HÕIMULIIKUMINE KAHE MAAILMASÕJA VAHEL 

Jaak Prozes

Eesti, Soome ja Ungari iseseisvate riikide tekkimine võimaldas soome-ugri rahvaste koostööl tõusta senisest tunduvalt kõrgemale tasemele. See väljendus ennekõike hõimurahvastega koostööd arendavate organisatsioonide asutamises, soome-ugri kultuuri- ja hariduskongresside ning hõimupäevade korraldamises. Hõimuliikumise tulemusena muutus teadmine hõimurahvaste olemasolust üldrahvalikuks ja eriti tihenes koostöö liivlaste, soomlaste ja ungarlastega.

Tartu hõimuliikumise keskusena

Eesti Vabariigi algperioodil kujunes tähtsaimaks hõimuliikumise keskuseks Tartu. Ülikoolis töötasid tollal Soome õpetlased Arno Rafael Cederberg, Lauri Kettunen, Ilmari Manninen jt., Ungari õpetlased Elémer Viranyi, J.von Csékey jt. Tartu Ülikool moodustas Soome ja Ungari lektoraadid ja asutas 1923.a. enda juurde Ungari Teadusliku Instituudi, mida juhtis J. von Csekey.

1923.aastast hakkas ülikooli juures tegutsema ka Akadeemiline Hõimuklubi, mis moodustus 1920. aastal asutatud Eesti-Soome Üliõpilasklubist. Hõimuklubi põhikirjalised eesmärgid olid "akadeemiliste hõimuhuviliste koondamine ja hõimurahvaste ning -maade tutvustamine, samuti väikehõimude kultuuriline ja majanduslik toetamine." Nende teostamiseks korraldas ta mitmesuguseid üritusi, aga ka näiteks soome keele kursusi ja abi liivlastele. 1935.aastaks oli hõimuklubil juba 108 liiget ning ta oli suurim ja tegusaim hõimuliikumist edendav organisatsioon Tartus.

Teise aktiivse ülikoolilinna organisatsioonina tuleb esile tõsta Akadeemilist Emakeele Seltsi, kellel oli programm liivlaste vaimseks ja materiaalseks abistamiseks. Seltsi toel tuli 1921.a. kaks liivi noormeest Tartu Õpetajate Seminari ning ilmus esimene liivikeelne lugemik "Ezmi Livõd Lugdõbr#ntõz".

Tartus kujunesid hõimuliikumise kandvaks jõuks üliõpilased. Üliõpilasorganisatsioonides peeti ettekandeid hõimuliikumisest ja hõimurahvaste ajaloost, "Üliõpilaslehes" avaldati mitmeid vastavaid artikleid, ilmus isegi Eesti-Soome ühislehenumbreid. Alates 1925. aastast toimusid Eesti-Soome üliõpilaspäevad, aset leidsid üliõpilasvahetused, sõlmiti sõpruslepinguid. 1927. aastal asutasid üliõpilasorganisatsioonid Tartus Hõimukoondise, kuhu 1930. aastal kuulus 20 üliõpilasorganisatsiooni.

1930. aastal asutati Tartus Ungari initsiatiivil Soome-Ugriliste Uurimuste Instituudi Eesti Komitee, mille ülesanne oli koos sarnaste komiteedega Soomes ja Ungaris "edendada soome-ugri rahvaste kultuuri uurimist rahvuslike teaduste, s.t. keeleteaduse, vanema ajaloo ning kultuuriloo, muinasteaduse, etnograafia ja rahvaluule alal.” Komitee esimees oli Julius Mark ja sekretär Oskar Loorits. Vaatamata püstitatud laialdastele ülesannetele jäi komitee põhitegevuseks siiski stipendiaatide – Andrus Saareste, Paula Palmeose, Felix Oinase jt. – saatmine Ungarisse ja Ungari stipendiaatide vastuvõtmine.

