EESTLASTE TUTVUMINE HÕIMURAHVASTEGA JA NENDE KEELTEGA KUNI 1918. AASTANI

Eduard Vääri

Eestlaste lähimateks hõimurahvasteks on läänemeresoome keelte kõnelejad: liivlased, vadjalased, isurid, soomlased, karjalased ja vepslased, kellest on rohkem teatud kui kaugemal elavatest kaugematest sugulasrahvastest. Raskete liiklusolude ja teabevahendite puudumise tõttu olid teadmised pikka aega vähesed ja lünklikud.

Eestlased ja liivlased elasid kõrvuti ning on ilmne, et vastastikku suheldi ja osati ka teineteise keelt. Meie aastatuhande algul olid hõimude piirid teistsugused kui tänapäeva rahvastel ja riikidel. Varemini jagati läänemeresoome keeli lõunarühmaks (vadja, eesti, liivi) ja põhjarühmaks (isuri, soome, karjala, vepsa). Praegu on eelistatud olulisi keelejooni arvestav esitatud liigitus ida- ja läänerühmaks. Selle liigituse kurioosumiks on praeguste rahvaste ja keelte sattumine poolitatuna eri rühma: läänesoome, põhjaeesti ja Kuramaa liivi kuuluvad läänerühma, lõunaeesti koos karjala, vepsa ja läänesoomega idarühma. Juba enne sellise liigituse esitamist oli Paul Ariste kinnitanud, et varemini moodustasid põhjaeestlased ja lõunaeestlased eri hõimu ja rääkisid eri keelt, milledest on väga vanad erinevused säilinud meie päevini, kuigi kirjakeeled on suure vaevaga ühendatud (Ariste 1956: 13–15). Liivimaa liivlased ja lõunaeestlased ei tarvitsenudki kuulumist eri hõimu tunnetada, vähesed säilinud Liivimaa liivi kirjapanekud võimaldavad oletada, et lõunaeesti ja Liivimaa liivi keel olid väga lähedased (Vääri 1996a: 252). Paul Ariste kirjutab: "Eestlased olid liivlaste naabriteks Liivimaal, kui liivlasi oli veel arvukalt. Viimased liivlased, Salatsi liivlased, võisid kokku puutuda üksnes Pärnumaa rannakülade eestlastega" (Ariste 1981: 78). Niisiis tutvusid eestlased liivlaste ja liivi keelega mõlema hõimu kujunemisest alates.

Teistsugused olid Kuramaa liivlaste suhted eestlastega. Liivlased asustasid Kuramaa rannikut, sisemaal elasid kurelased, kes XVI–XVII sajandil segunesid lätlaste ja leedulastega. Rannikul elasid rohkem liivlased. Nii liivlased kui kurelased olid meresõitjad ja kohtusid saarlastega ammu enne saksa ristirüütlite saabumist Väina suudmesse. Liivlaste, eestlaste, kurelaste jt. koostööst on tekst Henriku "Liivimaa kroonikas": "Pärast piiskopi lahkumist ja kuralaste kokkupõrget ristisõdijatega, kui kõik paganad ümberringi kuulsid, et kuralased on tapnud mõningaid ristisõdijaid, läkitasid nad vastastikku saadikuid, esiteks liivlased kuralaste juurde, kuralased eestlaste kui ka leedulaste, semgalite ja venelaste juurde, otsides igati nõu, kuidas Riiat hävitada" (Henrik 1982: 103). Kuralaste all tuleb mõelda nii kurelasi kui Kuramaa liivlasi, kes saatsidki appikutse saarlastele. Viimased aga ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Kuramaa liivlaste ja saarlaste kokkupuudetest kirjutab Paul Ariste nii: "Kuramaa liivlastel on ikka olnud tihedaid sidemeid teisel pool Kurakurku elavate Saaremaa eestlastega" (Ariste 1981: 78).

Eestlased ja Liivimaa liivlased kohtusid ka sõjakäikudel teineteise aladele. Kroonikast selgub, et nad vahetasid repliike ja said vastastikku nendest aru. Mitmesl sõjakäigul kaasas olnud kroonik Henrik on käsitlenud eestlaste, liivlaste, lätlaste ja sakslaste vastastikuseid suhteid. Kokkuvõtvalt kirjutab sellest Julius Mägiste oma Henriku kroonika tõlke saatesõnas (Henrik 1962: 6–7).

Liivlaste ja eestlaste alistamise järel jätkusid vaid naabruses elavate inimeste kontaktid, peagi algas liivlaste segunemine lätlastega ja üleminek läti keelele. Vähestes üleskirjutustes ei mainita enam liivlasi ja eestlasi koos.

Tõenäoliselt oli eestlastel ja soomlastel üle Soome lahe kontakte enne taanlaste, sakslaste ja rootslaste vallutusi, kuid nende kohta ei ole kroonikute ülestähendusi. Paul Ariste järgi hargnes vadja keel esimese aastatuhande lõpul muistse Eesti Vaiga väikemaakonna murrakust, kui suur hulk elanikke siirdus üle Narva jõe Peipsi taha. Kahtlemata jäii nii väljarännanute kui paigalejäänute teadvusse pikaks ajaks mälestusi hõimlastest ja andis ainet rahvaluulele (Ariste 1956: 18).

