimas, et ei lasknud märkimisväärsel hulgal päikesekiiri läbi. Seetõttu jäi mul pildistamata üks väike allikake ja selle kohal juuri õhku ajav mänd. Kuid ränduri janu kustutas jahe allikavesi küll.

Vene sõjaväe risu nägin oma teel vihastamapanevalt palju. Ma ei saanud sõita isegi mitte sadat meetrit, kui taas poleks võsa vahelt või metsa seest paistnud välja mingi rauast, betoonist, tellistest juraks või kõdunenud ja poolenisti põlenud laudadest lobudik. Tavaliselt olid need nii põhjendamatu asukohaga ja arusaamatu otstarbega, et tõepoolest ajas raevu.

Edasi sõites oli tihti võimalus valida mitmete teede ja rajakeste vahel. Mina hoidsin meelega mere lähedusse ja nõnda ma avastasin ka ühe kauni liivaranna. Puhkamiseks sobilikke rannalõike on siin piisavalt ning paljud lõkkeasemed näitavad, et seda võimalust kasutatakse ohtralt. Meeldiv oli tõdeda, et piknikulised on endast vähe prahti maha jätnud. Rand on siin üldse väga mitmekesine, sest vahelduvad nii paljandunud klint kui lopsaka taimestikuga kaetud kaljud, liivarand, kiviklibune rand ning rändrahne täis merekallas. Ühes kohas ilmus veelkord nähtavale erakordselt puhas ja kõrge kaljujärsak, kust avanevat vaadet oli tulnud nautima suisa kaks autotäit inimesi.

Hilisõhtuse päikese kiirtes oli see kõik eriti selgelt näha ja seejuures omamoodi jumega. Oli selgesti näha nii Laulasmaa puhkekeskuse valged hooned, Kloogaranna muul kui ka Lohusalu poolsaare tipp. Lohusalu poolsaar on seal väga selgesti näha ja veel paremini oli hoomata, kuidas sealne pind lühikese maa jooksul silmnähtavalt tõuseb. Muljet süvendab muidugi ka asjaolu, et pilk sellele heidetakse kõrge kaljupanga tipust ehk ülevalt alla.

Veel veidi ja juba hakkas paistma tsiviliseeritud maailm. Kruusatee ühines asfaltteega täpselt Paldiski linna sildi juures, millest mõni meeter eemal ikka veel riivavad silma endise vene kontrollpunkti varemed. See on Pakri poolsaare omapära - vene sõjardite ja kohalike vandaalide poolt viimase võimaluseni lagastatud kaunis maanurk. Kersalu teeristist sõitsin Põllküla raudteepeatusse. Tee oli küll asfaldiga aketud, ent nii vilets, et ratas lausa värises käes. see tee ehitati sõjalisel eesmärgil, et Paldiskist oleks võimalik ümber sõita. See on tee, mis ei ühenda ühtegi asulat. Ootasin paarkümmend minutit ja siis ilmus nähtavale Paldiskist Tallinna suunduv rong. Päike hakkas juba loojumisele mõtlema, kui ratta rongi peale ajasin. Minu matk Pakri poolsaare salaradadel oli kestnud viis tundi.

UUTEL MATKATEEDEL

1997. aasta kevadel hakkasin taas korraldama uut rattamatka. Teekonna valimisega ei ole mul mingeid raskusi, sest enda jaoks avastamata paiku on Eestis sedavõrd palju. Võtsin kaardi, silmitsesin seda pisut ja avastasin kohe, et Võrtsjärve äärne ala on minu jaoks täiesti läbikäimata maa. Matkastrateegia mõtlesin välja analoogselt Loodematka omaga: rongiga Tallinnast Viljandisse ja sealt edasi kondijõul kuni Elva või Tõravereni. Saatsin kutsed laiali kõigile varasematele vahvatele matkasellidele ja veel ka mõnedele uustulnukatele. Minu ühikanaabri Kalmer Laanemäe üks orkestrikaaslane oli kuulu järgi kõva rattafänn ja kui ta sai haisu ninna, et ma korraldan rattamatka, munsterdas ennastki nimekirja. Paar päeva enne väljasõidupäeva nägin seda meest "Kosmose" kino juures ristmikul, uhke mägiratas käevangus. Mees rääkis, et läheb lähedalasuvasse poodi mõningast varustust ostma. See oli pisut enne kümmet hommikul. Ma sõitsin Keilasse tööle ja juba kell 12 helistas tüüp mulle LHE toimetusse ja teatas, et sel ajal, kui ta poes kola ostis, varastati tema ratas ukse tagant ära. Tross olevat läbi saetud. Minu hinnatud matkasõber Kristi teatas peatselt, et tal on palju tööd teha ning ütles samuti ära. Paar teist meest lõi ka põdema ja lõpuks muutusin ma sedavõrd kurvaks, läksin Harku järve kantripeole ja jõin ennast seal täis.

Juuli lõpul oli mul ette nähtud Peda maalilaager Otepääl. Minu kogemused ütlesid, et ratas on taoliste ürituste puhul asendamatu abimees ja nii ma otsustasingi Tõstamaalt Otepääle vändata. Kuni Pärnuni sõitsin firma "Skorpion" bussiga, mille tagaotsas on suur tühi ruum. Pärnus veetsin aega rannas päevitades ning kella viie paiku sõitsin rongiga Lelle. See oli üllatavalt ilus küla, mis rongiaknast sugugi nii huvitav välja ei paista. Väntasin kümmekond kilti lõuna poole, kus asub Käru asula ja sealt istusin ümber Viljandisse suunduvale rongile. Viljandis olin kell üheksa õhtul. Seejärel võtsin suuna lõuna poole ja jõudsin ööseks Holstresse, kus elab talumees ja vana Jäneda-aegne sõber Argo. Öö veetsin ühes tema taluhoones ja hommikul varakult asusin teele Otepää poole.

Siinne Mulgimaa maastik oli jalgratta jaoks üpris raske, sest alatasa vaheldusid orud mägedega. See-eest aga ei hakanud igav. Suurema peatuse tegin Pikasillas, kus üritasin Võrtsjäreve äärde välja jõuda, mis aga ebaõnnetsus, kuna järve lõunatipp, kuhu suubub Väike-Emajõgi on hirmus soine. Leidsin Pikasillast jõe äärest ühe vahva mahajäetud spordibaasi, mis oli üllatavalt heas korras. Veidi oli seal pidutsetud, mida tõendasid maha jäetud viinapudelid, kuid kõik klaasid olid onnil ees ja rämpsu polnud ka eriti palju. Ilm oli taas suurepärane ja mul avanes võimalus ratta sadulas päikest võtta. Otepääle jõudsin kell kuus õhtul. Minu matk oli seekord pisut eriline, sest pärast Otepää maalilaagrit oli mul kavas sõita kaheks nädalaks Venemaale oma vanaema Linda Suti sünnimaale Kirovi oblastisse ja seetõttu oli mul kogu järgneva reisi varustus kaasas.

Maalilaagris veetsin ma nädala. See oli vahva aeg, sest ma sain piiramatult rattaga mööda mägesid ringi tuisata ja ma nägin seekord väga palju kasulikku. See oli paras kehaline koormus, mis mõjus tervisele päris hästi. Maalida mul seekord ei õnnestunudki, olgugi et molbert, paber ja värvid olid kaasas. Panin põhirõhu pildistamisele oma uue fotokaga "Zenit 12AC". Tegin kolm filmi täis ja etterutates võin öelda, et sügisel kokkuvõtete tegemise aegu oli arvestushindeks väga hea.

Siis, kui mina hakkasin end juba minekule seadma, saabus laagrisse veel üks rattamees, Jorma Frieberg, kes oli kohale vändanud Noarootsist. Temal olid teel juhtunud märksa põnevamad seiklused, kui minul, sest ühistranspordi teenuseid tema ei kasutanud. Ta sõitis läbi Läänemaa ja Pärnumaa ning võttis esimese öö vastu kuskil Lavassaare turbaväljade vahel, kus leidis mingi putka, mille oli vaid kaks seina. Hakkas sadama ja vihma eest kaitseks laotas ta enda peale mingi luugi ja elas sedasi hommikuni ära. Viljandis tegi ta suurema peatuse ja lõbutses folkpäevadel ning alles seejärel sõitis edasi Otepääle. Tema ratas oli suisa hirmuäratava välimusega, vana, logisev ja lömmis vene meestekas. Tasandiku peal oli sellega enam-vähem talutav sõita aga Jorma tunnistas, et kui ta Otepää mägedest alla kihutab, siis on küll selline tunne, et see ratas laguneb poolel teel tuhandeks tükiks.

Aga Otepääl seiklemine lõppes ja ma pidin taas asuma teele Põhja-Eesti poole. Väntasin rattaga Elvasse ja sealt edasi taas rongiga. Pean ütlema, et see tee oli veelgi raskem, sest ma olin Otepäält hankinud endale mitmesugust varandust, eeskätt raamatuid ja vanadest majadest leitud asju. Suurema osa sellest kraamist andsin ma kaaslaste kätte, et nad selle autoga Tallinna viiksid aga üksjagu kola jäi rattale.

Tallinnas panin ratta Horatio korteri rõdule Õismäele, puhkasin ja tegin mõned õlled ning järgmisel päeval kupatasin Venemaa metsikutele avarustele. Naastes leidsin ratta samast kohast. Nüüd oli mul varandust veelgi rohkem, sest ka Venemaalt olin ma ostnud palju raamatuid ja Vjatkamaa metsast kaasa võtnud isegi ühe väikese nulu, et see koduaeda istutada. Kogu seda varandust ma ratta pakiraamidele mahutada ei saanud ja seetõttu jätsin ebavajalikumad asjad Horatio juurde sügiseni hoiule.

