Soome-ugri materjalid ERA kogudes

Kadi Sarv

1. Käsikirjaline arhiiv.

1927. a. loodud Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) hakati eesti rahvaluule kogumise, korraldamise ja publitseerimise kõrval ka süstemaatiliselt teiste rahvaste folkloori koguma. Tegelikult oli sellega algust tehtud juba varem. Nii näiteks pani juba 19. saj. algupoolel liivlaste laule kirja Andreas Johann Sjögren. Ingeri tekste leidub Jakob Hurda, Mattias Johann Eiseni ja Walter Andersoni kogudes. ERA perioodil moodustati käsikirjalised teiste rahvaste erikogud, soome-ugri rahvastest näit. ERA, Ingeri (186 lk.: 101 laulu, 1 vanasõna/kõnekäänd, 20 lugu usundit ja kombestikku, 17 muud lugu). ERA, Ingeri kogule pani aluse Elmar Päss 1929. a., kui ta Narva jõe äärsetest ingeri küladest 150 lk. rahvaluulet kogus (peamiselt pulmalaule ning mardi- ja kadrilaule) (Korb 1993).

ERA juhataja doktor Oskar Loorits töötas aastatel 1920–1936 läbi 12 liivlaste rannaküla ning talletas liivlaste kaasabil kõiki folklooriliike hõlmava materjali. Kujunes Liivi Folkloori Arhiiv (LF). Kui O. Loorits 1944 emigreerus, viis ta osa materjalist kaasa. Nende liivi materjalide koopiaid on saadud Soome Kirjanduse Seltsilt.

1940. aastaks, kui ERA muudeti vastloodud Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, olid arhiivis järgmised soome-ugri kogud: ERA, Ingeri; ERA, Soome; ERA, Vadja 1, 2 (kogutud peamiselt prof. Paul Ariste kaasabil) ja ERA, Mitmesugused rahvad (sisaldab muude rahvaste materjali kõrval ka mõned leheküljed komi, ungari, handi, udmurdi, vepsa ja mari rahvaluulet). Nõukogude okupatsiooni perioodil soome-ugri rahvaluule kogumine jätkus ja laienes. Kui Eesti Vabariigi uurijate ees olid Nõukogude Liidu piirid olnud suletud, siis Nõukogude Eesti teadlastel avanes võimalus uurida ka kaugemaid sugulasrahvaid. Samaaegselt avanes ka Venemaal elavate hõimurahvaste esindajatel võimalus vahetuteks kontaktideks Eestiga ning oma folkloorikogude kopeerimiseks ja üleandmiseks siinseisse parema tasemega arhiividesse. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna tekkimise järel sai käsikirjalise kogu nimeks RKM (Riiklik Kirjandusmuuseum), soome-ugri kogud nimetati RKM, Soome-ugri (7 ühikut, kokku 3190 lk.). Soome-ugri materjali leidub vähesel määral ka kogus RKM, Mitmesugused rahvad (1 ühik, kokku 243 lk.). RKM, Soome-ugri sisaldab kõigi soome-ugri rahvaste käsikirjalist materjali. Köites RKM, Soome-ugri 2 leidub 778 lk. P. Ariste kogutud vadja, vepsa, komi, ungari, isuri, soome ja mari rahvaluulet aastatest 1941–1964. Köide RKM, Soome-ugri 5 sisaldab 475 lk. Viktor Danilovi kogutud mordva käsikirjalist materjali aastatest 1965–1968.

1990-ndate aastate esimese poole suuremateks käsikirjalisteks laekumisteks on 181-leheküljeline Pjotr Šeškini peam. muinasjutte sisaldav mansi folkloori kogu (leidub köites RKM, Soome-ugri 6) ja 209 lk. handi karupeiede tekste venekeelse tõlkega (RKM, Soome-ugri 7). 1996. a. anti muuseumi fondidesse hoiule prof. Paul Ariste isiklik 5662-leheküljeline arhiiv a-st 1932–1980 "Vadja etnoloogia" (VE I – XXIV), millest viimane köide sisaldab 169 lk. sürjakomi tekste. Ariste "Vadja etnoloogia" on suurim soome-ugri ainest sisaldav käsikirjaline kogu, ületades oma mahult kogu senise muuseumis säilitatava soome-ugri käsikirjalise materjali.