Baltisaksa autorite töödes nimetatakse mõnikord möödaminnes eesti, liivi ja soome keele suhteid. A.L.Schlözer on saanud J.H.Taureckilt ja U.J.Zimmermannilt Kuramaa liivi näiteid ja märgib, et liivlased elavad segamini lätlastega ning kõnelevad mingit soome murret, mida nimetavad ise liivi keeleks. Von Essenilt on Salatsi liivi keelenäiteid, kuid ta lisab, et liivi keel olevat kaotanud oma puhtuse ja segunenud eesti keelega. Taurecki näidete juures on ka eestikeelseid tõlkeid (Schlözer 1770: 349–374).

A.W.Hupel käsitleb liivlasi ja liivi keelt varasemate allikate ja kaasajal hangitud andmete põhjal. Iseseisval liivi keelel on tema järgi lähedasi jooni eesti ja soome keelega (Hupel 1774: 135–136).

H.V.Jannau käsitleb Kuramaa ja Liivimaa Salatsi murrakut. Ta oli ise käinud Salatsi liivlaste juures. Liivi ja eesti keele suhteid käsitledes satub ta eksiteele, arvates, et liivlased on ürgeestlased. ning eesti keel liivi keele tütar (Jannau 1828: 46).

Tartu keiserliku ülikooli eesti keele lektor ning koolimees D.H.Jürgenson (kes oli 1839. a. käinud Salatsi liivlaste juures) märkis oma kirjutises eesti keele kahe peamurde kohta, et eestlastel on soomlaste, liivlaste ja mitmete Euroopa ja Aasia põhjarahvastega ühine minevik. Ta peab liivi, eesti ja soome keelt võrdväärseteks nagu õdesid perekonnas (Jürgenosn 1840: 19–25); Vääri 1959: 200; Vääri 1996a: 251/.

K.J.Peterson on kõrvutanuid eesti ja soome rahvaluule vahekordi ja tõlkinud Kristfrid (Christfrid) Ganaderi "Mythologia Fennica" saksa keelde (1879). See jõudis ilmuda 1822. a. enne tõlkija surma (Taev 1976: 9). Peterson on tekstiga üsna vabalt ringi käinud, lisanud eesti materjali. Kohtame teiste jumalate hulgas ka Väinämöist ja Kaleva poegi. Tõlge hõlmab "Beiträge" kogu XIV numbri, tiitellehelt võime lugeda: "Aus dem Schwedischen übersetzt, völlig umgearbeitet und mit Anmerkungen verschen von Christian Jaak Peterson, Literat in Riga" (Peterson 1821: I). Eestis said hõimurahva jumalad tuttavaks sel määral, et neid hakati oma jumalateks pidama, mugandatuna eesti keelele sobivasse häälikulisse kujju (Vanemuine, Lämmekune).

J.H.Rosenplänteri Pärnus ilmunud ajakirjas "Beiträge zur genaurern Kenntniss der Ehstnischen Sprache" (1813–1832) ilmus peale Jannau ja Petersoni tööde teisigi materjale hõimurahvaste ja -keelte kohta. IV vihikus teatab toimetaja Peterburi ja Turu ajalehtede teadetele toetudes, et on ilmumas "Deutsch-finnische Sprachlehre" ja et see on oluline "da die finnische Sprache eine Schwester der ehstnischen ist" (Rosenplänter 1815: 80). V vihikus esitab toimetaja krahv Brahe 1806. a. Stockholmis ilmunud rootsikeelse teose väite "da alle Lappen und Finnen ihren Ursprung von den Samojeden haben?" küsimuse kujul (Rosenplänter 1816: 169). Soomlaste kaudu on niisiis viidatud võimalikule sugulusele laplaste ja samojeedidega.

Soome-ugri rahvaste kohta esitab enam-vähem ammendava ülevaate O.W.Masing, nimetades seda küll lühikeseks iseloomustuseks tšuudi rahvastest. Allikana märgib ta 1814. a. Moskvas imlunud J.F.Zjabolovcki "Vene impeeriumi uusimat ajalugu". Rahvaid võivat nimetada nii tšuudi kui soome rahvasteks. Mõne rahva kohta on nimetatud ka nende asumisala ja antud keelenäiteid. Eriti oluline on statistika kõnelejate arvu kohta. Esitagem need koos tekstis leiduvate täpsustustega.

