Hõimusidemed, 1997

EESTI RAHVA MUUSEUM JA SOOME-UGRI RAHVAD
Ülevaade kogudest, ekspeditsioonidest, konverentsidest ja näitustest
Toivo Sikka, teadussekretär

SISSEJUHATUS
1. KOGUD
1.1. Esemed
1.2. Teatmematerjal
1.3. Korrespondentide vastuste arhiiv
1.4. Joonised
1.5. Fotod
1.6. Filmid
1.7. Raamatukogu
1.8. Üliõpilastööd
2. EKSPEDITSIOONID
3. NÄITUSED
4. KONVERENTSID JA TEADUSPÄEVAD
KOKKUVÕTTEKS

SISSEJUHATUS

1909. a Tartus dr Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks ja eesti rahvateaduse igakülgseks edendamiseks asutatud Eesti Rahva Muuseumi ülesandeks oli 1940. aastani põhiliselt etnograafilise ja kultuuriloolise ainese ning rahvaluule kogumine, säilitamine, uurimine ja tutvustamine, seejärel sai põhiliseks tegevusvaldkonnaks eesti ning soome-ugri etnograafia. Muuseumi põhikirjas on fikseeritud: “ERM-i põhiülesandeks on eesti ja teiste soome-ugri rahvaste, samuti Eestis elavate rahvusgruppide ja naaberrahvaste rahvakultuuri kajastava ainese kogumine, uurimine ja populariseerimine, samuti museoloogia-alase töö edendamine”.

Näeme, et kui ERMi puhul räägitakse soome-ugri rahvastest, peetakse üldiselt silmas kõiki teisi soomeugrilasi peale eestlaste. Ka järgnev ülevaade peab silmas seda jaotust, ehkki rangelt võttes tuleks pealkirja jälgides käsitleda ka eestlasi. Viimast asjaolu arvestades võib märkida, et Eesti Rahva Muuseum on üks olulisemaid keskusi maailmas, kus on tallel soome-ugri rahvaste etnograafilised kogud. 1996. a lõpu seisuga oli 113 922 esemest üle 97 % eestlastelt ja teistelt soome-ugri rahvastelt ning vaid 2,3% muudelt rahvastelt; teiste soome-ugri rahvaste esemeid oli 8,3 %.

ERMi soome-ugri rahvaste kogude kujunemisest ja koosseisust on kirjasõnas ilmunud mitmeid ülevaateid, eriti ERMi kauaaegselt direktorilt (1958–1992) Aleksei Petersonilt. Põhjalikum kogude kujunemislugu on Jüri Linnuse artiklis (Linnus 1970) tema enda koostatud ja toimetatud väljaandes “Läänemeresoomlaste rahvakultuurist”. Mitme rahva kogudest (vepslastest – autor Aleksei Peterson, vadjalastest – Heiki Pärdi, liivlastest – Jüri Linnus) leiab artikleid veel J. Linnuse toimetatud, 1982. a ilmunud kogumikus “Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi” (Linnus 1982), hiljem on ilmunud Vaike Reemanni ülevaade karjala kogudest (Reemann 1984). Mõningaid andmeid lisavad Reet Piiri ülevaade ERMi sidemetest teadusasutustega väljaspool Eestit 1909- 1987 (Piiri 1990), samuti Aime Kärneri (Kärner 1984), Jüri Linnuse (Linnus 1984) ja Eevi Asteli (Astel 1984) ülevaated vastavalt TÜ õppejõudude ja üliõpilaste ning Kunstiakadeemia osast muuseumi kogude täiendamisel.

Senini ainus esemekataloog ilmus 1971. a, koostajaks Ildike Jaagosild. Selles antakse rahvaste (ja seejärel kogude) kaupa esemete numbrid, nimetused ja ka omakeelsed terminid ja päritolu, kuid praeguse seisuga kajastab ta teiste hõimurahvaste esemekogust vaid ca 20% (1996. a lõpul oli ERMi B- e soome-ugri rahvaste esemete kogus 9539 eset). Ka sai väljaandele juba ilmudes kriitika osaks – Paul Ariste tegi märkusi eriti keeleliste ebatäpsuste kohta (kohanimed) ja ei pidanud kataloogi usaldusväärseks ei etnoloogile ega keeleteadlasele (Ariste 1971: 2), samuti märgitakse mõne eseme väljajäämist (Reemann 1984: 108). Kogude, ekspeditsioonide, konverentside ja näituste kohta leiab huviline põhjalikumat teavet ERMi arhiivist (tööaruanded, peakataloog, korjamispäevikud, välitööde märkmed, etnograafiline teatmematerjal ja joonised, fotod, filmid), samuti ERMi aastaraamatutest. Käesoleva ülevaate piiratud maht lubab esitada üldised piirjooned soome-ugri rahvaste kogude kujunemisest ja sisust ning mõningatest probleemidest. Veel tuuakse andmeid ERMi soome-ugri ekspeditsioonidest, konverentsidest ja näitustest.