Suhetest teiste soome-ugri rahvastega

Idapoolsete soome-ugri rahvastega Eesti peaaegu ei suhelnud, sest see oli N.Venemaa suletuse tõttu keeruline. Katseid selleks aga siiski tehti. Nii kirjutab Aleksander Veiderma oma mälestustes Venemaa soomeugrilaste kultuurikongressile kutsumisest: "1939. aastal käis V. Ernits Nõukogude Liidu saatkonnas pinda sondeerimas, kuidas nõukogude valitsus vaatab tõstatatud küsimusele. Seal suhtuti asjasse pooldavalt. Ühiselt soomlaste ja ungarlastega seda küsimust arutades tuldi siiski otsusele, et arutelu tuleb edasi lükata, kuna pole loota, et kultuurikongressidele pääseksid tõelised hõimurahvaste esindajad, vaid tulevad need, keda nõukogude valitsus peab tarvilikuks sinna saata.”

Mõningad kontaktid idapoolsete hõimurahvastega siiski olid. Nii pidas aastatel 1920–1921 Tartu Ülikoolis loenguid komi keeleteadlane ja filosoof professor Kallistrat Zhakov; 1926. a. pidas Akadeemilises Hõimuklubis loengu komi keeleteadlane Vassili Lõtkin, kes ise meenutas seda oma päevikus: "Õhtul kell 7 tegin ma hõimuklubis ettekande komidest. Kohal oli ligi 150 inimest. Koosolekut juhatas ungarlane, ettekannet pidas komi ja kuulajad olid eestlased.” Eestlane Julius Mark käis aga 1925. aastal ekspeditsioonil maride ja mordvalste juures.

Väljaspool Eesti Vabariiki elavatest hõimurahvastest kujunesid eriti tihedad suhted liivlastega. Algselt üksikute eestlaste osalemisega soomlaste poolt korraldatud ekspeditsioonides piirdunud suhtlemine vabariigi perioodil intensiivistus. See põhjustas isegi pingeid lätlastega ning tõi kaasa näiteks O. Looritsa korduva väljasaatmise Läti Vabariigist. Põhiraskus hõimusuhete arendamisel liivlastega oli Tartu organisatsioonidel, kes aitasid kaasa liivlaste emakeelse hariduse püüdlustele: korraldasid liivikeelsete trükiste väljaandmist, saatsid usinamalt liivi keelt õppivaile lastele jõulukinke jms. Üle-eestiliseks ettevõtmiseks kasvas korjanduste korraldamine Liivi Rahvamaja ehitamiseks, mis valmiski 1939. aastal. Eestlaste huvi liivlaste vastu polnud siiski nii suur kui soomlastel, mida näitab kasvõi ajakirja "Liivli" tellimine 1936. aastaks – Soomest tuli 80 tellimust ja Eestist 8.

Tartu rahulepinguga oli osa ingerisoomlaste asualasid jäänud Eesti Vabariigi koosseisu. 1922.a. asutasid ingerisoomlased koostöös eestlastega Eesti-Ingeri Seltsi ning korraldasid ka ingerisoomlaste laulupeo; 1924.a. asutasid nad Ingeri Seltsi ja 1927.a. hakkasid välja andma ajaakirja "Sanaseppä". 30-ndate aastate teisel poolel siiski teravdasid ingerisoomlaste suhted Eesti riigiga nende eestistamiskatsed. Ingerisoomlaste pastor H.K.Erviö on öelnud selle kohta: "Eesti-ingeri probleem on katselapp, mis kord näitab, kui kindlad alused on sel hõimutööl, mida nii Soomes kui Eestis tehakse ühiste sihtide saavutamiseks." Paraku polnud enam selle nägemiseks piisavalt aega.