Üldarvust tuleb maha arvata 200.000 t#uva##i, seega jääb järele 2.319.000 t#uudi rahvaste hulka kuuluvat inimest. Tepterite kohta on seletus, et need on votjakite, t#uva##ide, t#eremisside ja mõnede teiste rahvaste segu. Volga basseinis elasid soome-ugri ja türgi-tatari rahvad lähestikku ning segaalasid oli nii Masingu ajal kui ka hiljemini. Teptereid võib niisiis lugeda t#uudi rahvaste hulka kuuluvaiks. Andmete autor J.F.Zjabolovski (1703–1846) oli Venemaa kuulus statistik, kes kirjutas arvulisi andmeid sisaldavaid uurimusi ja sai statistika alal Peterburi Ülikooli professoriks. Et Masing andmed leidis ja pidas nende avaldamist tähtsaks, näitab huvi sugulasrahvaste nende keelte vastu. O.W. Masing avaldas ka eestikeelset lugemisvara, milles ta viitab sugulasrahvastest kõneldes oma kirjutisele "Beiträges" mitmel korral. Tema 1818. a. ilmunud ka tema "Pühapäeva vahelugemistes" kirjutatakse kaugete rahvaste kõrval ka laplastest (kirjaviis tänapäevastatud): "Laplased on nõnda kui meiegi Venemaa keisri alamad ning on Eestimaa ja Soome rahvaga ühest suguvõsast, kuidas nende keelemurre tunnistab" (Masing 1818a: 23). Väga vähe on andmeid sugulasrahvastest "Maarahva Nädalalehes". Lühidalt on juttu ka laplastest pealkirja all "Kola" (juttu on samanimelisest linnast Koola poolsaarel; Masing 1825: 158). Pealkirja "Somema" all on soomlaste iseloomustus: "Some rahwas on meie rahwaga üht suggu ja seltsi, kuida tema kele murdest kuulda, ja sest nähha, et temmal pea kõik need äbbausso wisid on, mis meiegi rahwal nähtakse ollewad" (Masing 1825: 161).

J.H.Rosenplänter tutvustas "Beiträges" veel t#uudi keelt loetelu 1820. a. Peterburis ilmunud Friedrich Adelungi ülevaatest "Uebersicht aller bekannten Sprachen und ihrer Dialecte." Keeled jagunevad selle järgi: 1) Tschuden; 2) Finnen (murrete loetelus on ka Ingermannländisch ja Carelisch); 3) Lappen (Dialect von Tornea ja Dialect von Umå-Lappmark); 4) Esthen (Revalscher, Dorpatscher Dialect, Mundart der Insel Ösel); 5) Liven (Alt-Livisch, Kreewinisch). Eesti keel on jagatud kolmeks murdeks, liivi keel kaheks murdeks. Kui eesti keele puhul võib selliselt ka liigitada, siis liivi keele puhul on tegemist eksitusega. Kreevinite keel oli vadja keele murre, mida kõnelesid ilmselt 1445. a. sõjavangidena Lätimaale Bauska linna ümbrusseümberasustatud vadjalaste ja isurite järeltulijad. Viimasena uuris kreevinite murret akadeemik A.J.Sjögren oma uurimisreisil 1846. a.

Ootuspärane oleks sugulasrahvaste ja -keelte käsitlemine 1802. a. tasavatud Tartu Ülikoolis. Õppeainete hulgas ei olnud soome-ugri keeleteadust. Seda pidi korvama ühine eesti ja soome keele lektoraat. Soome keele õpetamist peeti vajalikuks Viiburi ümbrusest pärit üliõpilastele. Esimesed lektorid Friedrich David Lenz (1804–1809) ja Georg Philipp August Roth (1810–1817) õpetasid üksnes eesti keelt, kuigi olid ametlikult eesti ja soome keele lektorid. Ülikoolivalitsuses leiti, et mõlemat keelt oskavat lektorit pole võimalik leida ja lektoraat nimetati ümber eesti lektoraadiks. Selles ametis oli esimesena Ludvig Wilhelm Moritz (1817–1822) ja teisena Friedrich Boubrig (1826–1837). Ükski loetletutest ei käsitlenud ilmselt soome-ugri keelte sugulust. Alles järgmine lektor Dietrich Heinrich Jürgenson (1838–1841) käsitles lähemaid sugulaskeeli ja -rahvaid (Vääri 1979: 4).

Eelneva põhjal saab järeldada, et saksa keelt oskavatel eestlastel oli tänu "Beiträgele" võimalik saada täpsemaid teateid nn. t#uudi ehk soome-ugri rahvastest ja keeltest. Lisa pakkusid veel O.W.Masing ja D.H.Jürgenson. Mõningaid andmeid oli O.W.Masingu eestikeelsetes väljaannetes. Et aga kõik soome-ugri rahvaid ja keeli käsitlevad kirjutised ilmusid vähe levinud väljaannetes, võib väita, et teati üksnes soomlasi, liivlasi ja mõnel määral ka laplasi.

Jürgensoni järel oli Tartu Ülikoolis aastail 1842–1850 eesti keele lektoriks Friedrich Robert Faehlmann. Tõenäoliselt oli ta "Beiträge" kaudu üldjoontes tuttav soome-ugri keeltega. Et Faehlmanni juures peatus 1844. aastal "Kalevala" looja Elias Lönnrot ja 1846. aastal soome-ugri keelte uurija Andreas Johan Sjögren ühenduses matkaga liivlaste ja kreevinite juurde, siis on ilmne, et Faehlmanni teadmised sugulasrahvastest ja -keeltest täienesid oluliselt (Vääri 1996a: 160). Oma loomingu kaudu on ta tutvustanud soome mütoloogiat ja jumalaid ("Vanemuise laul", "Vanemuise lahkumine").