Teel Pärnusse tegin peatuse Raplas, kasutasin seal veedetud aega selleks, et ilmutada paar filmi ja fotod operatiivselt LHE toimetusse saatmiseks, kuhu ma olin lubanud teha oma seiklustest ülevaate. Pärnust Tõstamaale sõitsin seekord kondijõul. See mitmekesine ja pikk rännak näitas taas kujukalt, kui hea sõiduriist on jalgratas, kui seda oskuslikult kombineerida bussi- ja eriti rongiliiklusega. Nii jõuab kiiresti edasi sellistes kohtades, kus pole eriti midagi vaadata, või kus on juba liialt tuttavad paigad ja võimaldab rohkem tähelepanu pöörata nendele kohtadele, mis vajaksid pisut põhjalikumat süüvimist mõõduka kiirusega liikuva ratta sadulast. Sellise kombineeritud matka puhul on vaja hästi tunda rongide liikumist või vähemalt tunnetada, millal ja kust ning kuhu rongid võivad minna. Ega minagi alati teadnud, kas järgmisest jaamast on võimalik vajalikul hetkel rongiga edasi saada aga ma siiski sain. Igasuguste halbade üllatuste vältimiseks peab aga alati olema kaasas magamiskott ja madrats, siis pole miski üle jõu käiv, sest vihma kinni pidava katuse ikka kuskilt leiab.

JALGRATAS JA REGIONAALPOLIITIKA

Järgnev peatükk on ajendatud "Sõnumilehe" tehnikatoimetaja Harri Treiali kirjutisest "Jalgrattateed pole teisejärgulised", mis ilmus 2.oktoobril 1997. Mul avanes võimalus avaldada oma mõtteid, mis kogunenud jalgrattal liigeldes.

Üheksakümnendate alguses korraldati Tallinnas väike ideekonkurss: mida peaks esmajärjekorras tegema jalgrattasõidu populariseerimiseks ja parendamiseks pealinnas. Minu toonane idee oleks ära mahtunud ühte lausesse: "Tallinnas ei ole midagi võimalik teha jalgrattasõidu edendamiseks". Oma ideed ma konkursile siiski ei saatnud, ehkki paljud saabunud mõtted olid väga asjalikud ja nii mõndagi asist pakuti välja, näiteks kõnniteelt mahasõidukallakute rajamist. Selles vallas saavutati kõige suuremat edu hoopis Pärnus, kus vaid ühe aasta jooksul varustati kõik kesklinna tänavad taoliste kallakutega. Tallinnas on need hakanud tekkima uute tänavakivide laialdase kasutuselevõtuga. Kahjuks ei jõua massilised kõnniteede uuendamised ilmselt veel niipea elamurajoonidesse, kus tegelikult peaks paiknema ratturite kõige kandvam osa.

Ma pole üheski rattateemalises kirjutises kohanud üht põhilisemat tõika, mis tegelikult on suureks takistuseks rataste levimisel laiadesse massidesse - rattaid pole kuskil hoida. Suurem osa linnast koosneb karpmajadest, kus on niigi ruumi vähe ja pealegi on ratta tarimine

mööda treppe ja kitsukesi liftišahte üks ülimalt ebameeldiv ettevõtmine.

Teiseks tuleb vaadata seda, kas rattaga on üldse kuhugi sõita. Kauplused asuvad elamutele sedavõrd lähedal, et seal võib ka jalgsi ära käia. Tööle saab rattaga vurada vaid juhul, kui seal leidub mõni avar esik või panipaik, kuhu saab ratta aheldada. Tänavale ei jätaks ma Tallinnas isegi oma vana ja logisevat Minskit mitte, rääkimata kaasaegsest pärlendavast ja paljude vidinatega varustatud mägivelost. Võib olla et kuskil Kristiine eramajas elav rattur võiks kondijõul külla sõita oma Nõmmel elavale sõbrale ja see olekski kõik. Laial ja turvalisel Sõpruse puietee rattateel võib sõita küll, ent kuhu?

Harri Treiali loos on rattasõidu eelisena mainitud seda, et kaherattalisega on võimalik sõita igale poole asutuste uste ette. Tegelikus elus asi nii libedalt ei käi, sest autostumine on jõudnud juba sedavõrd košmaarsesse staadiumi, et ka kõik kõnniteed, väljakud ja mistahes mõeldavad vähegi kõvema kattega alad on autodest ummistatud ning suurel hulgal muru on juba ära sõtkutud. Jalakäijad peavad teed oma koduukseni või firma pääslani rajama autode vahel vingerdades või jänesehaake tehes.

Raske on leida praegu seda jõudu, mis paneks kõik need tuhanded autojuhid bussi või rattaga tööle sõitma. Vahest ainult see, et kaasaegsed jalgrattad on sedavõrd uhke välimusega, et pedaale tallates ei tunne inimene end enam madalama astme olevusena. Linnas veidi ringi vaadates võib märgata, et suurem osa rattureid sellised ongi, kes tulevad pigem välja ennast ja oma ratast näitama, sest reaaalset vajadust tihedas linnadõunglis väntamiseks pahatihti ei ole. Minu isiklik seisukoht on selline, et pigem uhkeldatagu jalgratta kui autoga.

Linnatänavate koletus ummistamises annavad suure panuse maalt või teistest linnadest siia tööle sõitnud inimesed. Siin jõuamegi pealkirjas viidatud seosele rattasõidu ja regionaalpoliitika vahel, mis esmapilgul tundus lugejaile kindlasti arusaamatuna. Mida enam väärtustest koondub Tallinna, seda rohkem veereb siia kokku ka ratastel plekki. Ratturite ja isegi jalakäijate võimalused end turvaliselt tunda muutuvad üha väiksemaks.

Meeletul autostumisel on siiski ka üks eelis - nimelt bussisõitjatel on praegu elu muutunud üsna lahedaks ja ühissõidukisse sisenedes võib end isegi täisväärtusliku inimesena tunda. Kahjuks ei aita see tõdemus üksikuid ennastsalgavaid rattureid, kes on asunud halastamatusse olelusvõitlusesse linnadzhungli neljarattalise kiskjaarmeega.

Need mõtted on pärit ajast, mil ma ise veel rattaga linnas ei sõitnud. Aasta hiljem on minu seisukohad pisut muutunud, siin siiski on võimalik rattaga sõita, vahel isegi päris hästi, kuigi sellega kaasneb hulganisti ebameeldivaid kitsaskohti. Aga sellest juba edaspidi.

RATTAMATK TULEB ENDALE MEELDIVAKS TEHA

Jalgrattaga reisimisel on hulk eeliseid kõikide teiste liikumisviiside ees, nimetagem mõningaid:

* tervislik

* keskkonnasõbralik

* odav

* võimaldab piiramatult nautida loodust ja võtta päikest otse ratta sadulas

* ei välista reisides õlle ja vahel ka kangema kraami manustamist

* lubab liikuda teedeta aladel, metsas või mererannas

* rattaga pääseb hõlpsalt paadile või praamile

* ja üldse on ratas mõnus liiklusvahend, millega on väga lihtne igale poole väga lähedale pääseda.

Mida enam ma rändan, seda kindlamini kinnistusb minus veendumus, et Eestimaa on suisa loodud rattamatkadeks. Paraku pole ma veel kohanud sellist ratast, millega kohe poest ostes kõlbaks reisile minna. Pikaajalise matka jaoks tuleb ratast ilmtingimata seadistada ja

lisada talle hulk vajalikke lisavahendeid: täiendav pakiraam, joogipudelihoidja ning kotid remondivahendite ja tagavaraosade jaoks jms.

Mõnusa matkamarsruudi leidmine pole sugugi keeruline, kõige lihtsam viis on lüüa lahti Eesti kaart ja otsida sealt mõni selline maanurk, kus veel käidud pole. Ma võin kinnitada, et kui suur reisimees ka poleks, jalgratta jaoks leiab alati mõne huvitava teekonna, isegi siis, kui te olete mõnest kohast juba auto või bussiga läbi sõitnud. Ratta sadulast paistab maailm hoopis uues valguses ja võib avastada paiku ning nähtusi, mille olemasolust polnud varem õrna aimugi.

Minu läinud hooaja üks fantastilisemaid avastusi oli see millest eespool juba oli paari sõnaga juttu - Lelle ei koosnegi vaid raudteepöörangutest, vanast jaamahoonest ja kemmergust. Lähemal uurimisel leidsin hästi korrastatud, suurepäraste majade ja kaunite aedadega aleviku. Muidugi olen ma Lellest rongiga kümneid ja isegi sadu kordi mööda sõitnud. Raplamaad peetakse üldse turistide jaoks väheatraktiivseks kandiks, aga kui ratta sadulas on piisavalt aega ümbrust nautida, kohtab taas põnevaid kohti. Lellest järgmine jaam Türi

poole on Käru, mis vapustas mind Käruvana-nimelise puuskulptuuri, muruplatside, paisjärve ja ühe kauni neiuga, kes jões pesu loputas.

Tõelised matkasellid hotellides ja kämpingutes ei ööbi - lihtsal põhjusel, et see läheks kole kalliks. Äärmisel juhul astutakse sisse mõnda koolimajja, mis suvekuudel jõude seistes rändureile odavat öömaja pakub, või peatutakse mõne tuttava juures. Alati pole isegi telke vaja kaasa võtta.

Iga matka kõige magusam hetk on kahtlemata öölaagrisse jäämine. Mitte üksnes seetõttu, et ratturid on õhtuks pööraselt väsinud ja ihkavad puhkust, vaid ka seepärast, et lõkkeõhtud hämarduva taeva all on ääretult romantilised. Öölaager on ka koht, kus ilmneb matkaseltskonna üksikute liikmete tõeline väärtus, sest laagri sisseseadmine nõuab mitmesuguseid oskusi. Igal matkal tuleb alati ette midagi sellist, millele varem pole mõeldud, ja

siis tuleb kohapeal lahendus leida. Näiteks kuidas valmistada korraga nii taimeteed kui ka keeta randlaste käest ostetud värsket kala - mõlema valmistamiseks läheks vaja katelokki, neid on aga vaid üks. Järelikult tuleb kala valmistada muul moel, näiteks tuhas küpsetades. Kes aga oskab seda?

Kombineeritud matkamisest olen ma varem juba küllalt rääkinud ja selle eeliseid taevani kiitnud. Pea kõikide matkade puhul kasutan ma peale ratta enda veel ka muid transpordivahendeid. Rattamatkal on peale paljude vooruste siiski ka üks puudus - igavates kohtades on edasiminek liiga aeglane. Ka selle vastu leiab rohtu. Eestis on hulk teid, kuhu ei soovita eales rattaga ronida - need on suured maanteed, kus liigub väga palju veoautosid. Pealegi on suured maanteed sirged ja ebapõnevad.

Ja veel üks rattamatkamise voorus: matkajad on üksteise suhtes alati väga solidaarsed ning ka matkajatesse suhtutakse kõikjal hästi. Küllap teatakse, et halvad inimesed ei sõida jalgrattaga tundmatuid maid avastama.