Hõimukoostöö kulmineerus haridus- ja kultuurikongressidel

Hõimuliikumise tähtsaimateks sündmusteks said soomlaste poolt algatatud hariduskongressid. Esimene neist toimus 1921.a. Helsingis soome-ugri koolikongressi nime all, teine, hariduskongress 1924.a. toimus Tallinnas. III kongressist alates kandsid nad soome-ugri kultuurikongresside nime ning toimusid 1928. a. Budapestis (III), 1931. a. Helsingis (IV), 1936 Tallinnas (V). VI kultuurikongress oleks pidanud toimuma Ungaris, kuid jäi alanud sõja tõttu pidamata. Kongressid olid omamoodi rahvuslikeks suursündmusteks: näiteks 1928. a. Budapestis oli kohal 342 eestlast ning 1931. a. Helsingis 594 eestlast.

Kongressidel pidasid hõimumaade väljapaistvad teadlased ja ühiskonnategelased ettekandeid hõimurahvaste ajaloost, majandusest, tööstusest, kirjandusest, helikunstist jne. Kongressid määrasid kindlaks hõimutöö põhisuunad ning valisid toimkonnad, kes vastutasid vastuvõetud otsuste täideviimise eest. Võib öelda, et sisuliselt kongressid koordineerisid Eesti, Soome ja Ungari koostööd.

Kongressideks valmistusid kõik riigid hoolega ja neile pööras väga suurt tähelepanu ka Eesti teadus- ja poliitikamaailm. Sellest annab tunnistust Villem Ernitsa koostatud ülevaade: "29. detsembril 1927.a. korraldas "Fenno-Ugria" laiema nõupidamise kongressi asjus, kus määrati kindlaks esialgne referentide nimekiri vastavalt ungarlaste poolt esitatud kavale. "Fenno-Ugria" juhatus tegi kongressi päätoimkonnale ettepaneku võtta kongressi kavasse järgmised uued referaadid: 1) Ungari-Eesti kultuurisidemed, 2) liivi rahva saatus, 3) Välis-Eesti küsimus. Need ettepanekud võeti ungari toimkonna poolt vastu ja lisati neile juure veel referaadid välissoomlaste ja välisungarlaste kohta. Lõplikult kujunes eesti referentide koosseis järgmiseks kava järjekorras: P. Põld – Eesti haridus ja teadus, K. Reinmann – ühistegevus ja rahvamajandus Eestis, H. Kompus – Eesti kujutav kunst, H. Kruus – Eesti ajalooteadus, J. Uluots – Eesti õigus ja õigusteadus, O. Loorits – eesti keeleteaduse ja folkloori seniseid saavutusi, F. Leinbock – arheoloogia ja etnograafia Eestis, O. Madisson – mõningate Eesti maapõue varanduste kasutamisest, N. Kann – eesti rahvakooli ajalugu, V. Ernits – töölisküsimus Eestis, A. Eslas – põllumajandus Eestis, K. Mauritz – tööstus Eestis, A. Anni – eesti kirjandus, J. Aavik – lühike ülevaade eesti rahva muusikalisest arengust, E. Viranyi – Ungari-Eesti kultuurilisist kokkupuuteist, M. Lepste ja O. Loorits – Liivi rahva saatus, S. Sommer ja V. Ernits – väliseestlased, J. Piiper – eesti bioloogilised teadused, S. Talvik – tervishoid Eestis, L. Puussepp – neuropatoloogia ja alkoholismi uurimused Tartu Ülikoolis, A. Paldrok – leepra arstimise üle V. Ernits – rahvaharidus väljaspool kooli Eestis, M. Hurt – Soome-Eesti ja Ungari vahelise kaubandusliku läbikäimise üle.”

Soome-ugri kultuuri- ja hariduskongresside korraldamine lõi eelduse kolme hõimumaad ühendavate organisatsioonide tekkeks. Mõjuvõimsaim oli neist K. Pätsi initsiatiivil 1925.a. asutatud Eesti-Soome-Ungari Liit, mis tegutses Tallinnas. See oli Eesti suurim hõimurahvastega koostööd arendav organisatsioon, kuhu kuulus üle 150 üksikliikme. Organisatsioon sai tuntuks populaarsete kõnehommikute korraldajana, kes aitas kaasa ka keelekursuste ja teiste hõimurahvaste koostööga seotud ürituste korraldamisel. Peale selle tegutsesid Eestis Eesti-Soome-Ungari Rohuteadlaste Ühing ja Eesti-Soome-Ungari Õpetajate Liit.

