UURALI RAHVAD ETNILISTE VÄHEMUSTENA TÄNAPÄEVA VENEMAAL

Uurali rahvad etniliste vähemustena tänapäeva Venemaal

Ott Kurs

Paljurahvuseline Vene riik on läbi teinud erinevaid arenguastmeid ning vastuolulisi ja valulisi katsetusi, eriti aastail 1917-1991. Pärast bolevike riigipööret 1917 hakati unitaarsest Venemaast kujundama etnilis-majanduslikele printsiipidele tuginevat liitriiki, kus esialgu olid ette nähtud piirkondlikud autonoomiad kõikidele kompaktse asustusega rahvastele ning etnilistele ja etnograafilistele rühmadele. Nii moodustati rahvusvallad (hiljem -külanõukogud), -rajoonid ja -ringkonnad ning autonoomsed oblastid ja vabariigid. Hiljem kaks esimest (madalamat) astet likvideeriti ning ülejäänud muudeti tavalisteks haldusüksusteks, mille põlisrahvastel langes ära vahepeal loodud emakeelne kooliharidus ja kultuur. Tänapäeva demokraatiat ehitaval Venemaal on suurematel etnilistel vähemustel taas võimalus arendada omakeelset kultuuri ning kujundada ise oma etnilisi ruume. Märgatavalt on tõusnud etniliste vähemuste sotsiaalne staatus. Sõltumata territoriaalautonoomia tasandist (autonoomne oblast, autonoomne ringkond, vabariik) on kõik need halduspoliitilised ruumid oblastite ja kraide kõrval vastavalt konstitutsioonile Venemaa Föderatsiooni subjektideks.

Tänapäeva Venemaal elavad uurali põlisrahvad jaotatakse tavaliselt rühmadeks keelelise ja kultuurilise suguluse alusel. Läänemeresoomlasi käsitatakse kultuuriliselt Euroopa rahvastena (vt nt Ludwig 1995:145-150). Järgnevas olen uurali rahvad jaotanud rühmadeks nende arvukuse ja etnilise vastupidavuse alusel.

Esiteks tuleb esile tõsta keskmise suurusega volga ja permi rahvad, kelle asualad paiknevad Euroopa Venemaal, eelkõige suurte jõgede - Volga keskjooksu, Kama, Dvina ülemjooksu ja Petora - vesikondades. Seal elavatel ersalastel ja mokalastel (kokku nn mordvalasi u 1,1 mln), udmurtidel (746 800), marilastel (643 700) ning sürja- ja permikomilastel (kokku 483 600) on olemas kas rahva nime kandvad vabariigid (Mordva, Udmurtia, Mari, Komi) või siis autonoomne ringkond (Permikomi). Neil rahvastel on sarnane ajalooline saatus ning ka küllaltki sarnane poliitiline, ühiskondlik ja kultuuriline tänapäev (Korhonen 1991). Kõikidele neile on omane suhteliselt suur hajutatus. Peale nimivabariikide elab nende rahvaste rühmi Venemaa teistes osades. Eriti hajutatud on ersalased ja mokalased, kellest koondub oma vabariiki vaid 29,2%, kus nad moodustavad 34,5% rahvastikust; suurem osa neist (760 000) elab väljaspool Mordva Vabariiki Penza, Uljanovski (Simbirski), Samara, Orenburgi, Nizhni Novgorodi jt oblastites. Oma halduspoliitilises üksuses elab marilastest 50,4%, permikomilastest 64,8%, udmurtidest 69,5% ja sürjakomilastest 86,7% (Finno-ugorskie narody 1992). Pole kiita ka teiste suuremate soomeugrilaste olukord oma esivanemate maal: komilased moodustavad 23,2% Komimaa (Komi mu), udmurdid 30,9% Udmurtia ja marilased 43,4% Marimaa (Marij el) rahvastikust. Permikomilasi oli 1926 omas ringkonnas 73,2%, 1989 aga vaid 60% rahvastikust. Kuigi neil rahvastel on juba pikemat aega olnud oma territoriaalsed nimiüksused, pole need rahvaste säilimisele kaasa aidanud, vaid paljudel juhtudel pigem kiirendanud ühtesulamist venelastesse, sest praktiliselt võrdsustati rahvuspoliitilised üksused tavaliste haldusüksustega (oblastitega). Moeliselt on küll olemas mõningad rahvuskeelsed kultuuriilmingud (kirjandus, ajakirjandus, teater), mis aga jäävad suuresti vastavate venekeelsete süsteemide varju. 1920. aastail arendama hakatud emakeelne kool ja oskussõnavara on vahepeal hävinud ning õpikudki hävitatud. Nii näiteks eksisteeris udmurdikeelne kooliõpetus aastani 1958, misjärel kõik õpikud hävitati; säilinud on neid vaid Tatarstani pealinnas Kaasanis (Kurs 1994a).