PROOVIMATK KOOS KAIEGA

Kaie Saaremäega tutvusin 1996. aasta suvel Võrus aset leidnud ajakirjanike suvelaagris. Sellest ajast oleme vahel ikka trehvanud, kuid sel talvel kujunesid meie suhted eriti lähedasteks. Erilist indu meie südamlikule sõprusele andis ühine armastus jalgrattasõidu vastu. Ühel kohtumisel tunnistas ta seda mulle, ja siis ei olnud mul enam teist valikut, ma tõin aprilli algul oma segaverelise ratta Tallinna ja õige pea otsustasime koos Kaiega teha ühe proovimatka enne suurt roheliste rattaretke "Kuhu lähed Eestimaa süda?"

See oli 30. aprillil. Viskasin oma ratta trammile ja sõitsin Ülemiste lõpp-peatusesse. Seal lähedal, Susi hotelliga peaaegu et ühe katuse alla on Kaie töökoht suhtekorraldusfirma "Arcturus". Kaie oli end pisut varem töölt lahti kaubelnud ja nõnda saime juba pool neli teele asuda. Sõitsime mööda Leningadi maanteed kuni paremal nägime karjääri ja kuulsime hirmsate masinate hääli. Väo karjäärist olin ma enne "Sõnumilehes" kaks lugu kirjutanud või toimetanud, kuid nüüd esimest korda sattusin ise siia ja olin üllatunud. Nimelt oli mäeinsener Eino Tomberg möödunud suvel Porkunis toimunud Paepäevadel rääkinud, et sinna karjääri on kavas teha Paepark. Meie ees laius aga hiigelsuur songermaa, kus oli juba hoogu võtnud iseeneslik rekultiveerumine. Korratult oli siia maha kallatud mingeid pinnasekoormaid, kuid need olid kõik laiali lükkamata ja siin kasvas juba mehine võsa. Nägime aherainekuhjatise otsast ilusat teed minemas kaugusesse ja mulle tundus, et tee lõpul oli trepp, mis viib järsust karjääriservast üles. Väntasime kohale ja selgus, et see polnud mitte trepp vaid toru, millega pumbati vett karjäärist välja. Kaie oli nii kindlat meelt ja oli nõus ainult edasi minema. Tegin klindiservale luurekäigu ja nägin seal üleval mingit teesarnast asja.

Vinnasime oma rattad võsastunud järsakust üles. Kaie oli seejuures veelgi kindlameelsem, öeldes, et saab oma rattaga ise hakkama aga pärast tunnistas, et see ettevõtmine oli ikka päris võhmale võtnud. Minu kah muidugi. Mul oli ka raskem ratas. Tee mis serva mööda kulges kadus peatselt kuhugi võsa ja soo vahele ja me ragistasime päris tükk aega, enne kui taas välja siledale kooritud paepinnasele jõudsime. Mul tekkis kohe mõte, et siit tasuks ajalehele reportaas meisterdada. Hiljem töö juures pakkusin selle mõtte välja, kuid teostajat minust ei saanud, sest ma ise pidin mai alul Soome sõitma ja seepärast andsin ma nõusoleku, et Karin Leemet selle reportaazhi ära teeks. Loo nimi oli "Väo karjääris minnakse läbi halli kivi". Kahju küll, et ma ise ei saanud seda reportaasi teha, ent hullu pole midagi. Karin oskab selliseid asju hästi ja talle vist ka meeldivad sellised ebatavalised kohad.

Meie Kaiega väntasime aga karjäärist aina edasi. Tüdruk pani ette, et võiks Lagedi vabadusvõitluse muuseumisse sõita. Ta ütles, et on Lagedi kandis käinud küll ja küll aga muuseumisse pole veel jõudnud. Leidsime muuseumi ja selle lahke peremehe kiiresti üles. Kuna mul olid "tööriistad" kaasas, siis salvestasin tema jutu lindile ja sellest sündis lugu, mis läks 9. mai lehenumbrisse ja nägi välja umbes nii (lehte läks see lugu siiski märgatavalt lühemal kujul):

"Lagedis Pirita ja Leivajõe ühinemiskohas asub sümpaatne Külmapargi saareke, millele viib suurejooneline rippsild. Punane silt ühe posti küljes teatab, et öösiti on see ala relvastatud valve all. Hoiatust maksab võtta tõsiselt, sest pargis puude vahel hakkab silma hulganisti rasket soomustehnikat: nõukogude tank T-34, soomuk, iseliikuv suurtükk, kahur, tiibrakett ja luureotstarbeline amfiibsõiduk.

See kõik on tegelikult osa Johannes Tõrsi poolt asutatud ja elluviidud Eesti Vabadusvõitluse muuseumi ekspositsioonist. Tank on pärit Sindi postamendilt, soomusmasin Ämari vanglast, kus seda kasutati vangide maharahustamiseks, kahur on nähtavasti Sinimägedes võidelnud ja korduvalt pihtagi saanud, liikursuurtükk ja tiibrakett on vene päritolu, kuid ilmselgelt sakslaste pealt maha viksitud. Ühe mehe eraalgatusel loodud muuseumi kogud on auväärsed, siin on Konstantin Pätsi klaver, 14 aastat metsavennaks olnud Johannes Klesmenti püstol, mille mees ise muuseumile saatis ja lugematu hulk muud ajaloolist vara. Eriliseks maiuspalaks on 53 aastat tagasi Emajõe ääres hukkunud sõduritega hauas kaasas olnud juustutoosid koos juustuga. Koer olevat ühe toosi tühjaks söönud ja siis kartnud peremees, et äkki viskab koer sussid püsti, aga ei ühti.

Suur osa sõjavarustusest on kulunud või suisa auklikud, sest neid kunagi kasutanud mehi on tabanud kuulid, mürsukillud ja terariistad. Sinimägedes tuli ühe ruutmeetri kohta 80 kg metalli meestele kaela. Lahingupaigast leitud labidate järgi võib kokku arvata, milline oli jõudude vahekord, sest muuseumis on ühe saksa labida kohta kaheksa vene labidat.

Johannes Tõrs ei tee oma muuseumis probleemi, mis värvi mundrit on keegi kandnud: "Eesti sõdurid olid Teises maailmasõjas kahe suure riigi kahurilihaks. Ma kutsusin siia kokku mehi, kes teeninud saksa, vene ja soome armees. Nad võtsid viie meetri pikkuse mõõga, mille iga millimeeter tähistab ühte eestlaste poolt Läänemere ääres veedetud aastat ja neetisid selle mõõga aluse külge." See oli sümboolne akt, mis tähistas vennatapusõja lõppemist. Tõrs ütleb, et normaalsed inimesed suhtuvad leeride tekkesse kui traagilisse ja paratamatusse asjade kulgu ja toob näiteks ühe loo Tehumardi lahingu ajast, kui kaks meest läksid teineteist pussiga lööma ja selgus, et nad on vennad. Mõlemad mehed jooksid metsa ja jätsid veretöö pooleli.

Eesti kaotas Teise maailmasõja ajal tapetute, küüditatute või põgenikena ligi kolmandiku oma rahvaarvust ja sellisel riigil peab olema oma vabadusvõitluse muuseum, ütleb Tõrs. "Jumal käskis mul seda teha. 20. oktoobril 1988. aastal kell viis hommikul pandi mulle see ülalt peale. Varem oli siin Voldemar Pätsi suvekodu. See oli selge nägemus, et just siin saarel teen müüri. Leidsin selle koha üles, siis kasvas suur mets ja nõgesed peal, lasin kiiresti jalga. Aga nädala pärast sai selgeks, et kui mind on siia saadetud, siis ma pean selle üles ehitama. Ja nii algaski. Saare peal on nii tohutu energia tööd teha. Nurgakivi sai paika 1. juulil 1989. Kui ma ehitust alustasin oli ainult 4000 rubla raha. Kasvatasin sigu, müümas käisin Venemaal pea Moskva külje all ja kõik see raha on läinud siia majja. Üks inglise ajaloolane käis siin ja küsis, et kust sa küll raha said, et sellist muuseumi ehitada. Ütlesin, et kasvatasin sigu ja toitsin näljaseid venelasi. Pärast kirjutas Inglismaal ajalehes: "Liha nälgivatele venelastele - raha eestlaste vabadusvõitluse muuseumi rajamiseks."

Muuseumis käisid kord külalised Taani sõjakoolist, kes imestasid, et kuidas küll nii saab, et üks mees on teinud riigile sõjaajaloo muuseumi: "Taanlane ütles, et mine too ülevalt mõõk ja sealsamas löödi mind kapteniks." Muuseumi seinale jäi sellest ülevast hetkest mälestuseks Taani sõjaväevorm.

Teist maailmasõda esindavad muuseumis kõik võidelnud pooled, nii punane, sinine, sinimustvalge kui siniristvalge: "See on meie rahva ajalugu ja tragöödia, et kaks suurt riiki panid eesti rahva vennatapusõtta. Muidugi olid venelased siin kuritööd teinud aga kes seda sakslastki nii väga ootas, olid nad ju 700 aastat meie turjal piitsutanud. Inimesed lootsid ikka seda, et võibolla saame jälle vabaks. Ma pean lugu kõigist sõjameestest, kellelgi pole ju kahte elu. Kõige rohkem pean siiski lugu soomepoistest, kes läksid Soome armeesse, andsid Karjala kannasel venelastele valu ja pärast tulid veel tagasi Eestisse, kuigi nad teadsid, et võitu enam ei tule. Need olid hirmsad sõjamehed, pole midagi ütelda."

"Mul on elus juhuseid olnud, kus ma olen surma suus olnud ja juba järgmisel hetkel ära pääsenud," räägib Tõrs. Ta on sündinud Saaremaal Ränga külas Tehumardi lähedal 1940. aastal. Kuigi oli väike poisike, mäletab hirmsat Tehumardi lahingut väga hästi. Seda, kuidas taluõuest käis läbi nii sakslasi kui venelasi ja koplisse üles pandud Katjušade tulemöllu: "Tehumardi öölahing hakkas nii pihta, et me ei jõudnud kaevikusse minna. Terve selle suure madina ajal olime suures reheahjus - mina, vend, õde, vanaema ja ema. Jälle jumal hoidis, pihta ei saanud. Pomm hävitas kirstu peidetud vara ja lööklaine viis aidakatuse minema - nii palju sai ainult maja kannatada."