XIX sajandi teise poolde kuulub Johann Voldemar Jannseni ajaleht "Perno Postimees," mis oli suhteliselt suure loetavusega ning ilmus aastail 1857-1863. Informatsioonirikkas ajalehes on sugularahvaste kohta ootamatult vähe andmeid. Siiski on Jannsen Riia ajalehest leidnud andmeid Venemaa rahvaste kohta (Vääri 1981: 48): " Tsudi rahw. 2 500 000, Soomlasi 640 000, Permi rahw. 550 000". Jannsen pahandab põhjendatult: "Minna ei moista, miks Eestlaste hulk on nimetamatta jäetud? Neid on minno teäda ka Saremaga kokko peale 500 000 hinge" (Jannsen 1859: 187).

Hõimurahvaste tutvustamisel on oluline koht Fr.R.Kreutzwaldil. Seoses "Kalevipoja" koostamisega sattusid tema vaatevälja peale soomlaste ka karjalased ja vadjalased. "Kalevipoeg" tutvustas eestlastele eriti Soomet ja soomlasi, aga ka laplasi ja Lapimaad. Tuntud on Kalevipoja käik Soome sepa juurde. Esimeses loos on värsiread: "Peres kasvas kolme poega, / Taaralaste taimekesi. / Üks neist veeres Venemaale, / Teine tuiskas Turjamaale, / Kolmas istus kotka selga, / Põhjakotka tiiva peale" (Kreutzwald 1951: 18). Turjamaad arvatakse Norra vanaks nimeks, võib-olla ka Lapimaaks (Laugaste 1951: 354). Kuueteistkümnendas loos on korduvalt nimed Soome ja Soomemaa, Lapu ja Lapumaa, samuti Turja. Eriti olulisned on üheksandas loos värsid "Sõitsin suisa Soome silda, / Vesikaare vaskiteeda, / Vikerkaare vihmateeda" (Kreutzwald 1951;142). Hiiujuttudes on silla ehitamine sagedane motiiv, esineb ka Kalevipoja katse silda Virumaalt Soome ehitada (Laugaste 1951: 358). Ehitamine juttudes ebaõnnestub. Liivlastel on muistend sellest, kuidas Vanapagan tahtis Tijabeli mäest kruusa kandes Kolka tippu ja Sõrve säärt ühendada. Sellised hiiujutud kinnitavad vajadust hõimurahvaste takistusteta suhtlemiseks, teiselt poolt on nendes unistusi, mille täitumine ei olnud võimalik. Mõiste Soome sild tuli edaspidi kasutusele eestlaste ja soomlaste sõpruse sümbolina.

Faehlmanni järel oli Tartu Ülikoolis pikka aega eesti keele lektoriks kitsarinnaline tsensoriametit pidanud Carl Ferdinand Mickwitz (1851–1874), kelle ajal sugulasrahvaste keeltega ei tegeldud.

Tõeline hõimuliikumine tekkis ärkamisajal Tartus, kui Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula, Johann Voldemar Jannsen jt. hakkasid taotlema soome-ugri rahvaste, eriti eestlaste ja soomlaste koostööd. 1860. aastatel avastati Eestis hõimurahvana ka ungarlased. Hõimurahvaste ja hõimukeelte tutvustamisel eestlastele tegi suurt tööd J.V.Jannsen oma ajalehes "Eesti Postimees", mis ilmus Tartus. Ajalehe toimetamisel oli suur osa Lydia Koidulal.

Hõimuliikumisega seostus esimene üldlaulupidu 1869. aastal, sest külaliste hulgas olid ka hõimlased. Rudolf Põldmäe kirjutab: "J.Hurt kõneles sugulasrahvaste sõprussidemeist ja tervitas tema esindajaid laulupeol – arheoloog J.R.Aspelini ja koolidirektor C.G.Svani. Soe ja südamlik tervitus võeti "suure innuga" vastu. Svan vastas soomekeelse kõnega, mille Hurt tõlkis sealsamas eesti keelde. [–––] Laulupeost võttis osa ka Ungari keeleteadlane Paul Hunfalvy, kes otsis kõigepealt üles J.Hurda tema kodus. Külaline sai Hurdalt rikkalikult informatsiooni eesti olude ja laulupeo kohta, mida ta võis kasutada oma teoses "Utaz#s a Balt-tenger vid#kein" (1871); saksakeelselt "Reise in den Ostseeprovinzen Russlands" (1874) ( Põldmäe 1988: 70–71). Õigekujulise eesnimega Pa'l Hunfalvy (1810–1891) oli esimesi võrdleva keeleteaduse esindajaid Ungaris. Ta propageeris ungari keele sugulust soome-ugri keeltega, eitades sugulust türgi keeltega, nagu arvasid turanismi esindajad. Turanism (ka panturanism) eeldas türgi-tatari, uurali ja tunguusi-mandžu rahvaste ühist päritolu, taotles nende lähendamist ja ühendamist üheks Turaani riigiks.