Teise rühma kuuluvad väiksemad rahvad, kelle asustus on kas eriti hajutatud või päramaise (perifeerse) asendiga. Neilgi rahvastel on (või oli minevikus) nimelisi halduspoliitilisi üksusi. Need rahvad on osaliselt säilitanud oma esivanemate keele ja rahvakultuuri, kuid, nii nagu suurematelgi rahvastel, puudub oma linnakultuur. Selliste rahvaste hulka kuuluvad karjalased (124 900), (ingeri)soomlased (47 100), vepslased (12 100), saamid (1800), handid (22 300), mansid (8300) ja neenetsid (34 200). Arvukuse alusel oleksid need rahvad justkui väga erinevad, mida nad paraku aga ei ole. Ühisjooneks neil rahvastel on laste ja noorsoo võõrandumine esivanemate keelest ja kultuurist ning selle tulemusel tekkinud rahvaarvu vähenemine.

Karjalaste arv on vähenenud pidevalt nii praeguses Karjala Vabariigis, kus nad moodustavad veel vaid 10% rahvastikust kui ka Tveri obastis, endise Karjala rahvusringkonna (eksisteeris aastani 1939) aladel, kus neid on vaevalt 1/5 kunagisest 150 000st. Karjala Vabariigis on karjalasi paremini säilinud vaid Aunuse (62,4%), Prääsä (36,7%) ja Kalevala (35,9% rahvastikust) rajoonis (Kurs 1996b). Päästmaks veel midagi, rajati 1989 Karjala Vabariigi pealinnas Petrskois kultuuriline ühendus Karjalan Rahvahan Liitto ning ning hakati järgmisel aastal välja andma karjalakeelset ajalehte Oma Mua. Tänu Lüdmila Markianova (sünd. 1941) ja Pekka Zaikovi (1946) sihikindlale tegevusele koostati ja anti välja hästi kujundatud ja värviküllased õpikud livvi (Aunuse) ja päriskarjala (Viena) murdes. 1992 õpetati ladina tähestikuga karjala keeli 23 koolis ja 13 lasteaias (Kaikuja Karjalasta 1993:47).

Soomlastel oli enne Teist maailmasõda oma vanal kodumaal Ingeris üks rahvusrajoon ning tollases Leningradi oblastis (koos Murmanski piirkonnaga) 65 külanõukogu, mis kõik likvideeriti rahvuslike üksustena 1938. a. alguses (Sabbo 1996: 498, 501-503). Ka rahvuskeelsele kooliõpetusele, kirjandusele, ajakirjandusele ning luteriusulisele kirikule tehti samaaegselt lõpp. Massirepressioonid ja Teine maailmasõda hävitasid soomlaste kodumaa Ingeris täielikult. 1989 alanud laialipillutud ingerisoomlaste liikumise tulemusel tekkis ühendus Inkerin Liitto, mis hakkas taotlema oma rahva rehabiliteerimist ning õigust asuda taas elama oma vanale kodumaale. Vaatamata kõigile pingutustele, pole tulemused kuigi edukad ning endisi ingerisoomlasi on rohkesti Soome välja rännanud. Nii elab ajaloolises Ingeris, halduslikult Peterburi linnas ja Leningradi oblastis, vaid umbes 5% seal enne repressioone elanud luteriusulistest soomlastest, moodustades kaasaegsest kogurahvastikust kõigest 0,3%. Et suhteliselt enam soomlasi koondub Karjalasse, kus nad moodustavad 2,3% rahvastikust, on soomekeelse kultuuri arendamise võimalused seal paremad. Toetuda saab seal juba olemasolevale ajakirjandusele (väljaanded Karjalan Sanomat, Carelia, Kipinä), ilukirjanduse traditsioonidele (soome keeles kirjutavad autorid) ja karjala murdekeeltele. Viimaste põhjal on hõlpus üle minna ka soomekeelsele kooliõpetusele. Kõige selle juures on abiks tihenenud majandus- ja kultuurisidemed Soomega.