1. KOGUD

Eestlaste kõrval on ERMile huvi pakkunud eriti teised läänemeresoome rahvad (vadjalased, liivlased, vepslased, isurid, karjalased, soomlased). Juba 1920. aastail pidas Ilmari Manninen, kes avaldas 1929. a eestikeelse raamatugi soome-ugrilastest (Manninen 1929) – eesti etnograafia ülesandeks ka hõimurahvaste, eriti läänemeresoomlaste kultuuri uurimist (Linnus 1970: 230, Linnus 1982: 35). Uurimisretkede jm korraldamine on suuresti sõltunud ka Eesti iseseisvusest – Vene ja nõukogude impeeriumi kuuludes oli pääs Venemaa soome-ugri rahvaste juurde lihtsam, iseseisvus enne II ilmasõda ja nüüd paneb suhtlemise nende rahvastega Venemaa oludest sõltuvaks. Järjekindlamalt hakati Venemaa (N Liidu) soome-ugri rahvaste etnograafilist materjali talletama 1960. aastaist – nii reise korraldades kui osaledes TÜ kogumisretkedel (Peterson 1970: 33-34) – esimesed kaks retke 1962. a toimusidki TÜ ekspeditsiooni koosseisus (Peterson 1966: 15). 1970.-80. aastatel muutus oluliseks koostöö üliõpilastega Eesti Kunstiakadeemiast (juhendas Kaljo Põllu) ja TÜst (juhendas Arved Luts). Läänemeresoomlaste uurimise tähtsust on rõhutanud Peterson (1970: 40, 1966: 22) ja Linnus (1982: 86). Nii käidigi 1960. – 80. aastail eriti Vepsamaal, aga ka liivlaste juures ja Ingerimaal, kuid kõrvale ei jäänud kaugemal elavadki sugulasrahvad.

Esimese soome-ugri rahvaste koguna on ERMis registreeritud 7 asjast koosnev mordva kogu 1914. a, mille 1913. a korjas ja saatis muuseumi Peeter Savi Pensa kubermangust Saranski maakonnast. Huvitaval kombel on ka neli järgnevat kogu (B2 – B5) nimetatud rahva kohta. Tegelikult on ERMi soome-ugri kogude esimesed kollektsioonid vanemadki – kogutud juba 19. saj Õpetatud Eesti Seltsi poolt ja deponeritud 1923. a ERMi. Vanematest kogudest võiks märkida veel ajaloolase Aleksander Põrk’i kogutud esemeid – 432 mari, mordva, saami, ingeri, karjala ja ungari asja, mis jõudsid ERMi 1937. a, 1976. a saadi A. Põrki sugulastelt veel 18 eset.

1.1. Esemed

ERMi soome-ugri rahvaste esemekogu kannab tunnust “B” (erandina on üksikuid, eriti isuri ja vadja esemeid Eesti ala etnograafiliste esemete ehk “A” kogu hulgas). 1984. a alguse seisuga oli ERMis soome-ugri rahvaste kohta 5820 eset, 5037 joonist, 17 224 fotot, ca 20000m filmimaterjali (Peterson 1986: 45-46). 1989. a toob A. Peterson kogude kasvu (ilmselt mõeldud esemeid, kuigi pole märgitud) skeemidel välja mõnede soome-ugri rahvaste esemete arvu ERMis, sealjuures on isurid ja vadjalased kokku arvestatud (Peterson 1989: 20-21); 1996. a seisu arvestades on esemete arv järgmine:

_____________________

*1989-1996 lisandus 447 isuri ja 13 vadja eset

Enamik pärast II maailmasõda laekunud esemetest on kogutud ekspeditsioonidel. Välitööde kõrval on esemeid saadud mitmetelt õppejõududelt ja üliõpilastelt, eriti on asju ERMi toonud Paul Ariste, Paula Palmeos, Eduard Vääri, Liidia Vassikova-Liiv, Viktor Danilov, Marje Joalaid, Vello Lõugas, Kaljo Põllu, Jüri Viikberg, Ada Ambos, Tõnu Seilenthal, Igor Tõnurist jt, viimastel aastatel Liidia Kitkajeva. Esemeid on saadud ka teistelt isikutelt (Lea Jaakus, Ene Runge, perekond Borzov jt).

Vahetuse teel on kogud täienenud eriti kahe maailmasõja vahel. Nii saadi 1929. a Nordiska Museetilt saami esemeid 34 numbrit. Soome Rahvusmuuseumilt saadi 1922. a kirjanduses (Linnus 1970: 232-233, Piiri 1990: 188) seni märkimata jäänud vaip ning 1934. a veel 122 soome eset. Sõjajärgselt on taas vahetatud Soome Rahvusmuuseumiga, kellele 1970.  a anti tool ja vastu saadi soome rüiu (Piiri 1990: 188). 1989. a saadi Soome Rahvusmuuseumilt aasta varem korjatud saami kogu (26 eset, 35 fotot soome ja lapi etnograafiast) setu rõivaste ja hõbeehete vastu. Fotosid (27) ungarlaste kohta saadi 1996. a Ungari Etnograafiamuuseumilt.Varem, 1973. a saadi Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumilt Mustjala naiseülikonna vastu udmurdi vanema naise rõivastus 20. saj algult.

1.2. Teatmematerjal (etnograafiline arhiiv (EA) ja välitööpäevikud (TA))

Välitööpäevikud pärinevad kõik paari erandiga pärastsõjajärgsest perioodist – varasemast on vaid karjalaste kohta Gustav Ränga (1928) ja Eesti-Ingeri kohta kunstnik Paul Veigeli päevaraamat (1939). Tavaliselt on päevikutes jäädvustatud kohalikku olustikku ja reisiga seotud olmet. Taolist materjali on rohkem udmurtide, vepslaste, liivlaste, maride, mordvalaste ja Ingerimaa kohta, napimalt komide, saamide, ungarlaste ja vadjalaste kohta. Küsitluse teel kogutud etnograafiline materjal on reeglina vormistatud etnograafilise arhiivina. Siinkohal on ulatuslikumalt kajastatud handi, isuri, karjala, mari, vadja, vepsa kultuur, vähem on kirjeldusi komi, saami, liivi, udmurdi etnograafilisest ainesest.