Hõimuliikumisse lülitus esimese laulupeo ajal ka L.Koidula. Aino Undla-Põldmäe kirjutab: "Tema võttis vastu väliskülalisi Soomest ja Ungarist, kellele poetessi sädelev isiksus jäi meelde meie tõusva kultuuri sümbolina, lendtähena oma rahva taevas. Ungari keeleteadlase Hunfalvy P#li reisikirjelduse kaudu sai Koidula kirjanduslik portree tuntuks üle keelepiiride." (Undla-Põldmäe 1978: 235).

Peale "Eesti Postimehe" kirjutasid edaspidi ka teised ajalehed hõimurahvastest, nende olukorrast ja keelest. Eestlased olid endale saanud sugulasi põhjas, idas ja lõunas.

Kuigi Tartu Ülikoolis ei saanud õppida soome-ugri keeli, suutis kolm meest jõuda filosoofiadoktori kraadini keeleteaduse alal. Need mehed olid Mihkel Veske (1843–1890) ja Karl August Hermann (1851–1909), kes said doktorikraadi Leipzigi Ülikoolis ( vastavalt 1872 ja 1880) ning Jakob Hurt (1839–1907), kes sai doktorikraadi Helsingi Ülikoolis. Neist Jakob Hurt kaldus edaspidi esmajoones rahvaluule uurijaks ja kogujaks, Veske ja Hermann jäid aga keeleteadlasteks, kuigi tegelesid ka muuga. Keeleteaduse doktorite tegevusega muutus eesti ja sugulaskeelte uurimine teaduslikuks ja ka ajakirjanduses hakati keelte sugulust ja soome-ugri keeli ja rahvaid tutvustama seotult. Teadmised levisid rahva hulgas ikkagi eeskätt ajakirjanduse vahendusel.

Värske teadusdoktor Mihkel Veske oli Tartu Ülikooli eesti keele lektoriks 1875–1885. Ta rakendas kohe oma lingvistilisi teadmisi ja luges peale eesti keele veel soome ja eesti keele võrdlevat grammatikat, soome keele grammatikat ja soome eepost "Kalevala". Veske oli aktiivne ärkamisaja tegelane ning luuletaja, kelle lingvistilised teadmised võimaldasid tutvustada rahvale sugulaskeeli ja -rahvaid. Ta käis ise Soomes, Ungaris, maride ja mordvalaste juures. Tema liigne rahvuslikkus ei võimaldanud tal saada professorikohta Tartu Ülikoolis. Seetõttu võttis ta vastu soome-ugri õppejõu koha Kaasanis, kus töötas 1886–1890. Veske innustus eriti soome keelest, mida ta peab läänemeresoome keelte vanaks kujuks. Oma töös "Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" kirjutab ta: "Soome keel on healte poolest vanema, täielikuma järje peal, kui Eesti keel. Eesti keele sõnad olivad vanast enamiste nii pitkad ja nende healed enamiste nõnda, nagu nad praeguses Soome keeles on; aega mööda on Eesti keel sõnade lühendamise ja kokku tõmbamise läbi selleks saanud, mis ta praegu on. Eesti keel on sellesama aja sees rutemini lühendanud kui Soome keel" (Veske 1879: VI). Teose "Eeskõne ja juhatus" sisaldab sugulaskeele oskamise vajaduse põhjenduse, häälikuseaduste käsitluse ja ülevaate võrdlevast keeleteadusest. Veske nimetab oma kuulsat õpetajat August Leskieni (1840–1916) Leipzigi-päevilt, samuti kuulsaks saanud fennougriste J#zsef Szinnyeid (1857–1943) ja Eemil Nestor Setälät (1864–1935), kes soome-ugri keeli võrdlevalt uurides tutvustasid ka soome-ugri rahvaid ja võtsid osa hõimuliikumisest. Veske avaldas ka soome keele õpiku kahes jaos. Pealkirjata väljaandja eessõnas kirjutab ta: "Aga veel teisi põhjusi on, mis Soome keele õppimist nõuavad: sugulase Soome keele tundmine äratab Eesti keele vaimu ja ajaloo tundmist, avab tema arusaamise, annab assja võrdluseks, võrdlus aga toob oma jagu teravust ja ärksust võrdleja inimese vaimule, rikastab seda; Soome keele tundmine käänab Eesti õppijale rohke vaimu-varanduse aida ukse kergeste lahti" (Veske 1881: pealkirjata ja nummerdamata lehe 2. külg). Peale lähedase suguluse juhitakse tähelepanu ka kultuurivahetusele ja propageeritakse soome keele õppimist.