Kuna 1995. a. jaanuaris taastati rahvaluule osakonna endine nimetus – Eesti Rahvaluule Arhiiv, loodi 1996. a. ka uus käsikirjalise kogu seeria EFA (Eesti Folkloori Arhiiv). Soome-ugri käsikirjalist kogu uue seeria raames veel tekkinud ei ole. Aasta-aastalt ongi käsikirjalise materjali osatähtsus vähenenud ning põhiosa teiste rahvaste rahvaluulet on helilindistatud.

2. Heliarhiiv.

Ka sugulasrahvaste folkloori helisalvestusi hakati koguma juba enne ERA loomist. 1922. a. salvestas Cyrillus. Kreek fonograafiga esimesed muuseumi arhiivi kuuluvad Ingerimaa läänemeresoomlaste laulud (5 laulu), samal moel jäädvustas O. Loorits 1925. a. 36 Kuramaa liivlaste rahvalaulu (mõlemad materjalid paiknevad kogus ERA, Fon.). Aastatel 1936–38, kui toimus eesti rahvalaulude ja pillilugude heliplaadistamine, jäädvustati ka hõimurahvaste folkloori sh. liivi (51 laulu) ja isuri (59 laulu ja pillilugu) materjali (kogu ERA, Pl.) (Rüütel, Vissel 1980: 290).

Tabel 1. Heliarhiivi kogude nimetused ja nendesse materjali laekumise ajad:

Enam tähelepanu on pööratud helisalvestuste kogumisel rahvastele, kellel ei ole oma arhiive ja rahvakultuuri uurimiskeskusi (liivlased, vadjalased, vepslased, Volga-tagused mordvalased jt.). 1966. a. lindistati koostöös Tartu Ülikooli soome-ugri keelte kateedriga esimesed vadja laulud. Koostöö jätkus ka edaspidi, mille tulemusena lisandus muuseumi fondi nii vadja lauluvara (Ingrid Rüütel, Olli Kõiva) kui ka juturepertuaari (P. Ariste, Heinike Heinsoo). Uuemad isuri folkloori näited pärinevad aastatest 1974–1976 (Kristi Salve, I. Rüütel, O. Kõiva). 1970–80-ndatel aastatel täienes arhiiv Ingerimaa ja Eestis elavate Ingerimaa läänemeresoomlaste folkloorimaterjaliga I. Rüütli, Jaan Sarve, O. Kõiva ja Mare Kõiva töö tulemusena.

Erilist huvi on eesti uurijad ilmutanud vepslaste vastu. Vepsa folkloori on talletanud eelkõige Kristi Salve, kuid ka Tiit-Rein Viitso, Marje Joalaid, V. Danilov. 1974. a. organiseeriti Kirjandusmuuseumi, Keele ja Kirjanduse Instituudi ja Riikliku Etnograafiamuuseumi ühisekspeditsioon vepslaste juurde (Rüütel, Vissel 1980: 292). Hilisemal ajal on vepsa folkloori jäädvustanud eelkõige K. Salve. Kui veel 1990. a. oli heliarhiivis suurim mordvalaste kogu, siis aastaks 1996 ületab vepsa kogu mordva materjali hulka u. 500 pala võrra. Suur osakaal vepsa lindistuste seas on jutustustel.

