SOOME SUHTED VENEMAA SOOMEUGRILASTEGA 20. SAJANDI LÕPUL

Riho Grünthal


1980-ndail aastail Venemaal alanud muudatused, mis põhjustasid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise, tõid kaasa suuri muudatusi ka Venemaa soomeugrilastele. Tähtsamate hulka tuleb lugeda võimalust esimest korda kümnete aastate jooksul küsida, milline on nende rahvaste tulevik. Seoses nende muudatustega tekkis võimalus kontaktideks ka üle riigipiiride. Alljärgnevas vaadeldakse Soome ja Venemaa soomeugrilaste vahelisi kontakte, nende tagapõhja ja väljavaateid. Eesmärgiks pole toimunud sündmuste ja tehtud algatuste koondamine loeteluks, vaid üksiksündmused esitatakse pigem üldisemate tendentside näidetena.

Vaatluse sihiks on Soome koostöö ja kontaktide võimalus eelkõige nende uurali keeli rääkivate hõimudega, kes elavad Läänemere ja Soome lahe vahetust ümbrusest kaugemal. Läänemeresoomlastest kehtib all toodav eelkõige vepslaste ning Tveri karjalaste kohta, kellel küll ka on otseseks partneriks 1990-ndail aastail asutatud Tveri karjalaste sõprusselts (Tverin karjalaisten ystävyysseura).


1. Minevik

19. sajandi rahvuslikul ärkamisel põhinev ühiskondlik areng ja rahvuslik ideoloogia kehtisid oma peajoontes Soomes kuni Teise maailmasõjani. See mõjustas märgatavalt ka Soome ja Venemaa soomeugrilaiste vahelist läbikäimist. Tõsi, juba Esimese maailmasõja ajal suleti Venemaa piirid ja soome teadlaste varem laialdaste ja mitmekülgsete uurimisreiside arv kahanes järsult. 19. sajandi viimastel ja 20. sajandi esimestel aastakümnetel pandi siiski alus mitmele projektile ja uurimistraditsioonile, mis on juhtinud oluliselt uurali keelte uurimistööd Soomes tänapäevani. Peale selle, et teaduslikku materjali koguda, oli aga näiteks M. A. Castréni reisidel — tema enda sõnul — otseseks eesmärgiks selgitada ka soomlaste endi ajalugu, tõestada, et ka Soome rahval on olemas oma ajaloolised juured (Korhonen 1986: 66).

Küllap võime väita, et käesoleva sajandi algul rahvuslikust mõtlemisest ja liikumisest hoogu võtnud noores Soome vabariigis õitses omamoodi ka soomeugrilus. Keelesugulus ja keelesugulased mängisid tähtsat rolli rahvusliku ajalookäsituse kujunemisel. Rahvuslik minevik ja sellega seostuvad uurimusalad aga omasid üleüldse suurt tähendust rahvusliku identiteedi moodustajana. Kuigi eesmärk tollal oli rahvuslik, said ka kaugemad keelesugulased tuttavaks..

Sajandi algul võrdlemisi palju tähelepanu saanud Venemaa soomeugrilasi puudutav informatsioon ning selle informatsiooni vastuvõtmise traditsioon ulatus üle Teise maailmasõja, kuid nõrgenes vähehaaval. Kuigi Soome iseseisvumine katkestas intensiivsed uurimusreisid Venemaa soomeugrilaste juurde, olid kontaktid ja stipendiaatide värbamine mõningal määral võimalikud veel kahe maailmasõja vahel. Taolised kokkupuuted aga kohtasid järjest suurenevaid raskusi. 1930-ndate aastate repressioonides olid sellised kontaktid üheks lisasüüdistuseks, et rahvuslikku haritlaskonda tappa. Udmurdi intelligentsile saatuslik Sofini kohtuprotsess on tuntumaid näiteid selliste süüdistuste mitmekesisusest (Kelmakov 1993: 45—46).