Lahingutandrile jäi maha hirmpalju lahingumoona, mida siis külapoisid tõttasid kokku korjama. Sakslased korrigeerisid kahurituld ülevalt kõrgelt, üks mees istus korvis, mis heeliumikotiga taevasse lastud. Too vaatas, et mingi väeosa läheb ja suunas poistele tule peale. Muist relvi visati maha aga osa võeti metsa kaasa: "Ikka nii palju relvi tassiti minema. 1949. aastal pidasime piirivalvuritega lahingut, piirasid metsa sisse, aga mis nad väikestele poistele ikka teevad. Võeti käest ära aga natukese aja pärast olid meil jälle uued relvad."

Viieteistaastaselt läks Tõrs suurele maale õnne otsima, õppima puusepaks ja müürsepaks. 1955. aastal laulis ta valju häälega venevastaseid laule ja sai pitseri külge, mis tuli hiljem omandatud meremehe ametis tõsiseks takistuseks. Ometi leidus häid inimesi isegi julgeoluku ridades, kes kõige hullemast päästsid ja oma osa andis taas õnnetäht. Merele pääses mees küll, aga välismaa sadamates maale ei lubatud minna. Sellest ajast meenutab ta otse uskumatuid seikluslugusid, mida suisa lust kuulata: "Kõva tormiga mindi Fääri saarte juurde tuulevarju. Aga Murmanski meremehed olid üheksa kuud merel olnud ja käisid saartel lambaid varastamas. Siis pandi varjatud kaamerad üles ja näidati telekas, kuidas ühe igavese roostes laeva pealt lastakse paat alla ja hirmsad karvased mehed, kirved käes, lähevad kaldale. Küll see oli alles skandaal, et suur sotsialismimaa ja kommunismiehitajad ja nüüd näljased meremehed käivad saartel lambaid röövimas."

Johannes Tõrsiga muuseumis ja pargis ringi käies kaob aeg ruttu, päike hakkab juba loojuma, ent mehel näikse olevat juttu veel lõputult: "Me tahame koolituskeskust teha, suviti käivad siin noorkotkas ja kodutütred, tahame ikka Eesti hingesid kasvatama hakata. Noortega peab tegelema, õpetama ja suunama. Ma olen rahul sellega, et kõrgemalt poolt on mind siia suunatud, ma olen suutnud siin palju teha, siin käib palju inimesi - noori ja sõjaveterane. Nemad saavad siit palju ja mina saan nende käest palju. Paljud on siitkaudu oma sugulasi üles leidnud."

Praegu on Tõrsil jälle neli siga ja aegajalt taob ta üles palktaresid. Muuseumipidamine vajab rahastamist."

Väike Vapper Kaie oli muuseumist ja selle loojast ülimalt sisse võetud, ta arutles, et kas Eesti ajal olid kõik mehed sellised, mille paale mina arvasin, et küllap ka Eesti ajal oli lurjuseid aga kindlasti olid mehed siis mehisemad kui praegusel linnastumise ajal. Avastasin Kaies varjatud militaristi, sest tema silmad läksid alati särama, kui muuseumi arsenalis relvi nägi. Tagasi Tallinna jõudsime 22.30. Oli juba paras videvik. Ma sain aru, et võime ka edaspidi koos matkale minna ja arvan, et samuti mõtles ka Väike Vapper Kaie.

ROHELISED EESTIMAA SÜDAMES

Roheliste rattamatkaga juhtus üks ääretult ebameeldiv asi. Ma olin peaaegu et täiesti kindel heas võimaluses teha sellest suurejooneliselt rattamatkast võimas reisikiri "Sõnumilehele". Peatoimetaja Mart Luik ütles aga, et see on konkurentide üritus, kuna "Õhtuleht" on seal sponsoriks ja seetõttu pole sünnis sellest meie lehe veergudel kirjutada. Püüdsin küll vastu vaielda, et "Õhtulehe" lugejaid ei huvita üldse roheliste rattaretk, neid huvitavad pigem Best Be4 rinnaümbermõõt ja Madonna kassi elulugu. Hea vähemalt, et mind lubati seal osaleda, sest se eoli minu esimene roheliste rattamatkal osalemine elus, nii kummaline kui see ka ei tundu. Minu ühikakaaslane, filmitudeng Veiko Taluste, kes on aga osalenud kõikidel matkadel, tegi "Sõnumilehele" pahaimamatult väikese kaastöö, kuid ka seda ei õnnestunud meil kuhugi mahutada. Olgu siinkohal see lugu ära toodud, et see ajaloo jaosk päris kaosti ei läheks:

"15.-17.maini toimus IX roheliste rattaretk "Kuidas elad Eestimaa süda?" Raplast alguse saanud ja Paides lõppenud retkele kogunesid rohelise mõttelaadiga ratturid juba üheksandat korda. Samas tähistati 10 aasta möödumist esimesest jalgrattamatkast. Toona oli rattureid fosforiidi kaevandamise vastu protestimas 1500. Tänavu võttis retkest osa 800 ratturit. Kurb tõdeda küll, aga mina osalesin roheliste rattamatkal alles esimest korda. Mina olin matkal muidugi oma lahutamatu Kaiega ja pole teada, kas ma ilma temata üldse oleks seegi kord roheliste matkale sattunud. Vahepealsed kevadised matkad on rattureid viinud Ida-Virumaale, teadvustades ökoloogilisest reostusest; Kõrvemaale - protestides Vene sõjaväe Eestis viibimise vastu; Paldiskisse - "vallutati" sõjaväelinnak; Petseri- ja Võrumaal tutvuti piiri probleemidega; Pärnumaal uuriti Eesti oma energia tootmise võimalusi ning mullu olid ratturid Hiiumaal, tehes vastupäeva saarele ringi peale.

"Kuidas elad, Eestimaa süda?" esimene matkapäev kulges mõisaradadel. Külastati Hõreda, Ingliste, Maidla, Härgla, Pirgu, Seli ja Järlepa mõisaid. Ajaloo radadele viis rattureid Aili Peterson, kes rääkis nii mõisate arhitektuurist, kui elu-olust. Laagripaigas Mahtra Metskülas toimus köievedu Mahtra meeste ja roheratturite vahel. Pika pusimise peale jäi võit sedapuhku matkajatele. Oma osavuse sai proovile panna rahvalikes mängudes. Jalakeerutamiseks mängis ansambel "Folkmill".

Teisel päeval siirduti Mahtra sõjatandrile, kus peale talupoegade võitluse meenutamise järel istutati noor kasepuu Mahtra sõja kangelase Adra Mihkli mälestuseks. Külastati Mahtra sõja muuseumi ja Atla-Eeru kõrtsi. Juurus esinesid isetegevuslased, pakkudes silmailu rahvatantsudega. Ratturid peatusid ka Kuimetsa Karstialal, kus asuvad Eesti suurimad vee poolt uuristatud koopad.

Matkajad ei unustanud eelmisel aastal liiklusõnnetustes hukkunud jalgrattureid ja jalakäijaid: Tallinn-Tartu maanteel peatati liiklus ja mälestati hukkunuid. Kahjuks oli ratturite rivi veninud väga pikaks ja mitte kõik matkajad ei saanud aktsioonist osa võtta. Kautlas meenutati koos ans. "Lindpriid" Eestimaa poegi, kes sõjas võitlesid. Jüri Liim rääkis 1941.aasta sündmustest.

Laagripaigaks oli imakaunis endine talukoht Sikemäel. Peale telklaagri püstitamist ja lõkke süütamist algas poliitiliste noorteorganisatsioonide diskussioon Euroopa Liiduga ühinemise teemadel. Tantsuks mängis ansambel "Justament".

Viimase matkapäeva marsruut suubus Lõuna-Kõrvemaale, kus tutvuti maastikukaitsealaga. Saueaugul rääkis jahindusspetsialist Peep Männil, kes leitud kolme karupoja "issi", Väätsa jahialal loomastikust. Võimalus oli vaadata fotonäitust "Veretu jaht". Retke lõpp-punktis Paides, võttis matkajaid vastu Paide linnapea Tõnis Kõiv, kelle loal ja toel toimus retke pidulik lõpetamine Paide Kultuurikeskuses. Üheskoos vaadati Peeter Toomingu filmi ja Riina Aare slaidiprogrammi esimesest roheliste rattaretkest. Huvitavad olid Juhan Aare fosforiidisõja-aegsed videomaterjalid ja kommentaarid. Laulsid Jaak ja Mart Johanson. Korraldajad pidasid vanu matkaveterane meeles meenega. Kokku lubati tulla ka järgmisel aastal. Kena on kogeda, et leidub inimesi, kellele on oluline Eestimaa loodus ja ökoloogiline olukord."

Mina olin sellel matkal muidugi taas koos oma asendamatu sõbrukese Kaiega. Panin tähele, et selline matkakorraldus, kus kõik on ette taha ära otsustatud, ei ole päris minu jaoks, ja samaga oli ka Kaie päri. Üks põhilisi puudusi oli see, et taolise matka käigus ei õpi maad ega maakaarti tundma, sest igal pool on viidad ülal ja pealegi pole vaja muud teha, kui teiste ratturite kannul sõita. Loomulikult on ka häid omadusi, näiteks tihe kultuuriprogramm. Ajalooline osa kippus aga vägisi kõrvust mööda minema, sest rahvast oli selleks liiga palju ja räägitav jutt ei jõudnud alati kohale. Veelgi sagedamini ei juhtunud me olema parajal hetkel just seal, kus midagi põnevat räägiti. Väärt üritus igatahes ja tulevikus peaks agaramalt roheliste matkadel kaasa lööma.