1.3. Korrespondentide vastuste arhiiv (KV)

Mõningaid teateid pakuvad kirjasaatjate ülestähendused (põhiliselt on korrespondendid jälginud erinevaid Eesti/eestlaste kultuuri valdkondi). Näiteks on E. Kallas 1964. a saatnud 21 liivlase küsitluse tulemusena töö “Liivlaste juures” (KV 195: 16-65), kus sisaldub ülevaade olukorrast 1959. a, eluolu. Hilisemad tuntud teadlased Igor Tõnurist ja Tõnu Seilenthal on saatnud materjali “Silmkoe-esemed vadjalastel” (KV 195: 167-183), tuues mh ära vadjakeelsed terminid jm, ning soomlastel” (KV 195: 184-196). “Silmkoe-esemed I. Tõnuristilt on 1968. a veel töö “Elamu uskumused ja kombed vadjalastel (XX ehitamisega seotud sajandi alguses)” (KV 195: 199-215). Teeneline korrespondent Eduard Leppik on koostanud töö “Soome-ugrilastest põhjapõdrakasvatajate suvisest elust Polaar-Uuralis” (KV 195:218-246), kus leiab ainest sürjakomidest, hantidest (ja lisas Koola poolsaare saamidest ja komidest). Viimastel aastatel on lisandunud ainest eriti seoses eestlaste küüditamisega Siberisse, kus muuhulgas on märgitud kontakte soome-ugrilastest põliselanikega. Olgu mainitud näiteks teeneline korrespondent Voldemar Rannaste (“Vana kaluri jutud”, I-VII, 1989-1995, KV 668: 217-540, Leo Poltan (“Virumaalased Vasjugani jõe kallastel”, I-II, 1993, 1994; KV 760:251-360). V. Rannaste märgib mh küüditatu abielu handiga ( KV 799: 386), kokkupuuteid handi vana jahimehe Marginiga (KV 760: 444). L. Poltan mainib hantide asuala (KV 760: 324), põhilist tegevust (KV 760: 345), kohanimesid (KV 668: 238, 241), nimetab hante ja mansisid nimepidi (KV 668: 257). Samad kirjasaatjad on teemat puudutanud ka poliitiliselt kitsamal ajal, mil põlisrahvastest on pikemaltki juttu: L. Poltanilt on tööd “Vasjugan (1940-1960) I-III” 1969-1971 (I – KV 195: 247-273, II – KV 195: 274-312, III – KV 191:101-128), kus on teateid hantidest, mh oblassokkide (paatide) valmistamisest; V. Rannastelt töö “Vene valmistamine hantidel”, 1968.

1.4. Joonised (EJ)

Esimesed joonised hõimurahvaste kohta pärinevad 1930. aastaist. Paul Veigel on 29 lehel (EJ 127) jäädvustanud ehitusi Eesti-Ingeris (1939. a ). 1940. a pärineb kogu jooniseid (EJ 136: 1-24, tegelikult sisaldub ka fotosid maride ja komide kohta) “NSVL sugulasrahvaste” kohta (mari, komi vöökirjad, toidunõud, nukud, käsitöö, naiste peakatete ornamendid ja mitmesuguseid peakatete ja nõelapatjade ornamente 1937.a Murmanski kunstnik J. Komšilovi poolt). 1943 ja 1945. a andis Ilmar Linnat üle kokku 96 lehte vadja ehituste, rahvarõivaste, käsitöö- ja majapidamisriistade, mööbli, liikluse, kalastuse, põllunduse kohta. Enamasti ongi joonistel jäädvustatud ehitusi, õueplaane, elamusisustust, tööriistu ja tarbevara jm sellist, mida näiteks koguda või muul viisil jäädvustada ei saanud.

Suurem osa joonistest pärineb kas ERMi enda kunstnikelt (eriti Lembit Lepp, Annes Hermann (Enehielm), vähem Aare Kuus, Margus Porro) või Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastelt, õppejõududelt, vilistlastelt. Viimased töötasid vastavalt lepingutele 1983.-1987. a Hantõ-Mansiiski Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Teadusliku Metoodikakeskusega ja 1988.-1989. a Salehardi Põhjarahvaste Kultuurimajaga; ERMi-poolseks juhendajaks oli Edgar Saar.

1971. a algas Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste mõõtmispraktika läbiviimine välitöödel Eestis ERMi töötajate juhendamisel ja 1978. a soome-ugri aladel õppejõud Kaljo Põllu juhendamisel: saamide (1978), hantide (1979), udmurtide (1980), hantide, komide juures (1981). Viimati laekus Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste jooniseid rohkelt 1993. a, mil anti üle varasemate aastate ekspeditsioonide materjalid¹: 186 lehte 1983. a retkest manside juurde, 47 lehte 1981. a retkelt hantide ja neenetsite juurde, 177 lehte 1985. a retkest mordvalaste juurde, 154 lehte 1980. a retkest udmurtide juurde, 101 lehte 1981. a retkest komide juurde, 136 lehte karjalaste ja 201 lehte ungarlaste kohta ja 164 lehte 1987.a retkelt saamide juurde, samuti lisandusid 1990. a retkest 136 lehte liivlaste kohta. Kunstiakadeemia uurimisreiside tulemusi on mitmel korral publitseeritud (Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppeekspeditsioonide materjale.1982; Tallinna Kunstiülikooli kümme soome-ugri uurimisreisi. 1990; vt. ka K. Põllu ülevaadet käesolevast kogumikust).

Üksikuid jooniseid on vormistanud ka teaduslikud töötajad (näiteks Ülo Maaring karjalaste, Ester Suurpere vepslaste, Reet Piiri ja Katrin Liias vadjalaste, Heno Sarv mordvalaste, viimastel aastatel Tiia Peedumäe maride, Art Leete hantide-manside kohta).

Jooniseid on vähem maride ja mordvalaste kohta, hoopis puudub Soome materjal.