Uurimistraditsiooni kütkes tekkisid Nõukogude Liidu ajal pärast Teist Maailmasõda vähehaaval mõningad kontaktid Soome ja Venemaa uurijate, eelkõige fennougristide vahel. Alguseks võib ilmselt pidada esimest rahvusvahelist fennougristide kongressi Budapestis a. 1960. Kuid Nõukogude Liidu piires toimuv oli aastakümneid väljaspool elavatele kättesaamatu ja sealse ühiskonna mõistmine mitmes mõttes võimatu. Juba üle Soome lahe ürgsest ajast toimunud Eesti-Soome kontaktide raskus tol ajal on võrdlusena piisav, et saada aru, kuivõrd formaalsed või kitsalt erialased võisid olla kontaktid Venemaal elavate keelesugulastega, kui kontaktide arv absoluutsest nullist natuke edasi nihkunud oli. Nõukogude Liidu aegseid kontakte pole põhjust mehhaaniliselt tänapäevastega võrrelda, kuid pelgalt tänaste kontaktide arv ja mitmekülgsus on piisav näitamaks, kuivõrd kunstlikud olid ühendused Moskva juhitud Nõukogude Liidule alluva Eestiga. Kaudselt kehtib see ka kontaktide osas Venemaa soomeugrilastega.

1970-80-ndail aastail viidati Soome avalikus sõnas korduvalt Soome kogemustele oma idanaabriga suhtlemises ning heale Nõukogude Liidu tundmisele Soomes. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ning Balti riikide taasiseseisvumise ajaks olid aga Soome ja Venemaa soomeugrilaste vahelised kontaktid juba pikemat aega olnud madalseisus. On paradoksaalne, et mahavaikimine toimus kas või tahtmatult samal ajal, kui demokraatlikes lääneriikides hakati aina rohkem rõhutama informatsiooni vaba liikumist. Ka 19. sajandi ideoloogiale põhinevast rahvuslikust liikumisest ja selle eesmärkidest oli Läände suundunud Soomel ainult romantiline mälestus. Venemaa soomeugri aladele oli üliraske reisida ja objektiivsete andmete kogumine ning oma tähelepanekute tegemine võimatu. Suur osa vähestest Venemaa soomeugrilasi puudutavatest andmetest, mis Soome ühiskonnas sel ajal liikusid, olid vananenud (nii ka etnograafiliselt ülevaatlikus raamatus Vuorela 1960) või põhinesid ainult Nõukogude Liidu tsensuuri kontrollitud allikail. Idas kehtiv olukord oli tundmatu ja ka seal kõneldavaid soome-ugri keeli õpiti nagu surnud keeli kirjalike allikate põhjal (Alhoniemi 1996: 444). Nõukogude Liidu tõeline iseloom avanes tegelikult üliraskesti kõigile Lääne spetsialistidele, mitte ainult Soome omadele. Nii üllatas kolmanda Rooma kokkuvarisemine sisuliselt ka enamat jagu lääne ühiskonnateadlastest ning ka paljuid Ida-Euroopa elanikke (Lagerspetz 1996: 33—40).

Alles 1980-ndate aastate lõpul ja 1990-ndate algul hakati avaldama uurimusi (Lallukka 1990), tutvustusi (Uralilaiset kansat 1991, Uralilaiset kielet tänään 1993) ja reisikirjeldusi (Grünthal 1991, Rantala 1994, Saarinen 1991, Salminen 1992, Salo 1994), mille vahetuks sõnumiks oli Venemaal kõneldavate uurali keelte hädaoht. Nõukogude Liidu rahvaloenduse andmeid oli saadud ka varemini, kuid ei olnud analüüsitud keelte tõelist seisundit kaasaja ühiskonnas ega küsitud selle sotsiaalseid põhjusi.