Kui rattamatkast lugu teha ei saanud, siis muust võis küll. Mahtra kandis hakkasin teravamalt kõrvu kikitama, sest seal lubati midagi eriti põnevat korraldada. Nimelt pidid Mahtra sõja kangelase Adra-Mihkli järeltulijad istutama oma kauge esiisa mälestuseks uue kase. Lendasin sinna kohe koos fotoka ja diktofoniga peale ja siinkohal toon ära esialgse variandi loost, mis sellest sündmusest "Sõnumilehes" üllitasin:

"140 aastat tagasi tõusid Mahtra talumehed üles mõisnike ja tsaarivõimu rõhumise vastu, mida me kõik tunneme Mahtra sõja nime all. Jõud tollasel lahingutandril olid kahtlemata ebavõrdsed. 800 kaigaste ja hangudega relvastatud maameest kogunes Mahtra mõisa plangu ette, mille taga oli 50 karistussalga püssimeest. Vihale aetud talumehed ründasid soldateid, kes said teha ainult ühe lasu, mille tagajärjel hukkus kuus meest. Uuesti laadida sõdurid enam ei jõudnud, mõne minutiga löödi karistussalk segamini ja too põgenes mõisaõuelt. Metsa varjus said Vene sõdurid uuesti püssi laadida ja ühest sellisest kuulist langes taganejaid jälitav Adra Mihkel, kes enne surma hüüdis legendaarsed sõnad "Hurraa, moameeste võit!"

Sellel kohal asub praegu mälestuskivi, millesse raiutud sõnad: "Siin langes 2. juunil (14. juuni) 1858. a. Mahtra sõja kangelane talupoeg ADRA MIHKEL". Peale kivi tähistas Adra Mihkli hukkumiskohta veel kask, mille koore sisse oli lõigatud risti kujutis. Ristikask hävis lõplikult kaks aastat tagasi ja praegu on rohu sees näha veel vaid paarimeetrine kõdunenud nott.

16. mail, kui Mahtrat läbis roheliste rattaretk, istutasid Adra Mihkli järeltulijad Illar Eesik ja Silvia Kuusemets, kelle isad olid vennad, uue kase. Sain Adra Mihkli järeltulijatega jutule justs el ajal, kui nad puule mulda ümber kühveldasid. Illar Eesik rääkis, et 140 aastat tagasi kasvas seal võserik. Ühe puu külge lõikas ilmselt Mihkli naine koos tütrega risti. Võimalik, et rist tehti siis, kui laibad ära viidi, et koht meelde jääks.

Venelastest sai lahingus ainukesena surma ohvitser Bogutski. Eesiku sõnul teavad mõned sugulased rääkida, et sakste tellimusel istutati kapten Bogutski auks alleele teine kask, kus oli samuti rist peal, ja seda kutsuti kapten Bogutski kaseks. Sajandivahetusel oli see kask ära kuivanud ja Adra Mihkli kaske peeti kapten Bogutski kaseks, millest räägib oma romaanis "Mahtra sõda" ka Eduard Vilde. Sõja aastapäevaks välja antud teoses "Mahtra küla" on öeldud, et alles hilisemates kirjutistes nimetas kodu-uurija Ants Kruusimägi selle Adra Mihkli kaseks.

Adra Mihkli pärisnimi oli Mihkel Tein. Tema tütre kosis mees, kelle kohta pole kindlaid andmeid, kust ta pärit on. Igatahes oli neil suur pere, kelle järeltulijaid on üle terve riigi laiali, kuid Illar ja Silvia elavad Mahtrale kõige lähemal. Illar Eesik tunnistas, et nende kuulus vanaisa polnudki peres erilisel aukohal ja tõsteti kilbile alates Mahtra sõja sajandast aastapäevast. Sellest ajast on Eesik ka oma esivanemate tegemisi-toimetamisi uurinud: "Mul oli au kirjutada muuseumile üks väike kirjatükk Adra Mihkli järeltulijatest. See sugupuu on üsna laiali läinud, vaid üks haru on ära lõppenud."

Mahtra sõjas langenud maeti kõik ühishauda. Surma sai seitse meest, kaks surid hiljem haavadesse ja paar meest poos end karistuse hirmus ise üles. Adra Mihkel on maetud

Juuru luteri surnuaia nurka. Mässajate haudu ei lubatud toona korrastamas käia ja paari põlvkonna vältel on täpne asukoht kaotsi läinud. Sellegipoolest on Adra Mihkel, kes oli Illari ja Silvia isa vanaisa, Eduard Vilde sule läbi rahvuskangelaseks kirjutatud. Kaua aega tähistas Adra Mihkli hukkumiskohta kuivanud kask, mille ladvast vaid üks oks välja kasvas. 140 aastat hiljem istutasid rahvuskangelase järeltulijad uue kase."

Sikemäel öölaagrisse asudes juhtus taas huvitavaid asju. Nimelt kurtis Väike Vapper Kaie, et tal on palavik, mis ilmselt pärines eelmise öö liiga külmast ilmast, mil maapind oli hommikupoole ööd lausa kahutanud ja piisad telgi pinnal jäätunud. Ütlesin Kaiele, et võtku piiritust, mul oli seda kraami priimuse jaoks kaasas terve 350 ml-suurune pläsku. Tüdruk keeldus, väites, et kui tõbi juba peal, siis piiritus enam ei aita ja heitis hoopis telki magama. Samal ajal algas tantsuplatsil poliitiline noorte debatt. Et seda kuulates külm ei hakkaks, näpsasin pläskust natuke piiritust ja kallasin selle kokaga poole võrra lahjendatult kõrist alla. Oli küll kange aga tegi soojaks. Pärast kontserdi lõppu kogunesid inimesed kahe lõkke äärde, suurem osa läks muidugi magama. Meie Kaiega läksime kaugema lõkke äärde, kus oli rahulikum, sest muusika ei röökinud nii valjult. Inimesed istusid plastiktoolides ümber lõkke, rääkisid anekdoote, laulsid ja olid lõbusad. Kaie heitis ühele vaibale pikali ja üritas magada, mis tal aga siiski ei õnnestunud. Üks hiidlane ärritas teda oma jutuga, et "Saku Originaal" on kõige viletsam õlu.

Nii üks kui teine lõkke veeres istuja tõi lagedale kärakat ja lõpuks oli ka minu 350 ml otsas. Õudne küll, ma olin selle ju peaaegu üksi ära joonud ja kaaslastelt veel lisagi saanud. Kaie kinnitas, et ma olevat üksvahe tema kõrval maganud ja isegi norsanud. Mina seda küll ei mäleta.

Hommikul supijagamise aegu olin ma lausa purjus. Kuna aga pikk sõit ootas ees, pidin end kuidagi vormi viima. Hakkasin siis ohjeldamatult kokat jooma. Piirtuse peale vee joomine on küll kahtlane, sest võib veel hullemini purju jääda, aga muud võimalust mul polnud. Lootsin selle peale, et kokas on sedavõrd palju er(g)utavaid aineid, et need mindki pisut mõjutavad. Esimesed tunnid ratta seljas olin täiesti lakku täis. Tuju oli sedavõrd hea, et laulsin ja hüüdsin edasiviivaid loosungeid. Väsimust polnud nagu ollagi. Kaie arvas seepeale, et oleks tema sedasi joonud, olnuks ta vist juba ammu surnud. Ka päeva peale ei ilmutanud minu organism mingeid väsimuse tundemärke. Pilt kadus eest alles siis, kui kell 16.00 toimus Paide kultuurimajas matka pidulik lõpetamine. Silm vajus vägisi kinni. Eks nii ole mul alati, et kui liigun, ega siis tule kunagi väsimust peale. Kõige rohkem väsitavad ikka istumine ja magamine. Ega muidu pole mul hommikuti tõustes nii paha olla, et kohe kuidagi ei saa maast lahti. Iseasi on matkal ja telgis magamine.

Rattamatka "Kuhu lähed Eestimaa süda?" läbisõit Kaie spidomeetri järgi oli järgmine:

1. päev - läbisõit 54,11 km, puhast sõitu 3,38 h;

2. päev - 72,9 km, 4,54 h (meie Kaiega tegime veel sissepõike Kaiu);

3. päev - 53,39 km, 3,34 h;

kokku sõitsime 180,4 km ja kulutasime selleks puhast sõiduaega 11,26 h, keskmine kiirus 16 km/h.

JALGRATTURID KÕRVE MAASTIKEL

Pühapäeval, 7. juunil 1998 Tallinna suusamaratoni radadel aset leidnud I Kõrve rattasõit tõi asfaldilt metsarajale ligi 400 jalgratturit. Sõit lähtus Aegviidust ja kulges Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala mitmekesisel maastikul, mille kohta korraldajad olid välja reklaaminud, et on läbitav ka tavalise rattaga. Kõrve rattasõidule sai registreeruda Nõmme matkakeskuses ja ka stardipaigas, kuid siis oli ette nähtud märksa suurem osavõtumaks kui eelregistreerimisel. Ma lubasin sõidust loo kirjutada ja pealegi oli "Sõnumileht" üks ürituse toetajatest. Mina muidugi ei saanud sellisest üritusest loobuda, sest väljakutse oli selleks liigagi ahvatlev. Eelreklaamis oli lubatud suurepärast asjaajamist - korraldajad klubist Kõrve Ring lubasid tagada osalejatele nii pakihoiu kui arstiabi ning muud teenused, mis rattasõidul võivad vajalikuks osutuda.

Sõit algas Aegviidust TTÜ ehk Tipi spordibaasist kell 11 ja suundus Anija valla aladele, kus kulgevad Tallinna suusamaratoni rajad. Kõrve rattasõidule oodati nii võidusõitjaid kui loodusenautijaid. Mina pidasin end muidugi teiseks, kuigi kohati oli rada sedavõrd tõsine, et "võttis ninast vere välja". Põhiklassides sõitjad said valida 27 ja 54 km distantsi (päris profid) vahel, pereklassis oli kavas 10 km rada ja kuni 12-aastastele lastele 1,5-2 km pikkune ring. Mõlemas põhiklassis oli kohustuslik, teistes soovitav rattakiivri või slemmi kandmine, mille ma eelnevalt poest ostsin 250 kr eest. See oli odav, kui väga elegantne kiiver.

Rada osutus siiski sedavõrd tõsiseks, et nii mõnelgi osalejal tuli teel oma maastikuratast lappima hakata. Kuid rada oli ääretult põnev, seal oli kõike - mägesid, orge, liiva, soid ja saepuru. Võistleja nr 372 rattal purunes kumm juba 12 kilomeetril ja kuna tagasitee tulnuks pea sama pikk kui edasiminek, väntas mees kuni lõpuni ühtlases tempos lõhkise kummiga. Noormees tunnistas, et soiseid lõike oli rehvi peal päris hea läbida, kuna ratas ei vajunud väga sügavale mudasse. Väike Kelli osales Kõrve sõidul pakiraamil istudes. Mõne lapsevanema kartuse, et künklikul maastikul sõites võib laps liialt põrutada saada kummutas väike võistleja lauluviisi ümisemisega. Ema Külli sõnul ei läbinud nad tervet rada vaid sõitsid loominguliselt umbes 10 km pikkuse distantsi.