1.5. Fotod

Rahvaste järgi on fotomaterjali ootamatult ebaühtlaselt. Enim, üle 4500 foto on hantide kohta, udmurtidest ja vepslastest kummastki on ca 4000 fotot. Mordvalastest on üle 2000 foto, alla 2000 ülesvõtte on karjalaste, liivlaste, isurite, vadjalaste kohta. Tagasihoidlik on komi kogu veidi üle 1000 fotoga, natuke vähem on pilte saamidest ja ungarlastest. Hoopis vähe on fotosid soomlaste (vaid veerand tuhande ringis ja nendestki on mitmed seotud Eesti või eestlastega) ja manside kohta (ca 300). Ka torkab silma, et mitte kõik perioodid pole ühtviisi esindatud. Ilmari Manninen on vahendanud ERMile 1925. a mitmeid fotosid Muinaismuistoyhdistys’elt (soomlaste, karjalaste, vepslaste, udmurtide, ungarlaste, hantide kohta). Mitmete rahvaste kohta, kokku üle 100 foto, laekus II maailmasõja eel vahetuse teel Riikliku Vene Muuseumiga Leningradis (Piiri 1990: 187).

1.6. Filmid

Esimese eesti etnograafilise filmi Päevi Liivi rannikuil – liivlaste kohta – tegi dr Ferdinand Linnuse juhendamisel 1939. a Eesti Kultuurfilm (Linnus 1970: 244, Linnus 1982: 85). Pärast sõda toimus oluline muutus – filmima hakkas muuseum ise (ERMi juurde loodi 1960. aastail filmilabor).

1965. aastast filmiti vepslaste juures, 1980. a monteeriti film Ühest puutüvest õõnestatud paat, kus kõrvutatakse eestlaste ja vepslaste vene valmistamise tehnikat. 1982. a valmis film Vepslased20. sajandi algul. 1980. a sõlmiti leping Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumiga etnograafilise dokumentaalfilmi tegemiseks, 1984. a monteeriti 2 filmi: Lõunaudmurdid 20. sajandi algul ja Udmurtide ohverdamiskombed 20. sajandi algul. 1995. a valmis ERMi ja Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumi koostööna film Põhjaudmurdid 20. sajandi algul (autorid Aleksei Peterson ja Serafima Lebedeva), mis on ühtlasi senini viimaseks filmiks soome-ugri rahvaste kohta.. Enamik (peale Ühest puust ...) nimetatud filmidest (mustvalged, 35 mm, helindatud; tegelikult väike osa kinokaameraga filmitud materjalist), samuti muu kogumismatkadel salvestatu on huvilistele videofilmina kättesaadav ERMi näitusemajas, kus materjali kohta leiab nn kasutusvideoteegi nimekirja. Muust viimastel aastatel videona filmitud materjalist võiks nimetada isuri, mari, handi ja komi ainest. Siiski on valmisfilmid ja muugi materjal põhiliselt 2 rahva – vepslaste ja udmurtide – kohta ning on seotud A. Petersoni huvi ja välitöödega nende rahvaste juures.

1.7. Raamatukogu

ERMi 1923. a loodud käsiraamatukogus on üsna tähelepanuväärne kogu kirjandust teiste soome-ugri rahvaste kohta. Üks alus sellele oli ERMi aastaraamatu ilmumahakkamine 1925. a – kirjandust hakati vahetama mh Vene, Soome, Ungari kolleegidega. Aastaraamat on olnud ka väljaandeks (vahepeal pea ainsakski), mille artiklites etnograafid ja ka teiste lähiteaduste esindajad kajastasid erinevaid soome-ugri rahvaste eluvaldkondi, arvestades mh. muuseumisse laekunud materjaliga. Vastastikused kontaktid Venemaa soome-ugri rahvaste muuseumide ja teaduskeskustega täiendasid raamatukogu eriti 1970–1980. aastail, viimasel perioodil on suhtlemisvõimalused tagasihoidlikumad, paaril viimasel aastal võib mõningat elavnemist täheldada.

1.8. Üliõpilastööd

Raamatukogus on veel kättesaadavad mitmed diplomi-, kursuse-, (pro)seminaritööd seoses ERMi soome-ugri rahvaste kogudega (eeskätt esemetega): diplomitööd – Kadi Sarv “Rõivastusalane sõnavara mordva keeltes (Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal)” (1995)², Merle Pomberg “Vadja, isuri ja ingerisoome rõivastus ning tekstiilesemed ja nende nimetused Eesti Rahva Muuseumis” (1993), Hugo Puss “Puutöö lõunavepslastel” (1969), kursusetööd – Merike Kleeband “Mordva naisterõivastus ENSV Riikliku Etnograafiamuuseumi kogus” (1984), Merle Pomberg “Vadja rahvarõivaste ja tekstiilitööga seotud esemed Eesti Rahva Muuseumis” (1990) ja “Vadja tööriistade ja tarbeesemete nimetused Eesti Rahva Muuseumis” (1991), proseminaritööd – Tuukka Häkkinen “Vepsa toidumajandusega seotud esemed Eesti Rahva Muuseumis”(1993), aga ka tööd, mille kirjutamisel on üheks allikaks olnud ERMi kogud – näiteks kursusetööd “Bessermanide päritolust”, “Bessermani naiste peakatted” (Iivi Kurik-Riivits 1986, 1987), magistritööd “Soome-ugri rahvad Venemaal: etnogeograafiline ja etnodemograafiline uurimus” (Heno Sarv 1994), “Orienteerumisstrateegiad Lääne-Siberi taiga- ja tundravööndi kultuurides” (Art Leete 1996), diplomitööd: Helgi Vingisaar “Vadja ja isuri ehitused” (1961). TÜ ajaloo-osakonna etnograafia-alaste üliõpilastööde loetelu on leida ERMi aastaraamatus (Luts 1990, 1994).