Nagu eelpool juba nenditud, põhjustas muudatusi eelkõige Nõukogude Liidus ja Venemaal toimunud murrang. Sügisel 1988 oli esimest korda võimalik kutsuda Venemaa soomeugrilaste hulgast emakeelena mõnda kaugemat sugulaskeelt (esimene oli mordva) rääkiv lektor Helsingi ja Turu ülikooli. Tähtsam muudatus oli siiski see, et initsiatiiv siirdus Venemaa soomeugrilastele ja et nad võisid hakata otsest kontakti otsima. Joškar-Olas aastal 1989 korraldatud esimest soomeugri kirjanduskonverentsi peetakse tähtsaks impulsiks Venemaa soomeugrilaste uuele enesetunnetusele ja identiteedi otsingu algusele. Soome vaatevinklist tähendas see teaduslike kontaktide laienemist üldisemalt kultuuri valdkonda. Konverentsil osalenud Soome delegatsiooni algatusel kutsuti oktoobris 1989 kokku mari kultuuri Soomes tutvustava sõprusseltsi asutav koosolek. Selgus aga, et oleks vaja laiemalt Venemaa soomeugri rahvastega tehtavale koostööle spetsialiseeruvat organisatsiooni. Nii asutati 1990. aasta jaanuaris M. A. Castréni selts, mille vastutusel ja koordineerimisel on toimunud käesoleval aastakümnel paljud Soome ja Venemaa soomeugrilaste vahelised kokkupuuted. M. A. Castréni Seltsi põhikirjas määratleti eesmärkideks soomlaste ja Venemaa soomeugrilaste vaheliste kontaktide arendamine, Venemaa soomeugrilaste kultuuri tutvustamine Soomes ning nende kultuurtaotluste ja oma keele kasutamise toetamine.


2. Olevik (kontaktid 1990-)

Soome ja Venemaa soomeugrilaste vahelisi kontakte 1990. aastast alates iseloomustab see, et poliitilised takistused on kadunud, võimalused on lisandunud väga mitmes suhtes, kuid initsiatiiv on endist viisi võrdlemisi kitsa ringkonna käes. Ka laialdasemat huvi Venemaa soomeugrilaste vastu pole tekkinud muidu kui erijuhtumitel. Soome riigi administratsioon on vaevelnud majandusliku languse ja vaesuse küüsis, kuid võib väita, et koostööd Venemaa soomeugrilastega on toetatud kohusetundlikult.

Paradoksaalne, kuid paratamatu on asjaolu, et ametlikul tasemel ollakse ühtlasi varasemast valmimad, kuid ebaametlikul tasemel pole järsemaid nihkeid toimunud; isiklikke kontakte peaaegu polegi ja nimelt just need olid olulised näiteks Eesti ja Soome teineteise taasleidmise mesinädalate ajal. Pealegi on juba 80 aastat möödas sellest, kui Soome kuulus Vene riiki, ja tavalisel soomlasel on üsnagi võimatu saada aru elust Venemaal ja erinevate probleemide kihistustest. Ametliku Soome läbikäimine Nõukogude Liidu aja Moskvaga ja sealt juhitud tegevusega on asendunud kontaktidega erinevate Venemaa aladega. Peterburg, Soome lahe ümbrus, Karjala vabariik ning Murmanski oblast puudutavad Soomet eriti lähedaselt juba nende alade keskkonnaprobleemide ja reostuse tõttu. Pealinn Moskva mängib endiselt tähtsat rolli. Ülejäänud provints ja üleüldse tänapäeva Soome ja soomeugri problemaatika ühendus on mitmeski mõttes soomlase jaoks lihtsalt tundmatu. Seda tõika illustreerib väga hästi, et Helsingi ülikoolis pandi kevadel 1996 soome-ugri keeleteaduse professori koha edasine säilitamine kahtluse alla — see ametikoht on sada aastat vana ja üks traditsioonirikkamaid ameteid Helsingi ülikoolis.

Missugust abi ja koostööd Soome suudab pakkuda ja mis on otstarbekas, see on sõltunud eelkõige väheste olemasolevate kontaktide välja kasutamisest. Pealegi ei moodusta Venemaa soomeugrilaste koduvabariigid ja -maakonnad mingit ühtlast territooriumi, vaid koostöö nendega lähtub ka sel põhjusel eelkõige keelest ja seda kaudu kultuurist.

Põhivastutus tegevuses jäi järelikult M. A. Castréni seltsile, mille esimeseks suuremaks ülesandeks pärast asutamist oli teise uurali kirjanduskonverentsi korraldamine Espoos augustis 1991. Käivitati ka stipendiaatide vastuvõtmine vahetuses Mari vabariigiga. See kokkulepe kehtis kolm aastat, kuni laiema riikliku programmi vastuvõtmiseni, millest rohkem allpool. Kirjanduskonverentsi järel oli järgmiseks suureks ürituseks Mari kultuuripäevade korraldamine mais 1993.