Rikkalik mordva fond on kujunenud tänu kahele mordvalasest entusiastile: M. I. Tšuvašovile (Kuibõševi obl., Šentala k.) ja V. Danilovile (Tartus elav ersalane, pärit Tatari ANSV-st) (Rüütel, Vissel 1980: 292). Mordva rahvaluule lindistused sisaldavad peamiselt laule (2238 rahvalaulu), muude ? anride osatähtsus on väike. Kuna ERA-s paikneb üks täiuslikumaid mordva rahvalaulu kollektsioone, toimusid 1970-ndate aastate lõpus Tartus mordva üliõpilaste rahvaluule praktikumid, mille käigus litereeriti hulgaliselt ersa ja mokša rahvalaule.

Põhilise osa mari rahvaluulelindistustest moodustavad koopiad teistest arhiividest, enamik neist ERA-sse jõudnud Mari TUI-ist Oleg Gerassimovi vahendusel. Varasematest originaallindistustest väärtuslikemad on 1975. a. mari pulmas tehtud salvestused. Originaalmaterjali on arhiivi laekunud ka etnograaf Aleksei Petersonilt. Palju mari, udmurdi ja mordva laule on lindistatud TÜ üliõpilased ja aspirandid akad. P. Ariste õhutusel. Mari ja komi folkloori originaallindistusi on heliarhiivi tõhusalt lisandunud viimastel aastatel, seda tänu folkloorikontsertidel esinenud rahvamuusikaansamblite salvestamisele.

Viimase viie-kuue aasta jooksul on udmurdi folkloorinäidete hulk heliarhiivis kahekordistunud – lisandunud on nii koopiaid kui originaalsalvestusi. 1980.–1990. aastatel on udmurdi rahvaluulet jäädvustanud mitmed eesti uurijad (I. Rüütel ja J. Sarv, Aado Lintrop). Koopiate fondi on udmurdi rahvaluule osas täiendanud udmurdi teadlased Marina Hodõreva ja Tatjana Vladõkina – 1987.–1988. a. on laekunud Kirovi oblasti udmurtide folkloori sisaldavate helilintide koopiad Udmurdi Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituudist.

Kui vepsa folkloori rikkalik kollektsioon on eelkõige ühe teadlase töö tulemus, siis handi ja mansi rahvaluulet on kogunud suur hulk uurijaid. Väärtuslikke handi folkloori lindistusi on 1960.–70. aastatel saadud keeleteadlase Tõnu Seilenthali ja etnograaf E. Saare käest, 1980.–90. aastatel täienes arhiiv Heiki Silveti ja Andrus Laansalu töö tulemusena. Kohalikest uurijatest on muuseumiga koostööd teinud hant Leonti Taragupta ja mansi N. Sainahhova. Mansi folkloori lindistusi on muuseumi heliarhiivi laekunud nii mansi (N. Sainahhova, Nikolai Sadomin) kui ka eesti teadlastelt ja asjahuvilistelt (Jaan Sarv, Mikk Sarv, Aado Lintrop, H. Silvet, Kaido Kama, Heno Sarv, Enn Säde). Hoolimata suurtest kaugustest ja tekkinud piiridest on handi ja mansi folkloorinäidete hulk viimasel ajal kasvanud just originaallindistuste arvel. Saami, isuri ja karjala materjali pole aga pärast 1990. a. heliarhiivi lisandunud.

Tabel 2. Soome-ugri rahvaste folkloor ERA heliarhiivis (seisuga sept. 1996. a.)

1970. a. loodi I. Rüütli (juhtis rahvamuusika-alast tööd muuseumis aastatel 1967–1977) initsiatiivil magnetofonilindistuste koopiate fond (RKM, Mgn. K.), millesse lülitati erinevate asutuste ja üksikuurijate materjalide koopiate kõrval ka NSVL Heliloojate Liidu folkloorikomisjoni organiseeritud folkloorikontsertide lindistused.