27 km pikkuse rahvasportlaste ja loodusnautlejate distantsi jooksul kogesid ratturid kõikmõeldavaid Eestimaa teeolusid alates liivast kuni mudani. Esimese põhiklassi startijad, kus mäng käis võidu nimel sõitsid 54 km ja kulutasid selle läbimiseks enamvähem sama kaua aega kui, keskmised rahvaklassis osalejad 27 km peale. Esimese Kõrvemaa rattasõidu võitis Alges Maasikmets ajaga 1:46.58. Teise koha sai Sigvard Kukk ajaga 1:47.09 ja kolmas oli Urmas Välbe 1:52.12. Esikuuikusse mahtusid veel Oliver Johanson 1:53.30, Raido Kodanipork 1:54.00 ja Andre Adusson 1:54.49. 27 km rajal võitis Paul Taidla Peep Koidu ja Mirko Põldma ees. Naistest oli parim Kea-Kaia Ilves.

Mina sõitsin numbri 418 all, aeg oli 1:42.06, mis andis mulle 122. koha. Pärast võistlust väntasime koos Kaiega Jäneda poole, et seal natuke loodust nautida. Päevaseks läbisõiduks tuli ümmarguselt 56 km - normaalne päevane matkakoormus.

RATTAMATK "TUHAVÄLJADE TUUR '98"

Läinud sügisel korraldas Turu Ülikooli Lääne-Eesti osakond Eesti keskkonnajakirjanikele õppereisi Ida-Virumaale, mille kokkuvõttena möönsid nii mõnedki osalejad, et nad avastasid enda jaoks selle maa. Vaivara vallamajas toimus kohtumine, kus osalesid Sirgala karjääri tegevdirektor Matti Maack, Eesti Põlevkivi tootmisdirektor Lembit Võlu ja Vaivara vallavanem Ülo Jõgisoo. Tookord sai küsitud, kas oleks võimalik suvel teha jalgrattamatka tuhaväljade vahel ja karjäärides, mille peale põlevkivibossid andsid kohemaid oma õnnistuse. Soojade saabudes oli aeg seda mõtet märksa aktiivsemalt ellu viima hakata. Jalgratas on sõiduvahend, mille sadulast õpib mingit maakohta ja selle elanikke tundma kõige paremini ja seetõttu ei saanud edasiliikumisviisi suhtes olla kaksipidi mõtlemist.

Eelnevalt paika pandud kava oli järgmine: reis toimub 26.-28. juunil. Väljasõit taas rongiga Balti jaamast reede õhtul 16.05, Tallinnast rongiga Narva, kuhu peaks jõudma 20. 05. Edasi järgneb reis oma ratastel mööda Narva veehoidla ja jõe kallast, möödudes elektrijaamade hüdrotuhaväljadest. Külastame Arumäe ja Auvere küla ning problemaatilist jäätmehoidla asukohta Auvere lähedal. Esimene öölaager oli kavandatud kuhugi Auvere kanti. Vaivara vallavanem ütles, et külavanem Eduard Valdre elab ise asulas, ja teda lubati meie külaskäigust hoiatada.

Edasi möödub tee Eesti Elektrijaamast ja Narva ning Sirgala karjääridest. Sirgala karjääri adminkeskusest, mis asub linnast 2 km eemal, tuleb meile teejuhiks karjääri peainsener Aleksandr Gladkov, kes aitab üles leida põnevamad kohad. Sirgala karjääris huvitab rekultiveerimise areng ja 100hektariline looduslikult uuenev ala ning Turismimägi, kust avaneb hea ülevaade rekultiveerimise käigule. Karjääris lubas jõudumööda kaasa lüüa ka direktor Maack isiklikult. Laupäeva hommikul tahab meiega ühineda ka Ida-Viru looduskaitsespetsialist Aarne Luud, kes teeb magistritööd karjääride rekultiveerimisest aga ise pole veel kunagi karjääris käinud. Kui ajakava kannatab, külastame ka Viivikonna asulat ning karjääri. Kui seda pole aga võimalik teha, siis näitab teejuht kätte suuna, et liikuda edasi Kurtna järvistu poole.

Retk peaks lõppema Kurtna järvede kandis, kust siis minnakse kas Toilasse või Jõhvi, et rongiga tagasi sõita. Rong Kohtla-Järvelt Tallinna väljub 18.12. Tõeliste matkameestena eeldame, et reisil oleks ka piisavalt metsikut momenti, see tähendab, et igal kilomeetril ei pea just hamburgeriputkat olema, mida karjääride vahel ilmselt ka ei ole. Füüsilist rattasõitu on sellel retkel kõigi eelduste kohaselt kaunis vähe, umbes 90 km. Kindlasti lisanduvad siia ettearvamatud seigad, mis seda reisi kindlasti pisut pikendavad. aga peab arvestama, et kui kaasa lööb ajakirjanikke ja tõsiseid loodushuvilisi, siis nad ilmselt kulutavad rohkem aega maakuulamisele ja -uurimisele ning looduse nautimisele

Vahemaad, mis ma kaardi järgi kokku arvutasin, olid umbes järgmised:

Narva

Auvere 20 (kohtumine külavanemaga, ööbimine, hommikul teele kell 9.00 )

Eesti EJ 12

Sirgala 13 (kohtumine karjääri teejuhi Aleksandr Gladkoviga kell 14.00)

Viivikonna 10

Kurtna 12 (teine ööbimine mõnes looduskaunis kohas)

Kohtla-Järve 20

Väljasaadetud matkakutsetele lisasin, et kõik matkal osalejad on kohustatud kinni pidama liikluseeskirjadest ja tuleohutusnõuetest ning üldtunnustatud viisakusnõuetest, suhtuma säästvalt loodusrikkustesse ja mõistvalt kohalike elanike tavadesse.

Kokkulepitud kuupäevaks andsid matkal osalemiseks oma kindla jah-sõna Tiit Kändler ("Päevaleht"), Allan Kokkota (Eesti Noorte Looduskaitse Ühing), Kristi Lilander (Eesti Noorte Aednike Selts), Kristjan Kuru ("Metsaordu") ja Mery Kadaver (Tallinna Pedagoogikaülikool).

Ja nüüd matkast endast kah paar sõna. Eelpoolmainitud keskkonnaajakirjanike kursuse raames toimus sügisel Toila vallamajas väike keskkonnajakirjanike koosviibimine, kus Ida-Viru asemaavanem Agu Värimäe näitas kokkutulnuile helikopterilt võetud videokaadreid maakonnast ja ütles: "Ida-Virumaa on väga kaunis, ja eriti kaunis on ta õhust vaadates ja veel eriti ilusad on elektrijaamade leelisjärved, tuhaväljad, aherainemäed ja karjäärid." Ja tõepoolest, meie eest ekraanilt läbi jooksvad maastikud olid sellised, mida ei näe kuskil mujal Eestis.

Kui ma siis pool aastat hiljem rääkisin mõnele Ida-Virumaa ametimehele ideest teha rattamatk tuhaväljade ja karjääride vahel, suhtuti minu ettepanekutesse küllaltki vastumeelselt,

et jälle tahavad näha meie pahupoolt ja Ida-Virumaast halvasti kirjutada. See kõik ainult tugevdas soovi lähedalt näha kõike seda, mida nii kiivalt meie eest varjata püütakse.

Seekord kogunes enneolematult palju matkaselle - 9, vähemalt minu praktika jooksul on see rekord, kui pidada silmas minu enda poolt korraldatud matkasid. Ja mis kõige huvitavam, seekord lõi ka mehi kaasa. Tavaliselt tuli mul ikka üksi koos tüdrukutega matkal käia. Väljusime Narvas ettenähtud ajal rongist ja otsustasime vaadata kuulsat Hermanni kindlust. Järsku hakkasin tundma, et kumm on liiga tühjaks läinud. Pumpasin juurde aga ikka läks tühjaks, lõpuks ei pidanud kumm enam üldse õhku kinni. Talutasin ratta kindluse müüri juurde ja hakkasin seal muruplatsil kummi lappima. Teised ootasid ja igavlesid ja närvitsesid sääskede käes. Õnneks oli Kristil kummiliimi ühes ja minu rattakottides leidus ohtralt paikasid. Leidsin tervelt kaks mantlist läbitunginud teravat ja pikka nopkat. Pumpasin lohvi täis ja proovisin ühe venelase juures panges järgi. Õhku tuli mulinal. Liimisin oletatava augu kinni ja proovisin uuesti vees, kuid mulle tuli endisest hoolsamalt. Veel üks paik ja jälle kumm vette, kuid ikka tuli õhku. Veel üks paik ja jälle vette ja nüüd nägime oma silmaga, et auke oli lausa ridamisi. Mulle tundus, et õhku ei tulnud üldse sealt, kus olid nopkad vaid hoopis mujalt. Mulle meenus, et ma olin läbi sõitnud peenikesest klaasikillupurust, ja kuna mantel oli rattal kolme aasta jooksul nii ära kulunud, et turvismustrist polnud enam suurt midagi näha, oli kahtlus et just klaaskilllud lõhkusid lohvi sedavõrd auguliseks. Viimase ponnistusena mässisime paikadele leukoplasti ümber aga miski ei aidanud. Kell lähenes juba 11 õhtutunnile ja edasine paikamine osutus võimatuks ehk mõttetuks. Otsustasime nii, et mina jään ööseks Narva, ostan hommikul poest uue kummi, panen peale ja kupatan teistele järele. Kaaslased tõmbasid minema, mina leidsin õige pea üsna sümpaatse öömaja ühe mahajäetud ja lagunenud maja õues peaaegu kesklinnas Tallinna tänava ääres. Viskasin oma telgi pika rohu sisse, võtsin kehakinnitust ja rüüpasin õlut ning kobisin telki magama. Hommikul olin juba kell 9. 00 ühe rattapoe ukse taga, ostsin 59 krooni eest uue lohvi, panin peale ja hakkasin teistele järgi sõitma. Tee Narvast lõuna poole oli ülimalt hea, sile ja lai ning ühtegi autot ei tulnud vastu. Juba kell 12. 00 kohtasin matkakaaslasi Eesti Elektrijaama hüdrotuhaväljade juures. Veel pisut maad edasi sõites ühines ühe kanali ääres meiega Jäneda-aegne kursavend Aarne Luud, keda me toona Väíkeseks-Lestaks hüüdsime tema kombe tõttu läbi aasta kummiplätudes ringi käia.