"Fenno-Ugria" saab hõimuliikumise keskmeks

"Fenno-Ugria" asutamine tuli kõigepealt jutuks 1924. a. Tallinnas toimunud II soome-ugri hariduskongressil. Kongress valis järgmist kongressi ettevalmistava toimkonna, kuhu Eesti poolt kuulusid Riigikogu liige Konstantin Päts, Tartu Ülikooli professor Peeter Põld ja Haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Valitud isikuile tehti ülesandeks leida või luua organisatsioon, kes oleks soome-ugri kongresside "mõttekandja, otsuste täitja ja levitaja."

12. novembrist 1925 on säilinud ilmselt G.Olliku koostatud märgukiri, mis räägib, et Eestis pole organisatsiooni asutamiseks midagi tehtud, samas ungarlased on selleks organisastsiooniks määranud Turaani Seltsi (Turáni Társaság) ja soomlased Soomluse Liidu (Suomalaisuuden Liitto) sugulasrahvaste osakonna. Kirjas järgneb arutelu selle üle, kes võiks Eestis vastavad kohustused enda peale võtta: "... kas Eesti Õpetajate Liit, kelle algatusel ja volitustel soome-ugri hariduskongress korraldati, või Tartu Akadeemiline Hõimuklubi, kellel palju vaimujõudu või Eesti-Soome-Ungari Liit, kelle põhikiri oleks sellega kõige paremini vastavuses ning kes diplomaatia ja valitsusringkondadele on lähedane." Kirjas tehakse ettepanek korraldada vastav arutelu.

Arutelu toimus aga alles 30. märtsil 1926.a. Ilmselt see nõupidamine otsustas asutada "Fenno-Ugria" ja koostas vastava põhimääruse ning saatis võimalikele liikmesorganisatsioonidele laiali. K. Pätsi koostatud põhimääruse kinnitas haridusminister 24. märtsil 1927.a.

Põhimääruse alusel moodustatud asutise "Fenno-Ugria" nõukogu esimene koosolek toimus 27. mail 1927.a. Tallinnas, Aia tn. 12. Koosoleku päevakord oli järgmine: 1. Asutis " Fenno-Ugria " põhimääruse ettekandmine; 2. Uute liikmete vastuvõtmine; 3. Nõukogu juhataja ja tenma abide valimine; 4. Juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine; 5.Tegevuskava ja eelarve kinnitamine; 6. Koosolekul algatatud küsimused.

Koosolek valis nõukogu juhatajaks K. Pätsi, kes arvati põhimääruse järgi ka eluaegseks toetajaliikmeks, abideks P. Põllu ja G. Olliku, juhatuse esimeheks A. Veiderma. Koosolek valis juhtorganid kuni sügiseni ja otsustas osalejate vähesuse tõttu jätta ka revisjonikomisjoni valimise sügiseks.

Koosolek võttis vastu "Fenno-Ugria" tegevuskava: 1. Asutusele korteri leidmine; 2. Rakendusraamatute sisseseadmine; 3. Soome-ugri kongresside arhiivi vastuvõtmine; 4. Juhatuse tööjuhendi väljatöötamine vastavalt põhimäärusele; 5. Sidemete loomine Soome ja Ungari asutustega; 6. Soome-ugri III kongressi eeltööde tegemine; 7. Sidemete loomine väliseestlastega.

13. novembril 1927 toimus II nõukogu koosolek, mis kinnitas esimese koosoleku valimistulemused ja võttis vastu 12 uut liikmesorganisatsiooni, kellega koos tõusis liikmete arv 20-ni. Nõukogu otsustas palgata poole kohaga teadusliku sekretäri, kes valdaks eesti, soome ja saksa keelt ning omaks ühiskondliku töö kogemust. Tasuks otsustati määrata 10 000 marka kuus. Sekretäri kohale kandideerisid mitmed tuntud inimesed – Juhan Jaik, Bernhard Linde jt. – kelle seast valik langes V. Ernitsale.