M.Veske lahkumise järel Oli Tartu Ülikooli eesti keele lektori koht mitu aastat täitmata. Järgmise lektori dr. K.A.Hermanni ajal (1889–1908) on kuulajaid olnud vähe, venestusaja tõttu on ta loenguid pidanud vene keeles (Veski 1974: 115). Et temagi oli eriharidusega lingvist, on ta pidanud loenguid soome ja sugulaskeeltest, soome keele grammatikast koos võrdlustega eesti ja teistest sugulaskeeltest, samuti altai keeltest (Vääri 1979: 4). K.A.Hermann on ka esimese, kuigi juba A-tähe juures pooleli jäänud entsüklopeedia autor. Märksõna "Altai" sisaldab ka järgmise sugulasrahvaste seletuse: "Siia juurde on tähendada, et muinasleidiste põhjusel ja keeleteadliste uurimiste järele ka Soome sugu rahvaste (nii siis ka meie eestlaste esivanemate) esialgline asukoht Altai mägestiku jalal on olnud, kust nad pikka mööda Urali mägede ja Põhja-Venemaa kaudu lääne poole on nihkunud, kuni Lääne mere rannani, teel aga sinna tänna sugulasi maha jättes (vaata selle kohta Bergmanni luuletus: "Mu isa, mul igav on Altai mägi!")" (Hermann 1901: 351). Eelnev seletus on täiesti kooskõlas tolle aja seisukohtadega. Selline liigitus pärineb Ph.J.Strahlenbergilt (1676–1747), kelle teooria järgi altai keelteks on türgi-tatari, tunguusi-mand#u, korea, jaapani ja uurali keeled. Hüpoteesi ei ole tänaseni suudetud tõestada ega ka ümber lükata. Igatahes sai entsüklopeedia lugeja teateid hõimurahvaste oletatavast päritolust.

Entsüklopeedias viidatud Jaan Bergmanni ballaaditaoline pikem luuletus kannab pealkirja "Lauluisa Dr.Fr.R.Kreutzwaldi mälestuseks" ja jutustab sellest, kuidas kuninglik nooruk palub isalt luba Altai mäelt lahkumiseks ja leiab uue kodu Virulast, kus peab läbi elama kannatusi, kuni Kreutzwald süütab priiuselõkke. Altaiga seotud esimesed stroofid kirjeldavadki hõimu hargnemist:

"Mu isa! Mul igav on Altai mägi
Ja Aasia aasul ei ole mu hüüd.
Mul vangistab südant üks imelik vägi
Ja veerule viib mu mõte ja püüd!
Siis luba, et lahkun ja liigun ja läen,
Kunni kodu ma leian, kus elama jään!"
"Poeg! Avar on altariks Altai mägi
Ja koduks on annikas Aasia pind.
Aga südant sul võrgutab Manala vägi
Ja himustab ära mult riisuda sind.
Mine siis! Aga valva ja valitse meelt,
Et iial ei lahku sa õiguse teelt!"

(Bergmann 1901: 292).

Eesti-soome kultuuri- ja keelesuhete arendajateks uues sajandi algul olid nooreestlased Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala-Grünthal ja Johannes Aavik. Nad kas õppisid Helsingi Ülikoolis, või elasid Soomes pagulastena pärast 1905. a. revolutsiooni. Neist Aavik propageeris paljudes kirjutistes otseselt soome laensõnu või soome sõnade eeskujul kohandatud sõnu (Aavik 1912: 5–30). Ka mitmed grammatikavormid ja konstruktsioonid on Aaviku loodud või kohandatud, kasvõi i-ülivõrre, lühikese mitmuse taaselustamine (Mihkla 1971: 33–40), samuti maks-vorm (Vääri 1993: 73–84).

Tsaariaegse Tartu Ülikooli viimaseks eesti keele lektoriks oli 1909–1918 slavistiharidusega Jaan Jõgever. Enne lektoriks saamist oli ta olnud Treffneri gümnaasiumi õpetaja ja tsensor, süvenenud põhjalikult eesti keelesse, kasutades sealjuures soome keeleteadlaste uurimusi. Vaadeldavasse ajajärku kuulub kõigepealt tema "Eesti keele häälikute ajalugu", milles on soome-ugri keeltena nimetatud ungari, ostjaki, voguli, sürjani, votjaki, tšeremissi, mordva, lapi ja Läänemere soomesugu keeled. Viimaseid on eraldi liigitatud: soome, karjala (ingeri, savaku, äürämöise), aunuse või olonetsi, vepsa, vadja (ka kreevini), liivi, eesti. Nimetatud on niisiis kõik soome-ugri keeled. Kasutatud on sellal Euroopas tuntud nimetusi. Praegu on ostjaki asemel handi, voguli asemel mansi, sürjani asemel sürjakomi ja permikomi, votjaki asemel udmurdi, tšeremissi asemel mari. Ka kõik läänemeresoome keeled on nimetatud, kuigi ingeri, savaku ja äürämöise kuuluvad soome murrete hulka ja puudub hiljem keeleks arvatud isuri (ilmselt karjala keelest hargnenud). Käsitletakse lähemalt keelte sugulust, naaberkeelte mõjusid, laene jm. (Jõgever 1918: 1–42). Liivlaste kohta on kirjutatud: "Nad on endiste vahvate kurelaste järeltulejad Liivimaal, kus liivlased enne Salatsi jõest kuni Düüna jõeni elasivad, on täitsa välja surnud" (Jõgever 1918: 10). Siin on Jõgever oma seletusega eksiteele läinud. Ajaloolisel Liivimaal olid liivlaste naabrid baltlaste hulka kuuluvad latgalid, seelid ja semgalid, Kuramaal elasid kurelased ja liivlased kõrvuti (Mägiste 1962: kleebiskaart). Hiljem tungisid Kuramaal edasi semgalid ja kurelased sulasid nendesse. Ajalooallikate järgi võisid kurelased olla ka läänemeresoomlased, seega väga lähedased liivlastele. Igal juhul säilis liivlaste asustus Kuramaa rannakülades. Veel praegu on 12 ehtsat liivlast, kes oskavad vabalt liivi keelt.