Jõhvi-Narva raudteest lõuna poole on kaasaegsetele maakaartidele veetud hulgaliselt teid, mis ei tähenda, et neid mööda ka tegelikult sõita saab. Esimene tõke ilmus meie teele siis, kui jõudsime kanali kaldale, mis ühendab Eesti Elektrijaama Narva jõega. Teisel pool kanalit algasid Narva karjääri valdused ja läbipääsuks nõuti propuskit. Valveputkast võtsime ühendust karjääri direktor Aleksandr Aleksandrovitšiga, kes ütles, et kui meid tõesti Sirgalas oodatakse, siis ta loomulikult lubab meid läbi, kuid hoiatas, et karjääris käib töö ja soovitas hoiduda eemale seal liikuvatest suurtest kaevandusmasinates.

Tegelik olukord Narva karjääri teedel osutus taas ettearvamatult üllatuslikuks. Sõitsime mitu kilomeetrit mööda kaunist teed, mis kulgeb rööbiti Mustajõega ja meie matkaseltskonna ühine arvamus oli, et see on kõige rattasõbralikum tee terves Eestis. Tee oli hiigellai, absoluutselt sileda asfaltkattega ja meile ei tulnud vastu ainsamatki autot. Teest vasakul hakkasid paistma juba karjääri tehismaastikud, mis üllatasid meid oma kõrgustesse pürgivate huvitavate vormidega.

Vahemaa kahe naaberkarjääri vahel osutus üllatavalt lühikeseks ning Sirgala adminkeskuse päikselisel terrasil võttiski meid vastu Sirgala karjääri peainsener Aleksander Gladkov. See jutukas mees on lõpetanud Leningardi mäeinstituudi pealmaakaevandamise erialal, töötanud karjääris 26 aastat ja seega teab siinsest elust ja tööst kõike, nagu peagi ka selgus. Me suundusime peainseneri Volga kannul kõigepealt karjääri lõunatippu, kus hetkel oli kaevandamine peatatud, kuna suvel ei vajata nii palju põlevkivi. See-eest nägime sammuvat ekskavaatorit, kes parajasti tegeles kaevandamisest järele jäänud kuumaastiku tasandamisega. Saime teada, et põlevkivi asub siin 18 m sügavusel. Kui me tundsime huvi, et kui sügavalt on üldse mõtet veel põlevkivi kaevandada, ütles Gladkov, et pealmaakavandusi pole siiamaani kuskil maailmas veel õieti sulgema hakatud. Uuralis olevat näiteks Gorkino kivisöekarjäär 600 m sügav, ja seda ei saaks sulgeda, sest muidu hakkaks jõevesi sinna sisse voolama ja läheks 10 aastat aega, enne kui auk täis saaks. taolised võrdlused mõjuvad kindlasti kosutavalt, sest midagi nii röögatut Eestis siiski ei ole. Sirgalast märksa vanemas Viivikonna karjääris on kaevandustranšeede põhja tekkinud meetrisügavusi veekogusid. Gladkov selgitas, et kui on olemas vaatlusandmed 1920. ja 1930. aastate veetaseme kohta, siis ei tähenda see sugugi, et pärast kaevandamiste ja põhjavete ümberpumpamiste lõppemist tõuseks põhjavee tase jälle samale tasemele. Me seisime tranšee põhjas, umbes 18 meetrit looduslikust maapinnast madalamal ja peainsener arvas, et tema küll ei usu, et siia tuleb 10 meetrit vett: "Tänase veetaseme seisu ei oska küll keegi ette arvata, sest on toimunud niivõrd suured tehnogeensed muutused. Et vett ei hakkaks liigselt kogunema on kavandatud äravoolukanalid, kust liigvesi igal juhul ära voolaks. Mis saab Sirgalast, on raske arvata."

Põlevkivikaevandajatega vesteldes on sageli raske aru mõista nende innukust, millega nad om atöödest ja tegemistets räägivad. Tegelikult võib neist päris hästi aru saada, sest nad teevad siiski väga suurt asja, ma mõtlen mõõtmetelt suurt. Ja tõele au andes oleks endalgi huvitav mitukümmend aastat hiljem vaadata neid paiku, kus sinu enda käsi on kaasa löönud. Sirgalas jagub kaevandamist veel vähemalt 2020 aastani. Siiski võib enamvähem aimata, kuhu tekivad veekogud, kui pumpamine lõpetada. Nii vähemalt arvas keskkonnanõunik ja hinnatud reisijuht Veljo Ranniku, kui me kord Narvas keskkonnamajas kontorilaua taga karjääride teemal juttu ajasime: "Seda ei tea veel keegi, mis juhtub siis, kui lõpeb vee pumpamine, sest siis võivad paljud alad taas muutuda liigniiskeks ja alata soostumine. Aga eks looduses ole vaja kõike, nii metsa kui sood."

Põlevkivitootjad, kes on kohustatud kaevandused ka rekultiveerima, on enda töö üle äärmiselt uhked. Sirgala karjääri direktor Matti Maack ütles sügisesel kohtumisel Vaivara vallmajas, et kohati võib nende tehtut nimetada mitte rekultiveerimist vaid hoopis maaparanduseks, sest pärast rekultiveerimist jääb järele pinnas, kus mets tõepoolest suurima heameelega peal kasvab. Mets on täiesti metsa moodi, kuigi on aimata, et kunstlik, kuna puud

on istutatud või seemned külvatud liiga tihedalt ja justkui joonlaua järgi. Metsas elutsevad loomad ja linnud, ning kasvavad marjad ja seened, mõnes kohas tehakse juba harvendusraiet.

Pärast mäetehnilist rekultiveerimist tulevad metsamehed ja vaatavad maastiku üle, kas pinnas on parajalt sile ja istutavad sinna siis puud peale. Glakov ütles, et Ahtme metskonna peametsaülem Urmas Hindreus, kes neilt rekultiveeritud maid vastu võtab, on vahel öelnud, et tehku nad vahel natuke rohkem künkaid, et maastik põnevam tuleks. Rekultiveerimisel peab siiski arvestama, et hiljem saaksid metsahooldajad ligi ja et ka loomad saaksid vabalt liigelda.

Karjääri võib rekultiveerida metsaks, põllumaaks või veekoguks. Belazistide järve kohal käis kaevandamine 1964. aastal ja paar aastat hiljem on see ala rekultiveeritud. Esmapilgul ei erine järveke millegi poolest ükskõik millise pisikesest looduslikust veesilmast, ehk nagu hüüatas meie matkaseltskonnaga poolel teel liitunud geograafiamagistrand Aarne Luud ehk Jäneda-aegne koolivend Väike-Lesta: "Peaaegu nagu päris!" Järve kaldal istusid kaks Sillamäelt pärit poisikest õnged peaos. Järve saamisloost ei teadnud nemad suurt midagi, ilmselt võtavad seda kui iseenesestmõeldavat asja, järve nimeks pakkusid nemad aga enda sõpruskonnas käibiva väljendi Esimene tranšee. Siit saigi kunagi alguse Sirgala karjäär.

Karjääri lääneosas on üks 100 ha suurune ala jäetud spetsiaalselt sellise kuumaastikuna, nagu ta omal ajal pärast põlevkivi väljaammutamist maha jäi. Ühe kõrgendiku juurde on ehitatud juurdepääs, kohta nimetatakse Turismimäeks. Sellele katselapile pole midagi istutatud ega külvatud ja kõik, mis seal kasvab on loodusliku uuenduse vili. Nii vähemalt väitis peainsener Gladkov. Kuna meie hulgas viibis tervelt kolm Jäneda maastikukujundaja haridusega inimest, märkasid nende terased silmad ka selliseid puid nagu mägimänd ja lehis. Heasüdamlik peainsener ei osanud sääraste võõramaiste puuliikide looduslikku teket seletada muuga, kui et vahest on mõni istutusmeeskond, keda kuhugi tööle suunati oma ülesandesse üle jala suhtunud ja puukesed suvalises kohas maha torganud. Istutustöödel käib igasugu inimesi, vahel visati istikud lihtsalt kuhugi kasevõsa sisse ja nüüd aastate möödudes, oh mis ime!, näed endalegi üllatuseks, et seal kasvab terve trobikond männikesi.

Aga milleks siis üldse rekultiveerida, kui loodus niigi suudab temale tekitatud haavad parandada, võiks ju kõik jätta selliseks songermaaks?

"Siis ei saaks siin ju üldse liikuda," vastas Gladkov ja esitas vastuküsimuse: "Kas te ise oleks siis siia tulnud?"

Tundsin huvi, kas peainsener ka ise tunneb, justkui oleks ka ise üks selle tehismaastiku autoreid? Gladkov hiilis otsesest vastusest kõrvale ja vastas, et tehismaastik kavandatakse küll paberil ette aga välja tuleb tavaliselt ikkagi mõningate kõrvalekalletega, kasvõi mõne buldooserijuhi käe läbi, kes maastikku oma suva järgi vormib.

Turismimäel olime ka kõiki tundemärke arvestades selle aasta esimesed külalised. Meietaolisi kindla sihiga gruppe käivat karjääris üleüldse vähe, küll aga teevad karjäristidele peavalu metsikud sissetungijad, kes käivad marju ja seeni korjamas. Ühelt poolt halb näitaja, kuid teisalt jälle hea, sest viletsasse metsa inimesed ei läheks.

Sirgala karjääris nähtu jättis meile kõigile sügava mulje. Magistrand Aarne Luud, Ökoloogiainstituudi Kirde-Eesti osakonna insener, arvas, et kui kõik karjäärid niisama jätta, siis oleks inimesel seal üsna raske tegutseda ja maa jääks puhtalt loodusele: "Sellest tuleks kaitseala, kuhu inimese juurdepääsu ei pea takistama seadusega vaid lihtsalt sinna pääs on nii raske, et keegi ei lähe sinna. Hullud ikka lähevad." Lesta sõnul on tasandatud pinnasel metsameestel hea põli, sest maastik, mis luuakse, on suurema boniteediga kui oli enne. Savi sisaldab suhteliselt rohkem toitaineid kui liiv, pealegi on uuel maastikul väga hõlbus masinatega

ringi liikuda. Mis see mets muud on, kui kännul kasvav raha. Eks rekultiveerimine teenigi eelkõige metsameeste huvisid, et neil oleks seal parem tegutseda, sest loodusesõbral või loomal oleks märksa kasulikum, kui oleks mitmekesine ja enam üllatusi pakkuv maastik, kus leiduks mõni põnev üllatusi pakkuv nurgatagune või kuhu end vaenlase eest peita.