Kuivõrd M. A. Castréni selts peab otseseid kontakte Venemaa soomeugrilastega, siis võib seltsi tähtsaimaks ülesandeks lugeda koordinaatori rolli. Seltsi infoleht on võtnud oma eesmärgiks registreerida ja tutvustada võimalikult laialt soome-ugri temaatikat — sündmusi Soomes ja välismaal, kokkuvõtteid ja reisikirjutusi aga ka kirjanduse lühiülevaateid. Koos mõne teise seltsiga (Kotiseutuliitto, Saunaseura, Tuglase selts) on seltsi liikmetele pakutud võimalust tutvuda Venemaa soome-ugri kultuuridega ka kohapeal ning nii mordvalaste, maride, udmurtide kui ka komide juurde on korraldatud ekskursioone. Ka Siberi aladel on käinud turismireisijaid. Järjekindlaks võib juba nimetada traditsiooni korraldada nn. sugulasrahvaste päevi (sukukansojen päivät) igal sügisel samal ajal, kui Eestis tähistatakse hõimupäevi. Eesmärgiks on eelkõige ühe nädalavahetuse ümber koondatud intensiivsete ürituste, nt. seminaride ja etenduste sarja korraldamine. Peamiselt on aga aktused toimunud pealinnas, ja ainult erandina on tegevust olnud ka mujal. (MAC/P.)

Ametliku Soome kõige olulisemaks sammuks tuleb lugeda Eduskunna algatusel ette võetud ja Haridusministeeriumi poolt koostatud programmi Venemaa soome-ugri rahvaste ja nende kultuuri toetamiseks (Toimenpideohjelma Venäjän suomensukuisten kansojen ja niiden kulttuurien tukemiseksi). Aastast 1994 alates on riigieelarves ette nähtud teatud summa mainitud eesmärgi tarvis. Plaani praktilise koordineerimise eest vastutab Castréni seltsi juures tegutsev seitsmeliikmeline komitee SKONK (Sukukansaohjelman neuvottelukunta).

Programmi koostamisele eelnesid kaks kokkulepet Venemaaga (Soome Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ning Soome Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse kokkulepped), milles kontaktid Venemaa soomeugrilastega vormistati juriidiliselt (Toimenpideohjelma 1993: 4—5). Riiklikud kokkulepped kinnitasid seda, et riiklikul tasemel poliitilisi põhjusi kontaktide takistamiseks pole, vaid neid tuleks näha positiivse koostööna. Sisuliselt on ütlematagi selge, et ametlik Venemaa jälgib suure huviga taolisi kontakte.

Oma eesmärgid on SKONK seadnud nii, et esmajoones toetatakse algatusi, mis püüavad Venemaa soomeugrilaste emakeelset kultuuri arendada ja identiteeti tugevdada (MAC/J 1/1995: 2—3, MAC/J 2/1996: 2—4). Tähtsaks ülesandeks on peetud (kooli)õpikute väljaandmise arendamist ja stipendiaatide vastuvõtmist. Komitee poolt on toetatud nii sõnaraamatute, grammatikate, lugemikkude kui ka teiste teatmeteoste kirjutamist Venemaa soomeugri vabariikide rahvuslikes keeltes. Ka ajakirjandust on toetatud. Soome ülikoolidesse on kutsutud aspirante ja teadlasi, keda ülikoolid on ise võinud välja valida ja külla kutsuda. Stipendiaatide vahetus on toimunud koostöös ülemaailmse haardega tegutseva organisatsiooniga CIMO (Kansainvälisen henkilövaihdon keskus). Kuna paljudes soomeugri territooriumide linnades on soovitud ka soome keelt õppida, on haridusministeeriumile alluva komitee UKAN (Ulkomaanlehtori- ja kielikurssiasiain neuvottelukunta) poolt saadetud välja soome keele lektoreid. Aastal 1996 töötas lektor Saranskis, Joškar-Olas (kevadel), Iz evskis, Sõktõvkaris ning Tveris. Eraldi tuleb märkida veel raamatukogude ja muuseumide vahelist koostööd. (SKONK/P 1994—1996.)

