KOMMUNISTLIK ÜLESEHITUSTÖÖ VENEMAAL JA SOOME-UGRI RAHVASTE SAATUS

Heno Sarv

Bolševistlik riigipööre 1917 a. oktoobris kujunes saatuslikuks Venemaa noorele kodanlikule kultuurile ja ligi tuhandeaastase traditsiooniga aadlikultuurile. Samal ajal jäi see sündmus praktiliselt märkamatuks Venemaa soome-ugri põlisrahvaste seas, kuivõrd need olid valdavalt maalise eluviisiga ning harjumuspäraselt ei puutunud neisse, mis toimub Peterburis või Moskvas. Kõige põllumajanduslikumad olid Venemaa rahvastest 19. sajandi lõpul soome-ugri päritoluga Kesk-Volgamaa (97.4%) ja Siberi (96.0%) rahvad (Kappeler 1992 : 329). Isegi pealinna külje all elavate linnastuvate eestlaste seas oli levinud kõnekäänd "Jumal kõrgel, keiser kaugel".

Sellest hoolimata pöördus juba Kodusõja aastail kommunismiehitajate rünnak sõjakommunismi näol seni poliitilisest elust eemale hoidunud põlluharijate vastu. Võimu kindlustamise nimel võisid nälgivad bolševikud ära leppida kodanlusega (nn. uus majanduspoliitika nep), teha koostööd ka aadliga (sõjandusspetsialistid Kodusõja rinnetel). Mitte kuidagi ei saanud aga näljane harimatu võimulolija mõista põlluharijat, kelle aidas leidub söödavat, kuid kes ei soovi seda uuele rahvavõimule ära kinkida.

Viimastel aastatel on Venemaa varem suletud arhiivide materjalide põhjal ilmunud dokumente ja raamatuid kommunistliku re?iimi repressioonidest soome-ugri rahvaste intelligentsi vastu (Kulikov 1993, Poleštšikov, 1995, Poleštšikov 1996). Kuigi need materjalid oma küünilise laimu ja traagiliste tagajärgedega on verd tarretama panevad, ei saa rahvusliidrite represseerimist siiski nimetada massirepressioonideks. Maailma avalikkus on aastakümnete järel teadvustanud tšetšeenide, ingušide, kalmõkkide, volgasakslaste ja krimmitatarlaste massilise väljasaatmise oma ajalooliselt kodumaalt. Seevastu soome-ugri rahvaste assimileerumist ja kadumist kommunistliku režiimi aastatel kaldutakse pidama peaaegu paratamatuks ja vabatahtlikuks. Alles käesoleval aastal on professor Rein Taagepera võtnud kasutusele üsnagi leebelt pealesunnitusele viitava termini "indutseeritud assimilatsioon" (Taagepera 1996).

Venemaa soomeugrilaste revolutsioonieelse stabiilse asustuse ja tõhusa arvukuse juurdekasvu asendumine järgneval kolmveerandsajandil väljarändamise ja hääbumisega ei saanud toimuda iseenesest ega ka üksnes kaudse indutseerimise mõjul. Kaldun arvama, et massirepressioonid talurahva vastu on partei- ja KGB arhiivides sedavõrd oskuslikult varjatud (repressioonide teostajad olid ju enamasti kirjaoskamatud, kes ei saanudki oma vägitegusid jäädvustada), et nende tagajärjed on pigem leitavad rahvaloenduste andmetes.

Praegu läbi uuritud andmeil tundub, et esimesena meie hõimurahvastest said bolševike vägivalda tunda mordvalased endises Samara kubermangus. Lühikese aja jooksul on seni vägagi elujõuline Samara kubermangu mordva asustus suhteliselt vähenenud 65000 inimese võrra (seega oli kodukohast sunnitud lahkuma iga viies Samara kubermangu mordvalane, vt. joonis 1), samal ajal on kaugemates Venemaa piirkondades mordvalaste arvukus suurenenud enam kui 120000 inimese võrra.

Joonis 1. Mordvalaste arvukuse juurdekasvu erinevus ülevenemaalisest 1912.-1926. a.