"Fenno-Ugria" 1928.a. aruanne sunnib tõdema, et enim tähelepanu pööras asutis soome-ugri kultuurikongressil osalemisele, aktiivselt tegeles ta ka väliseesti küsimusega. 14. veebruaril 1928.a. toimunud juhatuse istung otsustas korraldada Välis-Eesti Kongressi, kuid sama aasta mais toimunud "Fenno-Ugria" nõukogu istung leidis, et sellise ürituse kooraldamiseks pole asutusel jõudu. Pealegi tõusis küsimus Venemaa eestlaste kutsumisest. Juhan Luiga avaldas kartust, et Venemaalt tulevate eestlaste puhul võib tegemist olla agentidega, mida aga Mihkel Veiderma pareeris, öeldes, et Venemaalt pole kedagi kutsutud. Vaidluse lõpptulemusena kongressi ei toimunud, küll aga toimus Välis-Eesti Päev, mis võttis vastu otsuse, et väliseestlaste organisatsiooni väljaarendamine jääb "Fenno-Ugria" hooleks. "Fenno-Ugria" juurde asutatigi väliseesti toimkond. Mainida tuleb ka, et ajaleht “Väliseestlane” ilmus algselt “Fenno-Ugria” häälekandja juures. Seega on alust väita, et "Fenno-Ugrial" oli suur tähtsus hilisema Välis-Eesti Ühingu asutamisele.

Järgnevate aastate jooksul kujunes "Fenno-Ugriast" hõimuliikumise keskus Eestis. Tema põhiülesanded olid hõimuliikumisest huvitatud organisatsioonide ühendamine ning soome-ugri kultuuritöö ja kultuuriühtsuse arendamine. Asutisse kuulus lõpuks ligi 40 organisatsiooni: Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, Akadeemiline Hõimuklubi, Akadeemiline Kirjandusühing, Eesti Ajakirjanikkude Liit, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing, Eesti Kunstnikkude Liit, Eesti Lauljate Liit, Eesti Muuseumi Ühing Tallinnas, Eesti Naisorganisatsioonide Liit, Eesti Põllumeeste Keskselts, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Eesti-Soome-Ungari Liit, Eesti Õpetajate Liit, Kaubandus-Tööstuskoda, Tallinna Konservatoorium, Tartu Ülikool, Tartu Üliõpilaskonna Esindus, Õpetatud Eesti Selts, Tallinna Eesti Selts "Estonia", Tartu Selts "Vanemuine", Kunstiühing "Pallas", Ülemaaline Noorsoo Ühing, Tallinna Eesti Õpetajate Selts, Välis-Eesti Ühing, Selts "Meremeeste Kodu", Eesti Karskusliit, Eesti Haridusliit, Tallinna Rahvaülikoolide Selts, Eesti Arstide Liit, Kaitseliit, Eesti Apteekrite Selts, Linnade Liit ja Soome Klubi.

1929. aastal asutas "Fenno-Ugria" enda juurde jooksvate küsimuste lahendamiseks Hõimubüroo asukohaga Tallinnas, Lai tn. 1. Büroo sekretärina töötas Hella Jürgenstein-Raid. Tartusse asutas “Fenno-Ugria” osakonna, kus töötas V. Ernits.

Oma põhiülesannete täitmiseks arendas “Fenno-Ugria” mitmekülgset tegevust. Näiteks aastatel 1936–38 organiseeris ta Eesti-Soome-Ungari kultuuritoimkondade nõupidamisi, soome ja ungari keelte õppimist, tõlketöid, hõimupäevade ja rahvuspühade tähistamist, viisade kaotamist Ungarisse sõiduks, Liivi rahvamaja ehitamist, soome-ugri õpilaspäevade korraldamist, soome-ugri rahvaid tutvustava informatsiooni kajastamist kooliprogrammides jms. Asutis osutas abi ka hõimumaade ekskursioonidele ja üksikturistidele, õpilastele anti näiteks välja tunnistusi, millega nad said hinnaalandust Soomet külastades.

