FENNOUGRISTIKA JA PANFENNOUGRISM

Hõimusidemed, 1997

FENNOUGRISTIKA JA PANFENNOUGRISM

Tõnu Seilenthal

Fennougristika teadusharuna on kujunenud eksaktseks teaduseks viimase 250 aasta jooksul. Teerajajad sellele teadusele olid Janos Sajnovics ja Samuel Gyarmathy, keeleainestiku suurkogujad Antal Reguly ja Mattias Aleksanteri Castrén. Teadusliku täpsuse saavutas fennougristika Ferdinand Johann Wiedemanni, Emil Nestor Setälä, József Budenzi ja József Szinnyei tegevusega. Nende loodud klassikalise fennougristika eesmärgiks oli soome-ugri ja samojeedi keelte ajaloolis-võrdlev uurimine, eesmärgiga rekonstrueerida algkeelt.

Viimase poolsajandi jooksul on klassikalise fennougristika mõiste laienenud: tänu Kustaa Vilkuna, Gyula Ortutay ja Paul Ariste poolt 1960. aastal algatatud rahvusvaheliste fennougristikakongresside traditsioonile on fennougristika mõiste laienenud märkima uurali rahvaste vaimse ja materiaalse kultuuri kõikide valdkondade uurimist.

Kahe maailmasõja vahelisel perioodil pidas kolme iseseisva soome-ugri riigi üldsus tähtsaks nii omavahelisi kontakte kui ka sidemeid keelesugulastega Venemaal. Eestis nimetati vastavat liikumist hõimuliikumiseks, Soomes heimotyö ’hõimutöö’, Ungaris rokonnépek mozgalma ’sugulasrahvaste liikumine’. Need liikumised olid riikliku poliitika üks osa, mille juhtimisest võtsid osa prominentsed riigitegelased (näit. Eesti riigivanem Konstantin Päts sihtasutise Fenno-Ugria asutajana, Ungaris mitu korda peaministriks olnud krahv Pal Teleki, Soomes haridusminister ja parlamendisaadik Emil Nestor Setälä). Koostöö koordineerimiseks oli mitmeid valitsusväliseid organisatsioone: Turani Tarsasag (Turaani Selts) Ungaris, Akateeminen Heimoklubi (Akadeemiline Hõimuklubi) Soomes, Fenno-Ugria Eestis. Kahe maailmasõja vahel korraldati kokku 5 soome-ugri kultuurikongressi (I – 1921 Helsinkis, II – 1924 Tallinnas, III – 1928 Budapestis, IV – 1931 Helsinkis ja V – 1936 Tallinnas). Seda liikumist nimetan panfennougrismiks. Märkigem, et erinevalt mitmetest muudest pan-liikumistest (panslavism, panislamism jne.) ei olnud see suunatud teiste rahvuste vastu, vaid eeskätt soome-ugri rahvaste vahelisele koostööle.

Teise maailmasõja sündmuste käigus lõpetati uute võimude poolt selliste organisatsioonide tegevus ja kogu hõimuliikumine kui natsionalismi ilming.

80-ndate aastate lõpus on hõimuliikumine taastatud. Tänapäeval on soome-ugri kultuuri- ja muude kontaktidega tegelevad organisatsioonid nii Soomes (M. A. Castrénin Seura), Ungaris (Reguly Tarsasag) ja Eestis (Fenno-Ugria Asutus). Fenno-Ugria Asutuse ja selle alluvusse loodud Soome-ugri Rahvaste Infokeskuse SURI tööst võib saada hea ülevaate nende kodulehekülgedelt: http://www.suri.ee/fu ja http://www.suri.ee

Parafraseerides Istvan Örkényi novelli ”Üks kadunud märkmikuleht” ütleksin, et humanitaarteadlase, sealhulgas ka fennougristi ja vedurijuhi vastutus oma töö eest on erinev. Vedurijuhi vastutus lõpeb siis, kui ta on toimetanud oma veeremi sihtjaama ja astub depoos vedurist välja, Odüsseus aga jätkab oma eksirännakuid meie mõtetes ka täna, kuigi ta laev on ammu jõudnud Ithakasse. Nii ei ole ka fennougristi ülesanne levitada vaid nn. puhast teaduslikku informatsiooni. See ei tohi olla pelk faktidekogum, vaid peab olema teatud ideoloogia poolt läbimõtestatud informatsioon, mis kujundab kogu rahva maailmavaadet. See on tänases Eestis ja ka Ungaris eriti vajalik, sest praegune võimupõlvkond, kes põhjendatult on hüljanud tühjalt kõmiseva sovjetliku rahvaste sõpruse ja vendluse loosungi, ei ole Brüsselisse kiikamise tuhinas suutnud endale formuleerida mingit selget rahvusliku identiteedi ideoloogiat. Seda on aga hädasti vaja, et teha lõpp mõttemanipulatsioonidele, kus ”Euroopa Liidu nõudmised” või teisalt ”Venemaa huvid” oleksid manööverdatud mõistesse Eesti (või Ungari või Soome) huvid.