Meil ei ole kasutada Samara kubermangu ala regionaalset ajalugu, nagu seda on endise Pensa ja Simbirski kubermangu mordva asualade suhtes Mordva ANSV ajalugu. Seetõttu on konkreetseid ümberasumise asjaolusid raske välja selgitada. Vanemad kohalikud inimesed (kes on ju tegelikult neil aastal või isegi veidi hiljem sündinud) viitavad 1920. aastast kõneledes uduselt tšehhidele. Ootamatu selgituse leiame Jaroslav Hašeki följetoni "Ristikäik" eestikeelse väljaande kommentaarist: nimelt oli kohalikke olusid mittetundev J. Hašek neil aastail olnud mordva asustusega Bugulma maakonna keskuse komandandiks (Hašek 1966:288). Seega ei ole meil tegemist valgekaartliku Tšehhoslovakkia korpuse röövretkega kohaliku talurahva vastu, vaid tšehhi kommunisti aktiivse tegutsemisega bolševike võimu hüvanguks kaugel oma kodumaast. Hea näide tööliste internatsionaalsest solidaarsusest talurahva vastu.

Suured muutused tolleaegses Venemaa administratiivjaotuses raskendavad meil Samara mordvalaste ümberasumiste sihtkohtade konkretiseerimist, seetõttu on ka raske otsustada, kas tegemist oli otsese küüditamisega või põgenemisega punase terrori eest. Mordvalaste arvutuslikud kaotused Kodusõja aastatel on 22,5 tuhat inimest e. 1,8% koguarvust.

Seevastu samadel aastatel Vjatka kubermangus Koltšaki pealetungi ja sellega kaasnenud näljahäda kätte jäänud udmurtide koguarvu arvutuslikud kaotused on 116 tuhat (22,4%) ning maridel 57,1 tuh. inimest (13,3%) (Sarv, 1995:26). Suur näljahäda oli maride ja udmurtide asualadel 1920/21 talvel. Kahjuks ei ole õnnestunud siiani leida andmeid maride ja udmurtide 1920/21 a. suremuse kohta. Esimesed andmed maride revolutsioonijärgse suremuse kohta on 1923. aastast, udmurtidel 1926. aastast. Need on lähedased 1858. a. andmetele. Seevastu 1927. aasta andmed näitavad nii maridel kui ka udmurtidel suremuse järsku tõusu (joonis 2). Praeguseks ei ole veel korralikult selgitatud 1920-ndate aastate Mari- ja Udmurdimaa näljahädade asjaolud. Selgunud on aga, et näljahädale eelnes eriti Marimaal, vähemal määral ka Udmurtias terav vastasseis tärkava rahvusliikumise ja bolševistliku keskvõimu vahel (Sanukov, 1996; Sarv,1995, Kulikov, 1993). Rahvusliku enesemääramise õigust ei lubatud neil rahvastel teostada vabalt, vastavalt kõiki rahvakihte esindavate rahvuskongresside otsustele. Katastroofilise näljahäda ajal asutati 1920. aastal kokku kutsutud komi, mari ja udmurdi rahvusest kommunistide nõupidamiste ettepanekutel vastavad autonoomsed oblastid, mis hiljem nimetati ümber autonoomseteks vabariikideks. Enne näljahäda nende rahvaste seas bolševikke ei olnud, kriisisituatsioonis kiiruga moodustatud rahvusliku kommunistliku organisatsiooni otsustuste suveräänsus on kaheldav.