Ilmekas näide etnilise teadvuse tõusust seoses ühiskonna demokratiseerimisega seostub eelkõige vepslastega. Siin on suuri teeneid vepslannadel Zinaida Strogaltikoval (sünd. 1948), Nina Zaitseval (1946) ja Nina Rembotil. Esimene neist korraldas 1981-1983 ulatusliku etnosotsioloogilise küsitluse Vepsa kõrgustiku külades, kus vepslased olid ametivõimude poolt mitmekümne aasta jooksul olematuiks kuulutatud, rajas 1989 Vepsa kultuuriseltsi ning hakkas samaaegselt taotlema vepslaste territoriaalautonoomia taastamist. Nina Zaitseva ja tema vanema kolleegi Maria Mullose poolt pandi uuesti alus (ladinatähestikulisele) vepsa kirjakeelele ja hakati välja andma nägusaid õpikuid; nende alusel õpivad tänapäeval nii lapsed kui ka täiskasvanud vepsa keelt. Alates 1993 ilmub Petroskois kord kuus vepsakeelne leht Kodima. Jaanuaris 1994 õnnestus Karjala Vabariigis (Äänis-Vepsas) moodustada Vepsa rahvusvald (Vepsän rahvaline makund). Omavalitsusüksuse juhiks valitud maateaduse ja vepsa keele õpetaja Nina Rembot alustas venelastega asustatud Äänisranna (Prione skij) rajooni juhtidega pikka diskussiooni valla põhjaserval asetseva metsarikka ala kuuluvusest. Kunagi vepsa kogukonnale kuulunud metsast õnnestus vallaga liita umbes pool. Novembris 1995 kinnitatud piiri alusel on Vepsa valla pindala 8200 km². 1994 elas vallas 3773 inimest, neist 41,6% vepslasi (Kurs 1994b).

Kolmandasse rühma kuuluvad saamid, handid ja mansid ning neenetsid moodustavad tänapäeval tühise osa oma muistse kodumaa elanikkonnast, mistõttu nende rahvaste häält pole piirkondlike küsimuste lahendamisel üldsegi kuulda. Sõnaõigus on eelkõige sealsete rikkalike loodusvarade ekspluateerimisega tegelevate tootmiskoondiste poolt sisse toodud vene keelt rääkival elanikkonnal. Nii moodustavad saamid vaid 0,14% Murmanski oblasti rahvastikust. Saamide kirjakeel ning rahvusrajoonid ja -külanõukogud kaotati juba aastail 1937 ja 1938. 42,2%lise omakeelsusega väikerahvale hakati uuesti kirjakeelt kujundama aastal 1978. Erinevalt eelmisest, kasutab uus saami kirjakeel vene tähestikku, mis piirab tugevasti Venemaa saamide suhtlemist naaberriikide saamidega, kus on kasutusel ladina tähestik (Kurs 1996a).