On andmeid ka isiklikest kontaktidest sugulasrahvaste esindajate ja eestlaste vahel Vene tsaariarmees nii Vene-Türgi sõdade kui Esimese maailmasõja ajal. Kontaktide ajendiks oli harilikult vene keele puudulik oskus, mis innustas selgitama teise päritolu ja keelt. Juhtus ka väärarusaamisi, nagu näiteks liivi ja livviko (karjala keele murre) samastamine. Sõjaväest saabunute jutustuste kaudu levisid teated kaugetest hõimurahvastest.

Kokkuvõtteks. Eestlased ja liivlased olid juba I aastatuhandel naabrid ja nende keeled teineteisele lähemal kui hiljem, mistõttu hõimuvahet ega keelte erinevust ei märgatudki. Liivi ja Eesti alade vallutamise järel muutus olukord erinevaks: liivlaste aladele imbus balti hõimude liikmeid, liivlased hakkasid Liivimaal segunema nendega ja liivi keel sulas läti keelesse, eestlased ja eesti keel jäid aga püsima.

Baltisaksa allikais hakati liivi ja eesti keele sugulust märkama XVIII sajandi teisel poolel, XIX sajandi esimesel poolel osati liivi, eesti ja soome keele sugulust seletada. Esimesed soome-ugri (uurali) keelte ülevaated esitas O.W.Masing, tema järel J.H.Rosenplänter "Beiträges." Eestlased ei lugenud selliseid väljaandeid, kuigi Masing kirjutas maarahvale ka eesti keeles. Vaevalt eestlased teadsid midagi peale liivlaste ja soomlaste.

Suur tähtsus hõimurahvaste tutvustamisel on Fr.R.Faehlmannil, Fr.R.Kreutzwaldil ja tema "Kalevipojal" ja J.V.Jannseni loodud ajakirjandusel.

Sisuline hõimutunne tekkis 1860. aastail ja see kulmineerus 1869. a. esimese üldlaulupeoga Tartus, kus kohal olid osavõtjad Soomest ja Ungarist. Ajakirjandus jätkas tõusvas tempos sugulasrahvaste kohta informatsiooni jagamist.

Soome-ugri keelte sugulust selgitasid teaduslikult Leipzigis võrdleva keeleteaduse alal doktorikraadi saanud Mihkel Veske ja Karl August Hermann. Helsingi Ülikoolis omandas niisama kõrge teaduskraadi Jakob Hurt. Nad kõik oskasid probleeme käsitleda nii teaduslikult kui ka rahvale arusaadavas sõnastuses.

Paljude rahvaste, sealhulgas ka hõimurahvaste ja nende keelte tutvustamisel oli kindel koht "Noor-Eesti" liikumise juhttegelastel, kes pärast 1905. a. revolutsiooni olid mitmesugustel põhjustel Soomes. Eriti oluline oli hõimurahvaste kultuurisuhete arendamine.

Sugulasrahvaste ja nende keelte tutvustamisel on oma osa Tartu Ülikooli eesti keele lektoritel, kuigi nende õpilaste hulgas oli vähe eestlasi. Viimaseks lektoriks oli Jaan Jõgever, kelle asjatundlikkus soome-ugri keelte rühmitamisel oli vaieldamatu.

Ka Vene tsaariarmees puutusid eestlased kokku kaugemate sugulasrahvaste esindajatega.

1918. a. lõpetas Keiserlik Tartu Ülikool oma tegevuse, enamik õppejõude siirdus Vorone#i ja sinna viidi ka ülikooli varad. 24. veebruaril 1918. a. kuulutas Eesti Päästekomitee välja iseseisva Eesti Vabariigi. Päästekomitee moodustasid K.Päts, J.Vilms ja A.Konik. Neist Vilms saadeti Soome toetust otsima vennasrahvalt, kuid tapeti Helsingis Töölö lahe jääl 13. aprillil 1918. a. Abi ei jäänud siiski tulemata: Eesti Vabadussõjas aitas iseseisvust kindlustada Soome vabatahtlikest koosnev jalaväerügement Pohjan Pojat, keda hakati hellitavalt nimetama põhjapoegadeks.