Sellist nihilistlikku suhtumist rahvuslikku ideoloogiasse esineb ka fennougristide hulgas. Tsiteerin 1. mai 1997 ”Maalehest” ühe lingvistikaprofessori sõnu: ”Räägi emakeelt, kui tahad, aga nad ei taha, sest kes oleks see loll udmurt, kes ei tahaks oma lapsest haritud ja rikast inimest teha. Udmurdi keelega ei jõua aga edasi, seepärast hoolitsetakse, et laps õpiks vene keele selgeks. Kuidas neid aidata? Soovitada, et olge sama tublid kui meie ja rääkige udmurdi keelt? Aga siis tuleb neist maarahvas, kel pole asja teadusesse ega poliitikasse.”

Venemaal elavate soome-ugri rahvaste olukord ei ole tõesti lihtne. Soome-ugri keelte rääkijaid on maailmas üle 26 miljoni. Ühelt poolt esindab seda arvu 15-miljoniline ungari rahvas, 5-miljoniline soome rahvas ja miljoniline eesti rahvas. Need kolm on ka ainukesed soome-ugri rahvad, kellel on omariiklus. Ülejäänutest valdav osa on väiksemad rahvad, kes enamasti elavad Vene Föderatsiooni territooriumil. Seal elab kokku 3,6 miljonit soome-ugrilast. See on vähem kui 17% kõigist soome-ugrilastest ja umbes 3 % Vene Föderatsiooni elanikkonnast. Tõesti võib öelda, et Venemaal soome-ugrilased on tänapäeval keelesaared slaavi ja turgi keelte meres.

Vaadeldes rahvaloenduse andmetest neid protsente, kui palju soome-ugrilastest räägib oma emakeelt, märkame vähemusrahvustele tüüpilist loobumist oma emakeelest, siirdumist kakskeelsuse kaudu muukeelsusele, mis tähendab eeskätt siirdumist vene keelele. Ja keelevahetusega kaasneb varsti ka täielik venestumine, sest kui keel kaob, kaob ka rahvas. Näiteks kuigi maridest 85% räägib veel oma emakeelt, siis ühe sotsioloogilise uurimuse järgi 41% mari intelligentsist räägib oma lastega ainult vene keeles ega ole proovinudki õpetada neile mari keelt. Olukord on mõistetav, sest 1920-30-ndate aastate rahvusliku ärkamise õitseaja lõpetas veriselt 1937. aastal Stalini terror, kui füüsiliselt hävitati nende rahvaste kirjanikud, kunstnikud, teadlased, õpetajad, s.t. kogu intelligents. Rasked repressioonid tekitasid hirmu ja häbi oma keele ja rahvuse suhtes, mis aja jooksul on paljudes arenenud rahvuslikuks nihilismiks.

Siiski on ärksam osa Venemaa soome-ugrilastest rahvuslikult ärganud. Enamikul rahvastel on moodustatud valitsusvälised rahvuskongressid Eesti Kongressi eeskujul, ka rahvusvaheliselt on soome-ugri rahvad organiseerunud: toimunud on kaks Soome-Ugri Rahvaste Maailmakongressi (I – 1992 Sõktõvkaris, II – 1996 Budapestis, III toimub aastal 2000 Soomes). Tooksin esile mõne mõtte II kongressi resolutsioonist:

”For our Finno-Ugrian community to continue its successful development, we find it necessary: [- - - ]
– to devote special attention and care to the processes of revival and development of cultures and languages, as well as of national identity, of Finno-Ugrian peoples, as these are the basic conditions of their existence;
– to advance the systems of education and mass media of Finno-Ugrian peoples, to nourish intelligentsia of their own and to raise funds for national sciences of Finno-Ugrian peoples.” (Resolution by the Second World Congress of Finno-Ugrian Peoples, Budapest August 19, 1996)

Tänapäeval, mil Eesti, Soome ja Ungari teaduse- ja ühiskonnaelu integratsioonipüüdlused suunduvad Euroopasse, on soome-ugri keelte ja kultuuride uurimisel lisaks teaduslikule aspektile ka teaduspoliitiline, ütleksin ka poliitiline aspekt: toetada Venemaa väikerahvaste identiteeti ja selle kaudu anda toetus Venemaa arengu demokraatlikele tendentsidele. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Eesti Vabariigi president Lennart Meri oma tervituskõnes VIII fennougristikakongressile 1995. aastal: ”Need on lihtsad ja seetõttu fundamentaalsed küsimused. Fundamentaalsed mitte üksnes fennougristidele, vaid maailma rahule ja stabiilsusele, rahvusvahelistele organisatsioonidele, Euroopa Liidule, [– – –] Kas te seda tahate või mitte, kas te sellest endale aru annate või mitte, kuid ühel või teisel viisil te käsitlete täna ja järgnevatel päevadel rahvuslikke identiteete. [– – –] Kirvetera raius rahvusliku identiteedi juuri, mitte latvu. Kahekümne kolmest uurali rahvast on vaid kolm suutnud luua oma riigi. Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste praegune sotsiaalne ootus on võrreldav eestlaste, soomlaste ja ungarlaste rahvusliku ärkamise meeleoludega möödunud sajandil. Nende pilgud on pööratud meie poole. Meil lasub akadeemiline, veelgi enam poliitiline kohustus vastata nende pilkudele. [– – –] Sellega aitame kaasa venestamisaja järgse kultuuri vereringe taastamisele vähemalt seal, kus see on veel võimalik. Venemaa on olnud ja saab alati olema Soome ja Eesti naaberriik. Meile on oluline, kuidas Venemaa suhtub oma vähemustesse, kuidas ta orienteerib ennast Euroopa mõttelaadile.”