Mordvalaste asualadel ei suudetud nõukoguliku rahvusautonoomia suhtes kokkuleppele jõuda kuni 1930. aastani. Tõsi, 1928 a. nimetati ühte Kesk-Volgamaa krai ringkondadest Mordva ringkonnaks, kuid sellel ei olnud juba sovjetiaegsegi õigus-ajaloolise hinnangu alusel mingit seost mordva rahvusega (Bukin, 1977:76). Kesk-Volgamaa krai Mordva ja Pensa ringkond asusid endise Pensa ja Simbirski kubermangu mordva aladel. Tänu oma viljakatele maadele sattusid need mordvalaste põlisalad kurikuulsas stalinlikus kollektiviseerimiskampaanias esimese järgu tsooni, kus üritus tuli läbi viia aasta jooksul. Mordva ja Pensa ringkonnad sõlmisid lepingu "Põllumajanduse rekonstrueerimise alasest sotsialistlikust võistlusest 1929–1930 a.", mille järgi Mordvamaa võttis kohustuse kollektiviseerida aasta jooksul 70% põllumajandusest, kusjuures mordva ja tatari külade kollektiviseerimisaste pidi olema kõrgem kui vene külades. Praktikas oli peatähelepanu pööratud jõukamate talude likvideerimisele (raskulatšivanije), kusjuures jõukaks ekspluateerijaks (kulak) tunnistati iga talunik, kes ei tahtnud astuda kolhoosi. Rahvaloenduste andmetele tuginevad arvestused näitavad, et 1926–1939 a. lahkus hilisema Mordva ANSV ja Pensa oblasti alade küladest 178 tuhat mordvalast (ligi 1/3 mordva rahvusest maaelanikkonnast). Migratsiooni sihiks olid kaugemate Venemaa piirkondade linnalised asulad (Sarv 1996:388). Teatavasti kuulusid sel ajal vangilaagrid teatud postkastinumbri kaudu mingi linnalise asula juurde, mis ei tarvitsenud alati paikneda laagri tegelikus geograafilises läheduses. 1929/30 kollektiviseerimiskampaania abil puhastatud ja ärahirmutatud Mordva Ringkonnast sai juba 1930. aastal moodustada nõukogulik rahvusautonoomia Mordva Autonoomse oblasti näol.

Obiugrilastel kujunes vastasseis bolševistliku võimuga 1934. aastal (Leete, 1996). Art Leete andmeil langes vastavalt säilinud süüdistuskokkuvõttele otseste repressioonide ohvriks 60 inimest. Kohaliku rahva seas räägitakse kõigi täiskasvanud obiugri meeste hävitamisest. 1936 a. anti välja määrus obiugri ja saami väikekülade elanike ümberasustamiseks suurematesse keskustesse. 19. sajandi lõpul olid aga nende alade suuremate keskuste (Kazõm ja Saranpaul Lääne-Siberis, Lovozero Koola poolsaarel) juurde tekkinud i?ma-komi porokasvatajate kolooniad (Konakov, Kotov, 1989:53). Seetõttu küpses nii Lääne-Siberis kui ka Koola poolsaarel etniline konflikt sugulaskeeli kõnelevate rahvaste vahel: ühelt poolt, vabatahtlikult, majandusliku tõusu tingimustes ümber asunud ižma-komid; teiselt poolt pool sajandit hiljem nende kolooniate juurde sunniviisil ümber asustatud vaesunud põlisrahvad handid, mansid ja saamid. Võib uskuda, et ka kollektiviseerimine oli ižma-komi kolonistidele tunduvalt mõistetavam ja loomulikum kui nende alade eraklikuma eluviisiga põliselanikele. Nii saamid kui ka handid ja mansid kurdavad ižma-komi kolonistide erakordse julmuse üle kollektiviseerimiskampaania ning teiste kommunistlike direktiivide elluviimisel.

Joonis 3. Tveri karjalaste vanuselis-soolise struktuuri muutumine kommunistliku ülesehitustöö aastatel
(Seppo Lallukka järgi)

Kollektiviseerimisega kaasnevad demograafilisi tagajärgi soome-ugri kultuuritüüpi rahvale on ilmekalt kirjeldanud Seppo Lallukka tverikarjalaste demograafilise järjepidevuse katkemise näitel (joon. 3). 1926. a. vanuseline püramiid peegeldab küllaltki normaalset traditsioonilisele ühiskonnale tüüpilist situatsiooni suhteliselt kõrge sündivuse ja suremusega. Meeste keskmine vanus on 20,5, naistel 23,0 aastat. 1959. aastaks on tverikarjalaste populatsioon märgatavalt vananenud: meeste keskmine vanus on 28,7 , naistel 42,3 aastat. 100 naise kohta on vaid 60,5 meest. 1989. aastaks on tverikarjalaste vanusepüramiid pööratud tagurpidi; meeste keskmine vanus on 49,0, naistel 60,7 aastat (Lallukka 1996:327–328). Ning taas, nagu eelpool käsitletud rahvaste puhulgi, kuulutati tverikarjala populatsiooni demograafilise purunemise hetkel 1937. a. juulis lühikeseks ajaks välja tverikarjalaste rahvusautonoomia (Lallukka 1996:324).