Riiklikul tasemel oli märkimisväärseks z estiks kultuuriminister Tytti Isohookana-Asunmaa külaskäik Mari vabariiki koos Soome delegatsiooniga mais 1994. Reis oli plaanis juba oktoobris 1993, aga Moskvas toimunud putš lükkas seda tookord edasi. Üldiselt pole aga tõenäoline, et Soomes osutataks ametlikku huvi Venemaa soomeugrilaste vastu nii kõrgel riiklikul tasemel, kui Eestis ja Ungaris on tehtud.

Nagu juba eelpool on selgunud, on teaduslikud kokkupuuted olnud läinud sajandist alates kõige järjekindlam sild Soome ja Venemaa soomeugrilaste vahel. Ka tänapäeval mängib see ühendus olulist rolli. Kahes ülikoolis (Helsingis ja Turus) töötab korraline soomeugri keeleteaduse professor. Soomeugri kateedrid püüavad nii laialdaselt kui võimalik uurali keelkonna asjatundjaid koolitada. Stipendiaatide (uurijad-aspirandid) vastuvõtjatena on ka ülikoolid kaasvastutavad riikliku programmi elluviimise eest. Aastast 1988 alates on kahes mainitud ülikoolis töötanud iga kahe aasta tagant vahetuv Venemaa soome-ugri keele emakeelne külalislektor (ersamordva - mari - udmurdi - komi - mokšamordva).

Juba aastal 1883 asutatud Soome-Ugri Selts korraldab iga kuu avaliku ettekandekoosoleku. Eelkõige on selts aga rahvusvaheliselt asendamatu fennougristika-alaste raamatute kirjastaja. Ajakirjas Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja avaldatud seltsi aastaaruannetest selgub, et ajavahemikus 1990—1995 on Soome-Ugri Selts avaldanud kokku 52 köidet (13 753 lehekülge) fennougristikakirjandust.

Muudatuseks varasemaga võrreldes tuleb lugeda ka seda, et aeg-ajalt korraldatakse Venemaa soomeugrilasi tutvustavaid näitusi, seminare või sümpoosione. Positiivse näitena võib tuua Soome Kirjanike Liidu kokkuleppeid mitmete Venemaa soome-ugri kirjanike liitudega. Kahjuks nõuaks aga kokkulepete aktiivne elluviimine rohkem raha, ent ka lihtsalt keeleoskust, mis võimaldaks kultuuribarjääri ületamist. Tuleb mainida ka seda, et Soome-Venemaa Selts on aastast 1992 aidanud Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomiteed ruumidega ning sekretäriga. See abi puudutab esmajoones soomeugri maailmakongressi, mitte ainult Soome ja Venemaa soomeugrilaste vahelisi suhteid.


3. Tulevik

20. sajandi lõpul mõjutab Soome ja Venemaa soomeugrilaste koostööväljavaateid peale geograafilise ja keelelise vahemaa eriti raha, mis igasugustele ideoloogiatele väga halvasti allub. Ka kommertsimaailma ohjes sammuv avalik sõna pakub kultuuridele ja keeltele mõlemal suunal uusi väljakutseid, mis varasematel aastasadadel või -tuhandetel täiesti tundmatud olid. See puudutab nii võrsuvat internetti kui ka traditsioonilisemaid kommunikatsioonivahendeid nagu televisioon, raadio või ajakirjandus. Soomes ammendatakse informatsiooni mitmetelt maadelt ja mitmetest kultuuridest üle maailma. Venemaa vähemuskeeled ei aga suuda võistelda vene keelega avaliku sõna vahendina.