Venemaal elavate soome-ugri rahvaste keelte ja eripäraste kultuuride säilimine on oluliselt sõltuv sellest, kuidas nad ise suhtuvad oma identiteedi säilitamisse. Sel põhjusel tuleb Eestil, Soomel ja Ungaril kui omariiklust omavatel rahvastel arendada tegevust, mille abil Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad mõistaksid iseenda omapära ja päritolu, nii et nad võiksid selgelt tajuda, kuivõrd oma rahvuse säilitamine on selline väärtus, mille nimel tasub jõupingutusi teha. Eesti, Soome ja Ungari kultuuri- ja haridusministrid kohtusidki sel eesmärgil 17. mail 1993 Hanasaaris Soomes ja moodustasid töörühma, kelle ülesanne oli välja töötada ühised sammud koostööks humanitaar- ja ühiskonnateaduste alal Venemaal elavate soome-ugri rahvastega. Töörühm sõnastas oma ettepanekud 21. augustil 1993. Tegevus peaks kulgema 6 suunas:

1) mõnepäevased ettekandekoosolekud koolides tegutsevate rahvuskeelte õpetajate jaoks. Sellised koosolekud tuleks läbi viia Saranskis, Joshkar-Olas, Sõktõvkaris ja Izhevskis.
2) soome-ugri rahvaste kultuurikursuste korraldamine Eestis, Soomes ja Ungaris sugulasrahvaste rahvuslikele kultuuritöötajatele. Sellistel kursustel käsitletaks lisaks kultuuriküsimustele ka korraldavate maade ühiskonnaelu keskseid küsimusi.
3) vastavalt soome, ungari ja eesti keele külalislektorite saatmine soome-ugri ülikoolidesse Venemaal.
4) populaarsete monograafiate avaldamine nii Eestis, Soomes kui Ungaris iga soome-ugri rahva kohta, nii et nendes maades lisanduks huvi soome-ugriluse vastu ja erinevate rahvaorganisatsioonide koostöö Venemaal elavate keelesugulastega. Samuti on vaja koostada Eesti, Soome ja Ungari kohta teabepakett (teatmeteos), mis tõlgitaks nii iga soome-ugri rahva oma keelde kui ka vene keelde.
5) töörühm rõhutas eesti, soome ja ungari vestlussõnastike koostamist iga soome-ugri rahva keele jaoks. Sõnaraamatutel on suur tähtsus keelte kultuurisõnavara loomise ja arendamise seisukohalt.
6) üliõpilasstipendiaatide vastuvõtmine Eesti, Soome ja Ungari ülikoolides.

See programm on kõige paremini käivitunud Soomes riikliku programmina, millele Soome parlament on eraldanud finantsvahendid ja mida koordineerib M. A. Castréni Selts. Eesti on sellest programmist täitnud suhteliselt edukalt 6. punktis mainitud koolitusabi: möödunud 1996/97 õppeaastal õppis Eesti kõrgkoolides 99 mari, udmurti, komi ja mordvalast, neist 10 lõpetas edukalt kevadel ülikooli ja 7 jätkab õpinguid magistrantuuris. 13. nov. 1997 kaitsesid Tartus doktoriväitekirja kolm soome-ugri doktorandi: mari Inna Timirjajeva, udmurt Ljudmilla Karpova ja ersa Olga Jerina. Käesoleval õppeaastal õpib Eestis ühtekokku 85 soome-ugri üliõpilast. Need üliõpilased ei ole mitte ainult filoloogid, nii nagu olid kadunud akadeemik Ariste juhendatavad aspirandid, vaid nad õpivad väga mitmesuguseid erialasid: teatrijuhtimist, ajakirjandust, maaelu sotsioloogiat, õigusteadust, viiulikunsti, rahvamuusikat, makroökonoomikat. Seega võib öelda, et Eestis koolitatakse järgmise põlvkonna soome-ugri rahvaste intelligents.

Järjekordne ülemaailmne fennougristikakongress Congressus Nonus Internationalis Fenno-Ugristarum peetakse uue aastatuhande künnisel 7.–13. augustil aastal 2000 Tartus. Rahvusvaheline kongressikomitee on heaks kiitnud kongressi peateema – ”Fennougristika uue aastatuhande künnisel”. Mõnedki uurijad on rääkinud fennougristika praeguse hetke uurimisparadigma ummikseisust. 2000. aasta Tartu kongress peaks olema väljakutse fennougristika ja panfennougrismi uue aastatuhande paradigma formuleerimiseks.

Hõimusidemed