Hõimuliikumise ja hõimurahvaste tutvustamiseks, samuti informatsiooni levitamiseks andis "Fenno-Ugria" välja ajakirja "Eesti Hõim" (1928 - 1933), mille toimetaja oli V. Ernits ja aastaraamatut "Eesti Hõim" (1937 - 1939), toimetaja Alo Raun.

Tähtsaimaks iga-aastaseks sündmuseks Eesti hõimuliikumises kujunes alates 1929. aastast hõimupäevade tähistamine. Esimest korda tähistasid hõimupäeva soomlased 1928. a. Kalevala päeval, kuid 1931. a. Helsingis toimunud soome-ugri kultuurikongressi otsusega tähistatavad Eesti, Soome ja Ungari hõimupäevi oktoobrikuu komandal nädalavahetusel. Hõimupäeva keskne sündmus oli aktus mõnes suuremas hoones – Tallinnas teatris “Estonia”, Kaubandus-Tööstuskojas vms., Tartus aga näiteks raekojas. Hõimupäevade puhul lehvisid kõikjal kolme riigi lipud, hõimumaade lippudega olid ehitud paljud majad, koolid ja linnatransport. Koolides ja kultuurimajades peeti pidulikke aktusi, kirikutes jumalateenistusi. Üle maa esinesid riigimehed, tuntud kultuuritegelased pidasid hõimurahvaste kultuurile, ajaloole ja hetkeolukorrale pühendatud ettekandeid. Räägiti ka väliseestlastest, kes olude sunnil Eestist eemal elavad. Hõimupäevade ulatuse ja tähtsuse illustreerimiseks võib tuua tõsiasja, et 1931.a. peeti sel puhul üksnes kõnekoosolekuid 431.

Hõimuliikumist toetasid tõhusalt nii Soome, Ungari kui ka Eesti valitsused. Näiteks võib tuua, et "Fenno-Ugria" aunõunik aastast 1937 oli K. Päts; hõimupäevadele pühendatud aktusest võtsid osa Soome president K. Kallio ja peaminister A. K. Cajander; valitsused saatsid hõimupäevade puhul tervitustelegramme, "Fenno-Ugria" juhatus käis Soome president P. Svinhufvudi õnnitlemas 75.a. juubeli puhul jne. Mis aga kõige olulisem – Eesti ja Soome ning Eesti ja Ungari vahel sõlmiti 1937.a. kultuurikonventsioonid, mille kohaselt sai hõimuliikumine riikliku raamistiku.

Kolmekümnendate lõpul arenesid hõimumaade vahelised kontaktid jõudsalt: valmistuti 1940.a. Budapestis toimuvaks kuuendaks kultuurikongressiks, leidis aset hõimuhümni konkurss, mille võitjadki selgusid. Alanud sõda aga paiskas segi ka hõimurahvaste koostöö. "Fenno-Ugria" viimane tegevusülesanne oli Talvesõjas osalenud Soome invaliidide ravimine ja orvuks jäänud lastele suve veetmise korraldamine Eestis. Hulk lapsi jõudiski Eestisse, kuid siis tuli okupatsioon ja nad pidid Soome tagasi minema. Uue võimu tahtel oli "Fenno-Ugria" sunnitud likvideeruma ning Õpetatud Eesti Seltsile oma varad üle andma. Likvideerimiskomisjoni juhtis “Fenno-Ugria” poolt Ferdinand Linnus, Õpetatud Eesti Seltsi poolt võttis "Fenno-Ugria" varanduse vastu Liidia Palm.

1920.–1930. aastate hõimuliikumine saavutas kindla koha tollases Eesti ühiskonnas nagu leidis teadmine hõimurahvastest kindla koha eestlaste rahvustundes ja maailmavaates. Selle poole püüame ka praegu.

Hõimusidemed

©SURI 1998