21. sajandi künnisel ei domineeri Soome jaoks enam idaturg, vaid ka majanduslikke partnereid otsitakse mitmest suunast. Niisuguses olukorras on 19. sajandi nõuetel põhinevatel mõtetel aina raskem ennast kuuldavale võidelda. Iga uudis peab kümnete teistega võitlema. Läinud sajandi rahvuslikud ideoloogiad omavad aga erilist tähtsust praeguses olukorras, sest praegu on keelesugulus ja keelesugulased Venemaa soomeugrilastele niisama tähtsad, kui nad olid soomlastele, aga ka eestlastele 19. sajandil. Põhjuseks on küll esmajoones lahenduse otsimine kaasaja probleemidele, mitte sedavõrd rahvusliku mineviku otsing.

Venemaal kehtib praegu vähemalt formaalne õigus vabalt kommunikeerida, st. informatsiooni nii laiali saata kui ka vastu võtta. Ühiskondliku nähtusena on meedia vabadus aga üpris noor. Informatsioonivool pole veel erinevates keskustes ületamatuks tõusnud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja vabam poliitiline olukord avasid uue võimaluse otsida kontakte Soome, Ungari ning taasiseseisvunud Eestiga. Soomlase jaoks pakub aga sõit Sise-Venemaa keelesugulaste juurde eelkõige rahuldust kultuuriuudishimule. Venemaa soomeugrilane seevastu püüab keelesugulasega kontakteerudes otsida lahendust oma paljudele etnokultuurilistele ja majanduslikele probleemidele. Kontaktid keelesugulastega tõmbavad endale avalikku tähelepanu palju kergemini kui Soomes.

Ka kultuurikoostöö allub muu ühiskonna tingimustele. Kui jätta Venemaa soomeugrilastega töö asjus kontakteeruvad spetsialistid ja asjaarmastajad arvesse võtmata, on raske näha, kuidas soome ja Venemaa soomeugri tõelisus võiksid omavahel kokku saada. Hoolimata konkreetsetest sammudest, nagu M. A. Castréni seltsi asutamine ja SKONK'i tegevus, on hulk põhimõttelisi takistusi, mis jäävad Soome ja Venemaa soomeugrilaste koostööle iseloomulikuks ka tulevikus:

  1. Ideoloogiline taust ja väärtushinnangud erinevad väga paljuski. Soomes on tunda skandinaavse töö- ja ühiskonnamoraali traditsioon. Venemaal aga lõigati Nõukogude Liidu esimestel aastakümnenditel vähemusrahvad oma minevikust ja traditsioonidest, mis asendati formaalselt kommunismi-ideoloogiaga, sisuliselt aga aatetühjusega.
  2. Ühiskondlik olukord erineb oluliselt Venemaa eri aladel. Näiteks Mari ja Komi vabariigis kindlustab seadus ka kohalikule põlisrahvale olulisel määral poliitilist võimu ja nendes vabariikides on vastu võetud keeleseadus. Mõnedel teistel, eriti kõige väiksematel keelerühmadel pole aga mingisugust ühiskondlikku positsiooni.
  3. Majanduslik olukord allub turumajanduse ohjeldamatule seadusele. Venemaa soomeugrilaste väljavaated sõltuvad paljuski kasutada olevast rahast. Ka konstruktiivsete otsuste täideviimine eeldab kindlaid ainelisi resursse ja võtab palju aega.
  4. Poliitiline olukord Venemaal ja üldse Euroopas võib kiiresti muutuda, millest on 20. sajandil mitmesuguseid kogemusi. Praeguses olukorras annab tunda Soome järjekindel suundumine Lääne-Euroopasse ning angloameerikalikku maailma.
  5. Keeletõke on vaimse barjääri tuum. Otsesed kontaktid võivad tekkida ainult olukorras, kus on olemas ühine keel. Praeguses Soomes tuntakse vene keelt väga juhuslikult. Venemaa soomeugrilaste juures on aga vähe inglise keele oskajaid.
  6. Vaatamata liiklusühenduste ning kommunikatsioonitehnoloogia arengule pidurdab ka geograafiline vahemaa kontakte.

Selliste takistuste arv pole ilmselt vähenemas. Venemaa soomeugrilaste tulevik sõltub ka edaspidi oluliselt sellest, millised meeleolud valitsevad Venemaal. Seda on olnud näha ka rahvusvahelistel ja palju poliitilist tähendust omanud sündmustel nagu näiteks soome-ugri maailmakongressil, kus soome-ugri alade kohalikud juhid endist viisi ka enda huvisid esindada püüavad (vt. lähemalt nt. Heinapuu 1996).