2. EKSPEDITSIOONID

Varasemast perioodist annab hea ülevaate Jüri Linnus 1970. a, olgu vaid rõhutatud, et direktor Ilmari Mannineni initsiatiivil käidi 1920. aastail innukalt kogumistööl, eriti lähinaabrite liivlaste ja ingerlaste juures (Peterson 1970: 85; Linnus 1970: 230). Kirjanduses ongi kajastatud eriti sõja ajal toimunud Ingerimaa (vadja) uurimisreisid (Talve 1981 ja 1990, Ränk 1960) ja nende tulemused.

1962. a algasid kogumismatkad N. Liidu teiste soome-ugri rahvaste juurde, tihti koos kohalike muuseumide jt asutustega. Seda võib mõneti näha jätkuna Eestis 1950. aastate lõpus alanud kogumistööle, mille algatas ENSV TA Presiidiumi otsus 1957. aastast pöörata suuremat tähelepanu välitöödele (Peterson 1966: 11-12). Järgneva 35 aasta vältel on toimunud ca 140 uurimisreisi. Neist valdav osa on seotud Petersoni direktoriksolekuga: ajavahemikus 1960-1989 toimus 113 ekspeditsiooni soome-ugri rahvaste juurde (Peterson 1989: 19). Oluline muutus seisnes selles, et välitöödel töötasid etnoloogi juhendamisel fotograaf, kunstnik, filmioperaator, mille tulemusena laekus väärtuslik materjal ERMi kogusse. Samas käisid mõned teaduslikud töötajad välitöödel ka üksinda.

Peale Teist maailmasõda on pioneerideks osutunud vastavate rahvaste juures:  

Soomes soomlaste juures pole kõnesoleval ajal ekspeditsioone olnud (küll on Ingerimaalt laekunud materjali ingerisoomlaste kohta ja Soome asunud eestlaste juures viibiti 1992. a). Enim ekspeditsioone on toimunud sel ajal hantide ja manside juurde (24, enamus seotud Edgar Saarega; varem käinud veel Ülev Aaloele lisaks Kalju Konsin ja Heno Sarv, viimastel aastatel Art Leete). 20 ekspeditsiooni ringis on toimunud nii vepslaste kui udmurtide juurde (valdavalt Aleksei Petersoni juhtimisel), karjalaste ja maride juures on käidud 13, liivlaste (eriti Jüri Linnus) ja isurite juures 12 korral (tuleb arvestada, et Ingerimaa reisid haarasid tihtipeale korraga nii isureid, vadjalasi kui ka ingerisoomlasi). Alla 10 korra on käidud vadjalaste ja mordvalaste juures, veel tagasihoidlikumalt komide (5), saamide (4), ungarlaste (4) juures. Siit selgub ka, miks suurimate hõimurahvaste ungarlaste ja eriti soomlaste kogud ERMis nii väikesearvulised on. Ju on põhjuseks mh olnud asjaolu, et mõlema omariiklusega rahva kultuuri on talletanud nende maade oma muuseumid.

1980. aastate lõpus sai võimalikuks lepingute sõlmimine Soome (Soome Kirjanduse Selts) ja Ungari (Etnograafiamuuseum Budapestis, Damjanich Ja’nos Muuseum Szolnokis) asutustega, mille tulemusena Aleksei Petersoni juhtimisel toimusid eesti-ungari ühisekspeditsioonid udmurtide (1989) ja maride (1990) juurde , samuti Ungaris (1991). Koos Soome uurijatega käidi aastail 1989-1991 mitmel korral isurite (Mare Piho juhtimisel) ja udmurtide juures. Viimasel viiel aastal (1992 – 1996) on toimunud kokku 13 ekspeditsiooni (lisaks filmiti ühel sõidul Soome ja Rootsi Lapis), neist 8 Art Leete ettevõtmisel (seitsmel korral hantide-manside asualadel, kogudes ka komi ja neenetsi ainest ja korra Komis). Veel käis Tiia Peedumäe 2 korral (1992, 1994) maride, Mare Piho koos TÜ töötajatega vadjalaste (1993), Edgar Saar Kunstiakadeemia uurimisrühmaga hantide juures (1996). Kaasa toodi neilt reisidelt kokku 96 eset, kogusse lisandus 1325 fotot (maridest 410, udmurtidest 88, komidest 44, hantidest-mansidest 783 (sh mõned neenetsi ja komi) ning teatmematerjali, samuti tehti videovõtteid. Kui varem toimus aastas keskmiselt 6-8 ekspeditsiooni, siis nimetatud perioodil vaid 1-4 aastas. Viimaste aastate soome-ugri rahvaste juurde korraldatud uurimisretked on sõltunud suuresti muuseumivälisest toetusest, mida on osutanud Avatud Eesti Fond, Eesti Teadusfond, Kultuuriministeerium, Eesti AS Surguti Teedeehitustrust.

3. NÄITUSED

Vahetult dr Ilmari Mannineni (ERMi direktor 1922-1928) lahkumise eel avati Raadil ERMis lisaks eesti rahvakultuuri väljapanekule ka hõimurahvaste näitus 2 toas, kokku 545 esemega (Linnus 1970: 234)³. Ka oli mõningaid arheoloogilisi esemeid (vadja, karjala, liivi ehted) eksponeeritud ERMi esiajaloo väljapanekus (Moora 1927: 43). Sõjajärgselt oli esimene ja küllalt ulatuslik väljapanek Näiteid soome-ugri rahvaste rahvakunstist XIX sajandil 1957-1960 ca 1200 esemega, millest 118 oli deponeeritud mujalt (TA Antropoloogia ja Etnograafiamuuseum ja NSVL Etnograafiamuuseum Leningradis). 1958. a ilmus näituse kohta ka fotodega illustreeritud voldik (koost G. Kaljuvee, tekst T. Võti). 1970. a sai alguse tava korraldada ERMis suuremaid soome-ugri rahvaid tutvustavaid väljapanekuid:

1970 – Soome-ugrilaste rahvakunst, 724 eksponaati, üldkorraldaja Tiina Võti;

1985 – Soome-ugri etnokultuurist muuseumi kogude põhjal, 195 eksponaati, koostas Heno Sarv, kujundas Annes Hermann (siis Enehielm);

1990 – Läänemeresoomlased, 296 eset, koostasid Mare Piho (üldkorraldaja), Tiia Peedumäe, Edgar Saar, kunstnik Annes Hermann.