1. detsembril 1919. a. avati Eesti Vabariigi Tartu Ülikool eestikeelsena. Sellega algas uus etapp hariduses ja teaduses, läks hoogu soome-ugri keelte teaduslik uurimine ja hoogustus hõimuliikumine, mis kestis kuin 1940. aastani.

KIRJANDUS

Aavik, Johannes 1912. Soome sõnad Eesti kirjakeeles. – Eesti Kirjandus, nr. 1, lk. 5-30.

Ariste, Paul 1956. Läänemere keelte kujunemine ja vanem arenemisjärk. – H. Moora (toim.), Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn, lk. 5–40.

Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid: Eesti keele kontakte teiste keeltega. Tallinn.

Bergmann, Jaan 1901. J.Bergmanni Laulud, Jurjev (Tartu).

Henrik 1962. Henriku Liivimaa kroonik. Tlk. Julius Mägiste. Stockholm; Rooma.

Hermann, Karl August 1901. Eesti Üleüldise teaduse raamat ehk encyklopädia Conversationi-lexikon see on kõige inimlise teadmise hariduseline sõnakiri. I köide. Täht A, viies vihik. Jurjev–Tartu.

Hupel, A.W. 1774. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, I, Riga.

Jannau, H. v. 1828. Ueber die Grund- und Ursprache der Ehsten. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache, XIX.

Jannsen, Johann Woldemar 1859. Perno Postimees, nr. 24.

Jürgenson, D.H. 1850 Ueber die Entstehung der beiden Hauptdialecte der Esthnischen Sprache. – Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. I. Dorpat–Leipzig.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1951. Kalevipoeg: Eesti rahva eepos. Tallinn.

Laugaste, Eduard 1951. Sõnade ja nimede seletusi. – Kalevipoeg: Eesti rahva eepos. Tallinn. Masing, Otto Wilhelm 1818. Kurze Charakteristik der Tschudischen Völker. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache, X, lk.13–60.

Masing, Otto Wilhelm 1818a. Pühhapäwa Wahhe-luggemissed. Essimenne jagu. Tartu.

Masing, Otto Wilhelm 1925. Marahwa Näddala-Leht. Tartu.

Mihkla, Karl 1971. Johannes Aaviku elu ja tegevus. – Üheksa aastakümmet: Pühendusteos Johannes Aavikule. Tallinn, lk.11–70.

Peterson, Chr. J. 1821. Christfrid Ganader Thomasson's "Finnische Mythologie". – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache, XIV, lk.1–114.

Põldmäe, Rudolf 1988. Noor Jakob Hurt. Tallinn.

Rosenplänter, Johann Heinrich 1815. - J.H.Rosenplänter, Bruchstuck aus einer finnischen Grammatik. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache, IV, lk. 80–95.

Rosenplänter, Johann Heinrich 1816. VI. Fragen. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache, V, lk.169.

Schlözer, A. L. 1770. Gesammelte Nachrichten von den Ueberresten der Liven in Livland und Kurland. – M. Johann Joseph Haigold's Beylagen zum Neuveränderten Russland. II. Riga–Leipzig, lk.343–380.

Taev, Karl 1976. Kristjan Jaak Petersoni elust ja loomingust. – Kristjan Jaak Petersoni laulud ja päevaraamat. Tallinn, lk.5–24.

Undla-Põldmäe, A. 1978. Saateks. – L. Koidula, Mu isamaa on minu arm. Tallinn, lk. 227–246.

Veske, Mihkel 1879. Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Eesti Kirjavara nr.1. Tartu.

Veske, Mihkel 1881. Soome keele õpetus. Esimene jagu: Lühikene grammatik. Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetusednr. 47. Viljandi.

Veski, Johannes Voldemar 1974. Mälestuste redadel. Tallinn.

Vääri, Eduard 1959. Liivi keele uurimise ajaloost. – Emakeele Seltsi Aastaraamat. V. Tallinn, lk. 190–225.

Vääri, Eduard 1979. Eesti keele lektorite tegevusest Tartu Ülikoolis. – Nõukogude Õpetaja, nr. 24, 16.juuni, lk.4.

Vääri, Eduard 1981. Keeleteaduslikke ja keeleandmeid "Perno Postimehes" ja selle lisalehes. – Nõukogude Kool, nr.11, lk.47–49.

Vääri, Eduard 1993. Uuendusliku maks-konstruktsiooni tulek eesti kirjakeelde. – Keelereform ja raamat. 3. Tallinn, lk.73–84.

Vääri, Eduard 1996. Andreas Johan Sjögren liivi keele uurijana. – Tartu Ülikool, Fenno-ugristica. 19. Tartu, lk.158–165.

Vääri, Eduard 1996a. Liivinmaan liivin kielestä. – Congressus Octavus Internationalis Fenno-ugristarum, Jyväskylä 10.–15.8.1995. Pars IV. Sessiones sectorium. Syntaxis et semantica & Contactus linguistici et status hodiernus linguarum & Cetera linguistica. Jyväskylä, lk. 249–252.

 Hõimusidemed