Tehismaastiku vahel olevad laiad teed või uuured veekogud teenivad lisaks veel õilsat eesmärki, kaista metsa võimalike põlengute eest. Selle kohta arvas Luud, et põlemine on normaalne looduslik protsess, millest loodus tegelikult suurt ei kaota. Kaotavad vaid teatud inimesed, kes oma rahast ilma jäävad.

Ma püüdsin Lestalt, kui kohalikult elanikult teada saada, mida Ida-Virumaa elanikud ise arvavad sellistest matkajatest, kes ei taha alati kõige ilusamaid kohti näha. Lesta vastas, et juba väljendid tuhaväljad, tuhamäed, karjäär või kaevandus on negatiivse varjundiga: "Kohalik inimene teab täpsemalt, mida need endast kujutavad, igal inimesel on aga ühe asja kohta natuke teistmoodi arusaam."

Samas vaadakem ise, aherainemäed ilmestavad oluliselt Põhja-Eesti lagemaad, samas ei taha kohalikud elanikud, et neid moodustisi üldse välja tuuakse või esile tõstetakse. Sest mis on tavainimese, mitte hullude jaoks, ilus - ikkagi korras mets ja ilus loodusmaastik. Kõik nagu teaksid, et siin on tuhamäed ja -väljad ning karjäärid, kui aga sõita läbi Ida-Virumaa, siis ollakse üllatunud, et need ei olegi nii koledad."

Ja loomulikult ei hakka tavaline inimene juurdlema selle üle, et ta iga päev põletab tundide viisi elektrit, mis on tegelikult viimse kui kilovatini pärit siitsamast Ida-Virumaa põuest. Palju üldse inimesed teavad, mis kuskilt tuleb ja kuhu läheb.

AJASTUTE RATTAD

Laagri neiu Ele Köbas lõi oma unikaalse rattaga kaasa 100 km pikkusel matkal Ida-Virumaale kõrvuti paljude kaasaegsete, läikivate ja ilusate kleepsudega kaunistatud ratastega. Pärast esimesel kilomeetril juhtunud kummi lõhkemist minu enda 1996. aasta Vairasel hakkas neiu süda ärevamalt põksuma, sest teda hakkas painama kartus, et millal küll tema kaherattaline vanake otsad annab. Kuid ei andnud ühti. Ennesõjaaegse Saksamaa päritolu ratas "Tornado" tuli õnnelikult läbi nii põlevkivikarjääridest kui turbarabast.

Rattal on täielikult säilinud ka originaalsed lisaseadmed: töökorras Boschi latern ja dünamo, käsipidur, kell ja tagaratta lukustusseade. Viimase kohta ütles Ele, et ta ei teadnud kaua aega, mis asi see seal tagakahvli küljes on: "Ükskord keegi vajutas ja ratas läks lukku. Mõtlesid, et nüüd on kõik läbi, ei saagi enam korda. Lukk on ka pisut roostes." Aegade jooksul on rattale peale määritud õige mitu värvikihti ja kohati üpris oskamatult, mis pisut sõiduki elegantsi vähendab, kuid see on pisiasi, mis uunikumile ainult auväärsust lisab.

See ratas on edasi pärandatud põlvest põlve, kui mitte Ele enda perest: "Minu kätte sai see ratas viis aastat tagasi onu tuttavate kaudu. Minu jaoks on ta kindel sõiduriist, kummid seisavad aasta läbi täis, kui talvekorterist võtta, siis ikka tuleb natuke pumbata. Enne pikka matka igaks juhuks pumpasin."

Ele saab oma Laagri kodust rattaga sõita külla vanaemale Pääskülla ja teha muid väiksemaid otsi: "Kui bussiga ei viitsi sõita, on palav ilm, siis ikka rattaga." Pikki matku ei ole Ele eriti ette võtnud: "Eelmisel aastal muuudkui kutsuti rattamatkale aga need jäid kogu aeg ära, ja nii ei saanudki. Kogu aeg tuli korraldajatel midagi vahele." Matkal mööda Ida-Virumaa metsikuid ja vähekäidud teid pidas ratas hästi vastu, kuigi tee raputas tugevalt: "Mina tundsin end küll kindlalt, ta on selline tugev ja suur, võibolla sellepärast. Raske ja pikk ka, eriti kui vaja rongi tõsta."

Ele on kindel, et oma vana ratast ta mõne kaasaegsema vastu välja vahetada küll ei raatsi: "Vahepeal hakkasid kõigile tulema uued käikudega rattad, siis ma mõtlesin küll, et kuhu ma siuksega sõidan, ei julgenud üldse välja minna. Nüüd olen hakanud harjuma. Eelmisel aastal vaatas "Tornadot" üks rattahuviline, ta ronis sõna otseses mõttes ratta alla ja uuris kõike põhjalikult. Minul oli siis uhke tunne ja neil oli ka uhke tunne minu kõrval sõita."

Teise vahva ratta leidsin 1998. aasta suvel tänavalt, kui parkisin oma "Vairase" ühe rattapoe juurde. Puusepp Urmas Ploomi kummalise välimusega ratas on mõeldud väga praktiliseks kasutamiseks. "Boschi" märki kandev ratas on valmistatud ajavahemikus 1929-30. Mees leidis ratta vanaisa juurest küünist 1965. aastal. ratas oli õlitatud ja paberisse mässitud ning ühe kasti sees oli korraga kaks raami - naiste- ja meesteratta oma. Aegadetaguse sõiduriista raam on originaalne ning samast ajast on ka suurem jagu osadest - sadul, pumbahoidjad ja isegi mõned laagrid. Raamil on näha ka valmistajatehase märge "Brenneborg-Werke A.G. Brandenburg Havel". Omanik on ratast tugevasti ümber ehitanud, mistõttu esmapilgul ei kipu sõiduki auväärne iga välja paistma. Tagumise originaalse pakiraami on Ploom pannud hoopis ratta ette ja tagumise raami asemele meisterdanud uue ja märksa laiema pakiraami, millele lisaks kinnitatud korv eriti suurte asjade vedamiseks. Korvi küljes on ohtralt helkureid, mis peaksid väga hästi nähtavad olema igast küljest. Kaasaegsetest lisanditest on isetehtud leistangide külge kinnitaud veel Made in Taiwan kirjet kandev pasun, millega Ploom pidavat hoiatama nii autosid kui jalakäijaid. Kõige efektsemaks lisandiks on esimese pakiraami külge kinnitatud autopeegel. Omanik kinnitab, et sellest on hea pikema marsruudi puhul tagapool toimuvat silmas pidada.

Urmas Ploom elab Tallinna küllaltki inim- ja rattasõbralikus rajoonis Kadriorus ja kasutab ratast põhiliselt Järve haiglasse töölesõitmiseks. Loomulikult saab rattaga aetud ka kõik muud käigud. Kodust tööle sõiduks kulub pool tundi. See on märksa mugavam ja kiirem, kui bussi või mistahes muu sõidukiga minnes. Kadriorust sõidab mees Järvevana teele ja sealt Tammsaare pikendusele, seejärel keerab Järve poole. Järvevana tee kohta arvab Ploom, et seal on täiesti talutav sõita, ehkki jooned võiksid olla maas, Tammsaare pikendus on aga seevastu väga hea, kus arvestatud ka rattameeste huvisid.

Pealinna üldise liiklusseisu kohta arvab Ploom, et rattateid oleks vaja, sest sõitjaid oleks linnas küllaga. Ka kõnniteedelt üles-allasõidu kaldteid pole igal pool, täpsemalt öeldes vaid mõnel pool need on. Ploom sõidab rattaga aprillist lume tulekuni. Liiklus on muidugi kehvavõitu, sest autojuhid ei vaevu ratturile oma kavatsetavatest manöövritest suunanäitamisega aru anda, pealegi visatakse autoakendest pudeid välja, mis kilde tekitavad ja on seega rattakummidelel väga ohtlikud. Sellegipoolest on ratas kõige õigem liiklus vahend, arvab Ploom.

ILMA RATTATA ENAM EI SAA

8. juunil käisime Kaiega Mahtra sõja aastapäevale pühendatud vabaõhutetendust vaatamas. Tagasiteel tunnistasin Kaiele, et mulle on see suvi alanud kuidagi eriti tormiliselt ja seiklusrikkalt. Õieti pole suvi veel alanudki aga mul on juba kogunenud sedavõrd aukartustäratav portsjon põnevaid reise, et vahel ei tule terve pika suve jooksul ka nii palju kokku - ja seda kõike tänu Kaiele. Ilma temata poleks kindlasti kõik need üritused teoks saanud. Tuleb välja, et hea sõbra jalgratta kõrvale on veel vaja üht tõelist luust ja lihast sõpra ja veel parem, kui ta oleks selline kena ja seiklushimuline ning kindlameelne ja kiire otsustusvõimega tüdruk, kui on Kaie. Kõiki neid pisikesi matkakesi ja nädalalõpuväljasõite ei jõua siinkohal üles lugeda, mis me oleme koos Kaiega teinud, ja seda kõike tollesamas vastikus Tallinnas ja selle ümbruses, mille kohta ma veel üheksa kuud tagasi kirjutasin, et ei sõida siin kunagi.

4. juulil toimub Roosna-Allikus kaheksas kantrifestival "Hobupäev". Pakkusin Kaiele välja, et läheme sinnagi ning tegin järgmise matkakava: rongiga Rakesse, sealt umbes 40 km rattal Roosna-Allikule. Ööbime otse peoplatsil ja hommikul sõidame Aergviidu või Tapa kaudu tagasi. Kaie ütles aga just äsja telefonitsi, et tema sõbrad kutsusid meid oma auto peale. No ma kohe ei tea, mida öelda. Autoga võib muidugi minna, eks sellel ole ka oma eelised, aga kuidagi imelik on - pärast kõiki seda ...

Keila-Tallinn, 1996 - 1998