Üksikuid rahvaid tutvustavaid näitusi on korraldatud kas ERMi, vastava rahva keskmuuseumi või mõlema kogude baasil:

• Komi rahvakunst, 1973; 393 eset Komi ANSV Vabariikliku Koduloomuuseumi kogust;
• Karjala rahvakunst, 1983; korraldas Uuno Ojala jt, Karjala Riiklikust Koduloomuuseumist;
• Mari rahvakunst – kaks näitust:
  1975, 223 eksponaati, Mari Vabariikliku Koduloomuuseumi kogude baasil;
  1995, koostasid Edgar Saar ja Heno Sarv ERMi baasil;
• Udmurdi rahvakunst, 1977, 250 eset, üldkorraldaja K. Liias, kujundas Grigori Lotman;
• Udmurdi vana rahvakunst, 1996, 250 eset, koostas Aleksei Peterson, kujundas Anu Eensalu, koostöös Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumiga (abis Serafima Lebedeva). Näituse avamisel 20. septembril andis Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumi direktor Aleksei Petersonile Udmurdi Vabariigi teenelise kultuuritegelase tunnistuse ja medali;
• Mordva rahvakunst, 1977, 265 eksponaati, üldkorraldaja Uuno Ojala, kujundas Annes Hermann, Mordva ANSV Riikliku Koduloomuuseumi kogust;
• Mordva rahvakunsti traditsioon ja kaasaeg, 1994-1995, koostasid Marika Mikkor ja Heno Sarv, kujundas Harri Hinn;
• Ungari rahvakunst, 1979, 289 eksponaati, Szolnoki komitaadi Karcagi linnamuuseumist, üldkorraldaja Kalju Konsin;
• Ungarlased ida ja lääne vahel, 1996, 167 eset, Ungari Etnograafiamuuseumi näitus, koostas Zsuzsa Sa’fra’ny; koordineeris Toivo Sikka.

Viimastel aastatel (alates 1993) on nimetatud näituste organiseerimisel arvestatud Fenno-Ugria korraldatud hõimupäevi (tõsi, esimene lühem väljapanek seoses hõimupäevadega toimus juba 1989. a), sealjuures mari näitus 1994. a toimus SA Fenno-Ugria toel.

Üsna arvukalt on ERM korraldanud soome-ugri näitusi teistes Eesti paikades:

1971 – Viljandis kodu-uurijate kokkutulekul (59 eset),

1972 – Tallinna Linnamuuseumi filiaalis Kiek in de Kökis (303 eset),

1989 – Tallinna Draamateatris Mari rahvakunst (66 eksponaati, koostas Tiia Peedumäe), 1994 – ulatuslikum fotonäitus Soome-ugri rahvad Valga kultuurimajas (esmaesitlus 1993 ERMis), Viru ja ingeri rahvakultuur Narva Linnamuuseumis (380 eset, isurite ja vadjalaste osa koostas Tiia Peedumäe),

1995 – saami esemetest Eesti Ajaloomuuseumis Tallinnas koos Tallinna Kunstiülikooli ja Eesti-Saami Ühendusega, Marid, mordvalased, udmurdid ja komid Rakvere Muuseumis (koostas Edgar Saar),

1996 – Ingerimaa rahvakultuur (111 eset, koostas Marika Mikkor, kunstnik Annes Hermann), Handid Sebra galeriis Tartus (Art Leete, Edgar Saar).

1996 toimus Budapestis koostöös Eesti Spordimuuseumiga näitus Soome-ugri rahvaste traditsioonilised mängud ja spordialad (ERMi valiku – 20 eset – koostas Marge Värv).

Üks tähelepanuväärsemaid näitusi korraldati 1989.a rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica ‘89 raames Tallinnas Eesti Näituse peapaviljonis (ca 5000 eksponaati, sh ERMist 1275, üldkorraldaja Vaike Reemann, kunstnik Mari Sasi) (Reemann 1994: 60-74), kus 2000 m²-l eksponeeriti ERMi, Soome Rahvusmuuseumi, Ungari Etnograafiamuuseumi ning Mari, Udmurdi, Mordva, Komi ja Karjala Rahvus- või keskmuuseumide väljapanekuid.

4. KONVERENTSID JA TEADUSPÄEVAD

ERMis sai alates XII teaduskonverentsist 1970. a tavaks iga 5 aasta järel korraldada soome-ugri rahvastele pühendatud (aasta)konverentse. Senini on neid toimunud 5 korral (1970, 1975,1980, 1985, 1990). Lisaks eesti teadlastele on olnud külalisettekandjaid ja osavõtjaid Venemaa soome-ugri rahvaste keskmuuseumidest jm uurimisasutustest, poliitiliste olude muutumisel 1990. a lisaks mainitutele Soomest, Rootsist, Norrast, Ungarist. Vähemal määral on teistelgi aastakonverentsidel olnud soome-ugri rahvaste esindajaid; osavõturohked on olnud juubelikonverentsid.