Ingerisoomlastest küüditati 1928–1939 a. kollektiviseerimisega kaasnevate repressioonide käigus iga kolmas (kokku u. 50000) (Kurs, 1990:1493). 1939. a. rahvaloenduse andmeil elas Leningradi oblastis veel 106710 soomlast (Vsesojuznaja perepis naselenija 1939 g., 1992:62). 1942. aasta alguses küüditati veel 25000–30000 Leningradi blokaadirõngasse jäänut. 1943/44 evakueeriti saksa okupatsiooni aluselt Ingerimaalt Soome 63227 põgenikku, kellest 55773 pidid järgneval aastavahetusel vastavalt Nõukogude-Soome vaherahulepingule N. Liitu tagasi pöörduma. Kojupöördunuil oli kuni 1956. aastani keelatud asumine kodukanti (Kurs 1990:1493–1494). 1959. a. rahvaloendeuse andmeil elas Leningradi oblastis 20043 soomlast (Itogi..., 1963:314). Ingerisoomlaste saatust jagasid sama piirkonna väikerahvad isurid ja vadjalased.

Kuid Teise Maailmasõja aastatel ei kandnud suuri kaotusi sugugi mitte ainult sõja tallermaale jäänud rahvad. Järgnevas tabelis on toodud Venemaa suuremate soome-ugri rahvaste kaotused 1939–1959 a. arvestusega, et nende arvukuse juurdekasv pidanuks olema vähemalt sama kiire kui kahe eelneva rahvaloenduse vahelisel perioodil (1926–1939):

Meenutagem, et hitlerlaste poolt avalikult hävitamisele kuulutatud rahvaste juutide ja mustlaste kaotusi II Maailmasõja aastail hinnatakse umbes kümnele protsendile. Sõjakaotusi ei ole võimalik hinnata hantidel ja saamidel, sest nende kaotused sõjaeelse kollektiviseerimiskampaania käigus olid sama suured või suuremadki kui sõja-aastatel.

1959–1970 a. lahkus Mari ANSV küladest 53 tuhat marilast (joonis 4). Mari külade tühjenemise põhjuseks 1960-ndatel aastatel oli põllumajandusliku tootmise kontsentreerimine ja spetsialiseerimine. Mari Autonoomne Vabariik oli neil aastail üheks initsiaatoreist loomakasvatuse üleviimisel tööstuslikule alusele. See tõi kaasa tööpuuduse mari külades, kusjuures vabariigi linnades eelistasid ettevõtted kvalifitseerimata kohalikule tööjõule kvalifitseeritud tööjõudu kaugemalt. Mari kolhoosnikud asusid ümber kaugematesse Venemaa piirkondadesse, peamiselt Kasahstani, Krasnojarski kraisse, Volgogradi oblastisse ja Ukrainasse (joon.5).

Samal ajal toimus ka vepslaste kummaline haihtumine. Kurikuulsad kolmekümnendad suutsid bolshevike poolt tähelepanuta jäetud vepslased üle elada, püsides arvukuselt nii keele kui ka eneseteadvuse järgi 30 tuhande piires. 1959. aastaks vähenes vepslaste arv eneseteadvuse järgi 16,4 tuhandele (keele järgi 7,6 tuh.), 1970. aastaks vähenesid mõlemad arvud veel poole võrra. Alles 1989. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et selline katastroofiline ühe rahva kadumine võis olla lihtsalt ametnike suva – ootamatult on hakanud vepslaste arvukus nii eneseteadvuse kui ka keelekasutuse järgi kasvama.

Joonis 4. Maride arvukuse juurdekasvu erinevus üleliidulisest linnas ja maal 1959-1970

Joonis 5. Maride arvukuse juurdekasvu erinevus üleliidulisest 1939-1970 mujal Venemaal ja teistes liiduvabariikides