Mis puutub hantidesse, mansidesse ja neenetsitesse, siis neil on küll vormiliselt oma halduspoliitilised üksused - hantidel ja mansidel ühine (Handi-Mansi autonoomne ringkond), neenetsitel koguni kolm (Neenetsi, Jamali Neenetsi ja Dolgaani-Neenetsi e Taimõri) autonoomset ringkonda - ning juba mitukümmend aastat katkematult eksisteerinud kirjakeeled, kuid kultuuriline ja ökoloogiline olukord on pigem halvem kui parem Koola saamide omast. Venemaa üldhuvides kasutusele võetud loodusrikkused (eelkõige õli ja maagaas, aga ka muud maavarad) on saanud needuseks sealsetele põlisrahvastele, kelle maa on maavarade röövelliku kaevandamise tõttu lootusetult saastatud. Nende rahvaste asualade laastamine ja lagastamine algas juba leninlik-stalinlike orjalaagrite ja sõjatööstuse rajamisega.

Lõpuks peaks märkima veel demograafiliste näitajate poolest sarnaseid pisikesi ja päramaiseid rahvakilde, kelle olustik ja minevik (ning ehk ka tulevik) on üsnagi erinev.

Nende hulka kuuluvad Soomele ja Eestile maa-alaliselt lähedased Ingeri põlisasukad isurid (449, neist omakeelseid 41,9%) ja vadjalased (60 vanemat inimest 1989). Esimestel oli enne Teist maailmasõda oma haldusüksuste (külanõukogude) võrk ja emakeelne kooliõpetus; nende ajalooliste naabrite vadjalaste sulandumisprotsess oli aga tollal juba käivitunud.

Paremad võimalused oma eksistentsi edasiseks säilitamiseks etnilise üksusena võivad olla Siberi päramaadel elavatel sölkupitel (3600, omakeelseid 47,7%), nganassanidel (1050, omakeelseid 83,4%) ja eenetsitel (u 400 el). Nende etnilist omapära aitaks säilitada eelkõige päramaine asend nii suuremate keskuste kui põhiliste maavarakollete suhtes.

Ülaltoodud järjestuses on püütud arvestada rahvaste arvukust ja osakaalu halduspoliitilises üksuses, asuala asendit ja terviklikkust, omakeelsust ning teisigi tegureid ilma mingit püsimajäämise indeksit arvutamata. Omakeelse ajakirjanduse olukorra käsitlemisel on saadud pisut teine järjestus. Selle arvutamiseks on ajakirjale antud kahekordne kaal ajalehega võrreldes ning päevaleht on korrutatud 4-ga, nädalaleht 3-ga, kuukiri 2-ga ja kvartaliajakiri 1-ga. Venemaa uurali rahvaste tuumikalade omakeelse ajakirjanduse kaalustatud levi inimese kohta annab järgmise reastuse (mari ja komi on jaotatud kaheks): vepsa 0,70, mäemari 0,45, sürjakomi 0,35, udmurdi 0,32, mansi 0,30, mokš a 0,30, ersa 0,26, permikomi 0,20, handi 0,20, karjala ja soome 0,16 (Taagepera 1996). Need näitajad arvestavad praegu olemasolevat kirjakultuuri. Sünteetilise indeksi arvutamiseks peaks kaasama veel ka rahvaste majandusliku ja poliitilise tegevuse näitajaid, sealhulgas põlisrahvaste osalemises oma maad puudutavate otsuste tegemisel. Viimasel juhul etendab tähtsat osa just põliselanike osatähtsus oma kodumaa rahvastikus.

Ülaltoodut kokku võttes ja teiste riikide kogemusi arvestades võib konstateerida järgmist.