1976. a said Aleksei Petersoni initsiatiivil vepsa päevaga 25. märtsil alguse Jüri Linnuse korraldamisel teaduspäevad, mis olid pühendatud kogumis- ja uurimistöö mõnele kitsamale alale: 1976. a veel setu (20.5.), 1977 – vadja (13.5.), liivi päev (25.11.) (Linnus 1982: 3, Viires 1993: 13). Järgnesid karjala (27.10.1978), lapi (30.11.1979), mordva (16.11.1987) päev. Ettekandjateks olid tänu Jüri Linnuse aktiivsusele eri teadusalade esindajad – etnograafide kõrval folkloristid, arheoloogid, keeleteadlased, antropoloogid jt (samast ettevõtmisest kasvas välja alates 1977. a ka igal aastal korraldatav Harri Moora päev). Ühte perioodi ERMi tegevusest, Petersoni aega, käsitleti Aleksei Petersoni 65. sünnipäevale pühendatud ettekandekoosolekul 29.10.1996, kus soome-ugri rahvaste juures toimunud kogumistööst tegi ülevaate Edgar Saar. Samas näidati ka osa Petersoni juhtimisel valminud filmidest.

KOKKUVÕTTEKS

Eesti Rahva Muuseum hakkas eestlaste kõrval tõsist tähelepanu pöörama teistele soome-ugri rahvastele juba oma tegevuse algul, eriti lähematele läänemeresoomlastest naabritele – kuigi esimesena laekusid mitme aasta vältel kaugemate hõimlaste mordvalaste asjad. Esialgu oli soov küll tugevam kui muuseumi rahalised võimalused, ent seda hinnatavam on saavutatud tulemus – tegevuse 15. aastaks oli kogudes üle 400 eseme ja 1928. a avati Raadil hõimurahvaste väljapanek rohkem kui pooletuhande eksponaadiga. Tänaseks moodustab teiste soome-ugri rahvaste esemete hulk umbes kümnendiku ERMi esemete arvust (1996. a lõpul 9539 eset ehk ca 8 %).

ERMi aktiivsus soome-ugri rahvaste kultuuri talletamisel on ilmses seoses ka muuseumi juhtivate töötajate vastava huvi ja tegevusega – töö on olnud intensiivsem Ilmari Mannineni, Ferdinand Linnuse ja Aleksei Petersoni direktoriksoleku aegadel, aga unustada ei saa ka muuseumi rajamise ja tegevuse algusega seotud Oskar Kallase ja Kristjan Raua osa, samuti hilisemast Jüri Linnuse, Heno Sarve, Edgar Saare, Mare Piho jt initsiatiivi. Viimasel ajal on huvi ja tulemuslikkust ilmutanud Art Leete. Vähemtähtis on olnud formaalne pool – 1982.a loodud soome-ugri osakond (1992-1997 (veebruar) soome-ugri ja võrdleva etnoloogia osakond) ei tähendanud tegelikkuses seda, et ainult selle osakonna töötajad käisid välitöödel teiste hõimurahvaste juures või et enne ja pärast osakonna eksisteerimist poleks tegevust toimunud. Oluline on olnud koostöö teiste uurimiskeskustega, eriti Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli üliõpilaste ja õppejõududega, aga ka Venemaa soome-ugri rahvaste keskmuuseumide ja muude uurimisasutustega. 1980. aastate lõpul sõlmitud lepingud Soome ja Ungari asutustega (Soome Kirjanduse Selts, Ungari Etnograafiamuuseum ja Damjanich Ja’nos Muuseum Szolnokis), hiljem Tampere Muuseumidega andsid võimaluse ühisekspeditsioonideks, näituste vahetamiseks, töötajate enesetäiendamiseks jm. 1991. a sõlmiti koostöölepingud mari, komi, udmurdi, karjala, mordva ja handi-mansi keskmuuseumidega. Neist on edukam olnud koostöö udmurtidega (valmis film põhjaudmurtidest, kahe muuseumi koostööna toimus ERMis udmurdi näitus). Eesti ja mõnede Venemaa soome-ugri maade vahel sõlmitud koostöölepped arvatavasti aitavad muuseumidevahelisigi kontakte tihendada. Mitmetel, eriti majanduslikel põhjustel on ERMi tegevus 1990. aastatel soome-ugri ainevallas olnud tagasihoidlik(um) – alles paaril viimasel aastal võib täheldada elavnemist, mis on küll kaugel 1960.-1980. aastatel Aleksei Petersoni direktoriksolekul (1958-1992) tehtuga võrreldes. Tõenäoliselt on kogumisviisid, -võimalused ja -eesmärgidki muutumas.

Ehkki ERMis soome-ugri rahvaste kohta kogutud materjali on hinnatud erinevalt, saab nõustuda Ants Viirese seisukohaga, et kogumismatkade tulemusena on Eesti Rahva Muuseum “muutunud maailma üheks tähtsamaks soome-ugri etnograafia keskuseks” (Viires 1993: 12). Küsimus on õigupoolest selles, kuidas olemasolevat ja lisanduvat vara uurimises igakülgselt kasutada, sealjuures vajakajäämisi kõrvaldades – etteruttav on seisukoht, et “ERM on üks väheseid muuseume, kus kogude teadusliku läbitöötamise aste on 98-99%” (Sarv 1991: 7) – tänagi on päevakajaline enam kui veerandsaja aasta eest Jüri Linnuse väljaöeldu: “... muuseumi soome-ugri rahvaste etnograafilise kollektsiooni teaduslik läbitöötamine seisab veel ees” (Linnus 1970: 244), aga samuti mõte luua ERMi juurde liivi, vadja, isuri ja vepsa etnograafilise ainese keskkartoteek (Linnus 1982: 86).