1972 a. detsembris kuulutas Leonid Brežnev NSVL moodustamise 50. aastapäevale pühendatud kõnes välja "uue ajaloolise ühenduse – nõukogude rahva". Sellest kujunes Venemaa ajaloo suurim venestamiskampaania. Vähendati emakeele õpetust ja suurendati vene keele õpetust koolides. Kus vähegi võimalik, viidi koolieelne kasvatus lasteaedades üle vene keelele. Veel säilinud põlisrahvaste külad kuulutati ebaperspektiivseteks, neis suleti kool ja kauplus ning sellega sunniti elanikud ümber asuma suurematesse segarahvastikuga küladesse. Venemaa soome-ugrilastele olid sellisel kampaanial (pärast juba eelnenud läbielamisi) sõjaga võrreldavad tagajärjed (Sarv, 1993). Sellest ajast hakkas kahanema kõigi Venemaa soome-ugri rahvaste keeli emakeeleks pidavate inimeste arv. Järgnenud "perestroika"-aastad tõid küll kaasa eneseteadvuse taasärkamise, kuid keelepopulatsiooni taastumine on tunduvalt pikaajalisem ja vaevarikkam.

Kommunismiehitajad väsisid üsnagi ruttu võitlemast kapitalistide vastu, tegelikult kujunesid kõik kommunismiaegsed kampaaniad – sõjakommunism, kollektiviseerimine, Suur Isamaasõda, linna ja maa erinevuste kaotamine ning põllumajanduse industrialiseerimine – võitluseks agraarrahvaste traditsioonipärase eluviisi vastu. See põhjustas soome-ugri rahvastel lisaks sundküüditamistele ka ümberasumised nälja all kannatavatelt põlisaladelt ellujäämise nimel. Samal põhjusel kujunesid aastakümnete jooksul arusaamad oma rahvuskultuuride perspektiivitusest. Perspektiivituks osutus aga mitte aastatuhandete pikkuse traditsiooniga soome-ugri agraarkultuur, vaid hoopis kommunistlik ideoloogia.

KIRJANDUS

Bukin, M. S. 1977. Obrazovanie i razvitie mordovskoj avtonomii. Saransk.

Hašek, Jaroslav 1966. Ristikäik. Tallinn: Eesti Raamat.

Itogi...1963 = Itogi vsesojuznoj perepisi naselenija 1959 goda RSFSR. Moskva: Gosstatizdat CSU RSFSR.

Kappeler, Andreas 1992. Russland als Vielvölkerreich. Entstehung, Geschichte, Zerfall. München: C. H. Beck.

Konakov N. D., Kotov, O. V., 1989. Ižemcy v murmanskom zapoljarje. – Rodniki Parmy. Syktyvkar: Komi Knižnoe izdatel'stvo.

Kulikov K. I. 1993. Nacional'no­kul'turnoe stroitel'stvo vostočno-finskih narodov v 1917-1937 gg. Iževsk.

Kurs, Ott 1990: Ingeri põliselanike saatus. – Akadeemia, nr.7, lk. 1484–1499.

Lallukka, Seppo 1996. The breakdown of Tver' Karelian demographic continuity. – Ethnic and Racial Studies, vol.. 19, nr. 2, April, p. 316–338.

Leete, Art 1996. Märkmeid Kazõmi sõjast. – Akadeemia , nr. 2, lk. 392–405.

Poleshtshikov V. M. 1995. Za sem'ju pečat'jami: Iz arhiva KGB. Syktyvkar: Komi knižnoe izdatel'stvo.

Poleshtshikov V. M. 1996. Borec za avtonomiju Komi. Koslan.

Sanukov, Ksenofont 1996. Maride vabadusliikumine 1917.–1918. a. – Akadeemia, nr. 7, lk. 1425–1447.

Sarv, Heno 1993. Soomeugrilased Venemaal läbi sajandite. – Akadeemia, nr. 1, lk. 13–28.

Sarv, Heno 1995. Aastad 1917–1920 idapoolsetel soome-ugri rahvastel. – Kleio: Ajaloo ajakiri, nr. 2 (12), lk. 24–26.

Sarv, Heno 1996. On the urbanization of Finno-Ugrians in Soviet Russia. – Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum. Jyväskylä 10.–15.8.1995. Pars VI. Ethnologia & Folkloristica. Moderatores. Jyväskylä 1996, p. 388–391.

Taagepera, Rein 1996. Soome-ugri vabariikide tulevik Venemaa ja maailma raamistikus. – Akadeemia, nr. 11–12.

Vsesoyuznaya perepis naseleniya 1939 g., 1992 = vsesojuznaja perepis' naselenija 1939 g. Moskva. Nauka.