Etniliste vähemuste olukord ei sõltu alati otseselt sellest, kas on tegemist unitaar- või liitriigiga. Põhilist osa etendavad riigis valitsevad traditsioonid ja arusaamine demokraatiast. Oluline on see, kas demokraatia on üldine või kehtib ainult riigi rajanud põhietnose suhtes. Põhietnose demokraatiaga riikides on vähemuse kõrge sotsiaalse staatuse eelduseks selle assimileerumine riigi rajanud etnosse. Tulemuseks on muidugi vähemuse etnilise omapära kadumine. Liitriikide puhul on oluline see, millele tugineb föderatsioon. Kui see on üles ehitatud etnilisel põhimõttel, siis peaks ka riiki moodustavatel etnilistel ruumidel olema juriidiliselt vormistatud halduspoliitilise staatus, st etnilised ja halduspoliitilised ruumid peaksid enam-vähem kokku langema. Niisiis võib etniliste vähemuste säilimine ja areng unitaarriikides olla tagatud kultuuriautonoomiaga, etnilisele printsiibile ehitatud liitriikides aga territoriaalautonoomiaga. Kultuuri puhul on Venemaa uurali rahvaste puhul vaadeldud etnilise vähemuse keelele tuginevat rahvakultuuri ning selle edasise arengu võimalusi. Viimased on väga tihedalt seotud vähemuse sotsiaalse staatusega. Kui vähemuse sotsiaalne staatus on kõrge, siis on enamikul juhtudest tegemist mitmekülgselt arenenud rahvakultuuriga, millest soodsatel tingimustel võib kujuneda omakeelne kõrgkultuur. Rahvakultuuri kõrgkultuuriks kasvamise üheks eeltingimuseks on kriitilise massi (rahvaarvu) kõrval ka see, kas suudetakse välja arendada kirjakeel ning viia see haridussüsteemi ja ametiasutustesse. Kujundamaks kirjakeelest rahvast või selle rühma ühendav kõrgkeel, on teda vaja sihipäraselt arendada. Kõrgkultuuri viljelev kirjakeel eeldab rikkalikku sõnavara ja mitmekülgset väljendusvõimet. Selle arendamiseks on mitmesuguseid võimalusi (töödeldud laenud oma keele murretest, sugulas- ja võõrkeeltest, kunstlikult loodud sõnavara jm).

Tavaliselt etnilistel vähemustel puudub oma linnakultuur, sest linnastumine on neil hakanud arenema hiljem kui põhietnostel. Nii on linnakeskkonda siirdunud etnilise vähemuse liikmed sageli minetanud oma esivanematelt päritud keele. Erandi moodustavad need rahvusvähemused, kes on varem domineerinud teiste üle. Rahvakultuuri kõrgkultuuriks arenemise üheks eelduseks ongi etnilise linnakultuuri olemasolu. Vepslaste etnilise identiteedi taastamise ja kirjakeele arendamise kogemus tänapäeva Venemaal näitab veel kord, kui väga oluline on ka entusiastlike juhtide olemasolu.

KIRJANDUS

Finno-ugorskie narody. Statisticheskij sbornik. 1992. Syktyvkar

Kaikuja Karjalasta. 1993. Toimittaneet Kaisu Lahikainen ja Armas Mishin. Helsinki: Suomi-Karjala seura.

Korhonen, Mikko 1991. Uralin tällä ja tuolla puolen. - Uralilaiset kansat. Toimittanut Johanna Laakso. Porvoo-Helsinki-Juva: WSOY, 20-48.

Kurs, Ott 1994a. Kas Venemaa soomeugrilastel on tulevikku? - Keel ja Kirjandus. Nr. 4, 254-256.

Kurs, Ott 1994b. Vepsäläiset: itäisin itämerensuomalainen kansa. - Terra 107:3, 127-135.

Kurs, Ott 1996a. Baltic-Finnic and Sami ethnic areas in North-West Russia. - Estonia. Geographical Studies. Tallinn: Estonian Academy Publishers, 181-212.

Kurs, Ott 1996b. Baltic-Finnic languages and peoples of NW Russia. - Historia Fenno-Ugrica I:1. Oulu: Societas Historiae Fenno-Ugricae, 653-671.

Ludwig, Klemens 1995. Ethnische Minderheiten in Europa. Ein Lexikon. München: Verlag C. H. Beck

Sabbo, Hilda 1996. Võimatu vaikida = Nevozmozhno molchat'. Tallinn.

Taagepera, Rein 1996. Soome-ugri vabariikide tulevik Venemaa ja maailma raamistikus II. - Akadeemia 12, 2523-2538.