ERMi esemekoguga saab tutvuda teisipäevast reedeni kell 10-12 ja 13-16, arhiiv ja raamatukogu on huvilistele avatud esmaspäevast reedeni kell 9-16 (Tartu, Veski 32; tel +372 7 421 279; http://www.erm.ee/)

MÄRKUSED

¹ 1994-1998.  a ekspeditsioonide materjalid anti üle 26. jaanuaril 2000, vt sõnumit Infolehest. - SURI märkus aastast 2000. - Tagasi.

² Vt ka: Kadi Sarv. Rõivastusalane sõnavara mordva keeltes. - http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/etno/sisukord.htm. - Võrgussepa märkus aastast 2000. - Tagasi

³ A. Peterson toob eksponaatide arvuks "üle 300 eseme liivlastelt, karjalastelt, laplastelt, ungarlastelt ja mordvalastelt (Peterson 1986: 13), sama kinnitab ta 1989 (Peterson 1989: 7). - Autori märkus - Tagasi

KIRJANDUS

Ariste, Paul 1971. Ühest halvasti viimistletud ilusast raamatust. – Edasi nr 195 (6576), 19.VII, lk 2.

Astel, Eevi 1984. Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi koostöö Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumiga. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXXIV. Tallinn, lk 46-53.

Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppeekspeditsioonide materjale.1982. – TAT Ü, nr 2, lk 124-195.

Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I-XV. 1925-1939, 1947; XXXVIII-XLI. 1989-1996; Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XVI(I)-XXXVII. 1959-1988.

Esivanemate varandus. Rahvateaduslik teatmik. 1992 .Toim Anne Vasarik. Tartu.

Kärner, Aime 1984. Tartu Ülikooli õppejõud Etnograafiamuuseumi kogude täiendajatena. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXXIV. Tallinn: Valgus, lk 28- 34.

Linnus, Jüri 1970. Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi soome-ugri rahvaste etnograafilised kogud. – Läänemeresoomlaste rahvakultuurist. Toim Jüri Linnus. Tallinn: Valgus.

Linnus, Jüri 1984. Üliõpilased etnograafilise materjali kogumisel. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXXIV. Tallinn, lk 35-45.

Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi. 1982. Koost ja toim Jüri Linnus. Tallinn: Valgus (sh A. Peterson, Vepslaste materiaalse kultuuri kogumisest ja uurimisest, H. Pärdi, Vadja aines Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi kogudes, J. Linnus, Liivi etnograafilise materjali kogumine Eestis).

Luts, Arved 1990. Tartu ülikooli üliõpilaste etnograafia-alased tööd. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XXXVIII. Tallinn: Valgus, lk 207-223.

Luts, Arved 1994. Tartu Ülikooli üliõpilaste etnograafia-alased tööd 1989-1993. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XL. Tartu, lk 207-219.

Manninen, Ilmari 1929. Soome sugu rahvaste etnograafia. Tartu.

Manninen, Ilmari ja Ferdinand Linnus (Leinbock) 1925. Rahvateaduslikud kogud Eesti Rahva Muuseumis. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaramat I.

Moora, Harri 1927. Muinasteaduslikkude kogude juht. Tartu.

Peterson, Aleksei 1964. Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Peterson, Aleksei 1966. Eesti nõukogude etnograafia aastail 1940 – 1965. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXI. Tallinn: Valgus,  lk 9-42.

Peterson, Aleksei 1984a. Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum 75. Tallinn.

Peterson, Aleksei 1984b. Kolmveerand sajandit Eesti NSV Riiklikku Etnograafiamuuseumi. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXXV. Tallinn: Valgus.

Peterson, Aleksei 1985. Zur finnougrischen Volkskunde. (artiklite kogumik). Tallinn: Valgus

Peterson, Aleksei 1986. Varaait. Ülevaade etnograafiamuuseumi ajaloost ja kogudest. Tallinn: Valgus.

Peterson, Aleksei 1989. Eesti Rahva Muuseum. Estnisches Nationalmuseum. Estonskij natsional’nõj muzej. Tartu.

Piiri, Reet 1990. Eesti Rahva Muuseumi sidemed teadusasutustega väljaspool Eestit 1909-1987. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XXXVIII. Tallinn: Valgus, lk 170-206.

Reemann, Vaike 1984. Karjala aines Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi kogudes. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXXIV. Tallinn: Valgus, lk 64-70.

Reemann, Vaike 1994. Näitus “Soomeugrilaste rahvakunst” Tallinnas 1989. aastal. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XL. Tartu, lk 64-70.

Ränk, Gustav 1960. Vatjalaiset. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 267. Helsinki.

Sarv, Heno 1991 = Aleksei Peterson 60. 1991. Koost ja toim Heno Sarv. Tartu.

Sarv, Heno 1996. Mordva rahvakunst Eesti Rahva Muuseumis. – Muuseum 2. Eesti Muuseumiühingu ajakiri.

Soome-ugri rahvaste kogud. Kataloog. 1971. Koost. Ildike Jaagosild. Tallinn: Kunst

Tallinna Kunstiülikooli kümme soome-ugri uurimisreisi. 1990. Tallinn: Olion

Talve, Ilmar 1981. Vatjalaista kansankulttuuria. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia. Mémoires de la Socié té Finno-Ougrienne 178. Helsinki.

Talve, Ilmar 1990. Matka vatjalaisiin 1942. – Inkerin teillä. Kalevalaseuran vuosikirja 69-70. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 46-66.

Viires, Ants 1993. Etnograafia arengust Eesti NSV päevil (1940-1990). – Muunduv rahvakultuur. Etnograafilisi uurimusi. Tallinn.

Vt. ka: Toivo Sikka. ERM ja soomeugri rahvad - sissejuhatus; ERM ja soomeugri rahvad - kogud; ERM ja soomeugri rahvad - ekspeditsioonid; ERM ja soomeugri rahvad - konverentsid

Hõimusidemed, 1997
Toimetamine ja HTML: SURI, 1997-2000