1976. a. organiseeris ENSV Heliloojate Liidu folkloorikomisjon muusikateadlaste konverentsi raames rahvamuusikakontserdi, kus esinesid erinevate soome-ugri rahvaste rahvalaulikud ja -muusikud (ersa koor Tatari ANSV-st, mokša koor Mordva ANSV-st, handi lauljad Tjumeni oblastist, mari torupillimängija, isuri laulja). Kontserdid salvestati ja materjalid (95 näidet soome-ugri rahvaste muusikast) anti üle muuseumi heliarhiivi. 1977. a. rahvamuusikakontsertidel salvestati arhiivi jaoks saami, mansi, keti ning sölkupi laulikuid ja pillimehi (Rüütel, Vissel 1980: 293–294). Hulgaliselt heliülesvõtteid soome-ugri rahvaste muusikast tehti üleliidulistel rahvamuusika välitööde sessioonidel.

ERA heliarhiivis säilitatakse ka Lennart Mere etnograafiliste filmide "Veelinnurahvas" (1969/70) ja "Linnutee tuuled" (1977) filmimiseks toimunud ekspeditsioonide helilindistusi (arhiivi toimetanud helire? isöör Enn Säde), millel on salvestusi enamiku soome-ugri rahvaste folkloorist.

Seoses uue ja parema kvaliteediga tehnika saamisega on 1993. aastal loodud uued heliarhiivi seeriad FAM (stereolindistus) ja FA DAT (digitaalsalvestus). Digitaaltehnikaga on salvestatud juba ka soome-ugri materjali: 1992. a. Vepsa ekspeditsioonil (lindistanud K. Salve ja A. Lintrop) vepsa folkloori (FA DAT 5–6), 1993. a. hõimupäevade kontsertidel udmurdi, mari ja komi rahvamuusikat (FA DAT 17–19) ja 1994. a. konverentsi "Family as the Tradition Carrier" raames toimunud kontsertidel Võsul udmurdi, handi ja mari folkloori (FA DAT 19–20).

ERA heliarhiivis on tänase seisuga kokku 11 265 folkloorinäidet (laulu, pillilugu ja juttu) erinevatelt soome-ugri rahvastelt.

3.Videofilmid.

Viimastel aastatel on teiste rahvaste elu-olu ja folkloori jäädvustatud ka videolindile. 1992. a. novembri seisuga oli ERA-s ca 41 tundi soome-ugri videosalvestusi, sh. 27 tundi handi karupeiede, 8,5 tundi nganassaani ja 4 tundi Kesk-Vepsa materjali. Lisaks eelnevale leidub arhiivis veel salvestusi ingerisoomlaste laulupeost (40 min.) ning mari ja komi ansamblite esinemisest Eestis (30 min.) (Lintrop 1996).

Pärast 1992. aastat on rahvaluule arhiivi fondidesse laekunud 7 tundi videosalvestusi udmurdi ja mordva (nii ersa kui mokša) lauludest. 1993. a. on A. Lintrop filminud 6,5 tundi materjali Surguti raj. hantide juures (koos Anzori Barkalajaga – materjal seni viimase valduses). Filmitud on ka Tartus hõimupäevade ajal esinenud udmurdi ja mari ansambleid. Tänase seisuga leidub Eesti Rahvaluule Arhiivis ligi 50 tundi soome-ugri rahvaid puudutavat videomaterjali (Lintrop 1996). Selle kujunemine videoarhiiviks saab reaalseks digitaalvideosalvestuse juurutamisel. Selline videoarhiivi tehnoloogia on praegu kasutusel näit. Osakas Jaapani Rahvuslikus Etnoloogiamuuseumis.

KIRJANDUS

Rüütel, Ingrid, Vissel, Anu 1980. Zvukozapisi muzykal'nogo fol'klora raznyx narodov v arxive imeni F. R. Kreicvalda AN ESSR. Finno-ugorskij muzykal'nyj fol'klor i vzaimosvjazi s sosednimi kul'turami. Tallin c. 289–320.

Korb, Anu 1993. Muulaste käsikirjalised kogud ERA-s (ettekande käsikiri autori valduses).

Lintrop, Aado 1996. Soome-ugri videod. Fail H:\*.*–\\loitsija\ajutised\sugrivid.doc ERA arvutivõrgus.

©SURI 1998