Oma peatüki Venemaa soomeugrilaste ja Soome vahelises koostöös moodustab see, et maailma etniline pilt 19. sajandi rahvuslikust liikumisest sündinud rahvusriigis (Soome) erineb märgatavalt Vene tagamaadest, kus rahvaid ja keeli on tihti palju ka kitsal alal. Soomlasele on sünnist saadik selge, et emakeel, mis on ühtlasi ka riigi ametlik keel, piisab kõigeks vajalikuks. Nii sotsiaalseid kui ka ühiskondlikke küsimusi on võimalik emakeeles lahendada. Venemaa aladel, kus uurali keeli räägitakse — võibolla kõige kaugemaid nomaadide kolkaid arvesse võtmata — on juba pikemat aega kehtinud olukord, kus paratamatult puudutakse kokku teiste keelerühmadega ja võõrkeele kasutamine on normiks. Praegune ühiskondlik muutus ja urbaniseerumine ainult tugevdavad seda tendentsi. Kuigi praeguses Soomes ollakse varasemast valmimad kujutama ette painduvamat (Põhja-)Euroopat ka etniliselt, tundub siiski, et põhilähtepunkt on endine. Vanasti hüüti müütilist idanaabrit Nõukogude Liiduks, mille on praeguseks asendanud müütiline Venemaa.


ALLIKAD JA KIRJANDUS

Alhoniemi, Alho 1996. Suomen fennougristiikan tulevaisuudennäkymiä. — Virittäjä 100, lk. 444—447.

Grünthal, Riho 1991. Marilaisten ja mordvalaisten arkipäivä ja kansallistietoisuus. — Kieliposti, nr. 4, Helsinki, lk. 24—33.

Heinapuu, Andres 1996. Soome-ugri rahvaste pettumused ja lootused. — Kultuurileht, 6.IX, lk. 5 ja 13.IX, lk. 18.

Inkeri 1992 = Inkeri. Historia, kansa, kulttuuri. Toim. Pekka Nevalainen. Helsinki.

Inkerin teillä. Kalevalaseuran vuosikirja 69—70. Helsinki.

Jussila, Osmo 1985. "Neuvostovastaisuus" — mitä se on? — Kanava, nr.6, lk. 359—361.

Kelmakov, Valentin: Udmurtia, Venäjän suomalais-ugrilainen tasavalta. — Futura, nr. 2, lk. 42—46.

Korhonen, Mikko 1986. Finno-Ugrian Language Studies in Finland 1828—1918. Helsinki.

Lagerspetz, Mikko 1996. Constructing post-communism. A study in the Estonian social problems discourse. — Annales Universitatis Turkuensis B 214. Turku.

Lallukka, Seppo 1990. The East Finnic Minorities in the Soviet Union. An Appraisal of the Erosive Trends. Annales Academiæ Scientiarum Fennicæ B 252. Helsinki.

MAC/J = M. A. Castrénin seuran jäsenkirje. (M. A. Castréni seltsi infoleht.)

MAC/P = M. A. Castrénin seura. Pöytäkirjat hallituksen kokouksista. (M. A. Castréni seltsi juhatuse koosolekuprotokollid.)

Nevalainen, Pekka 1992. Inkerinmaan ja inkeriläisten vaiheet 1900-luvulla. — Inkeri. Historia, kansa, kulttuuri (toim. Pekka Nevalainen) . Helsinki, lk. 234—299.

Nevalainen, Pekka 1994 = Heikki Kirkinen, Pekka Nevalainen, Hannes Sihvo: Karjalan kansan historia. Porvoo—Helsinki—Juva.

Rantala, Leif 1994. Samerna på Kola halvön. — Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 85, lk. 200—204. Helsinki.

Saarinen, Sirkka 1991. Kylässä mordvan mailla. — Sananjalka 33. Turku, lk. 146—149.

Salminen, Tapani 1992. The Nenets of the Ob and the Ural (re)visited. — Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 83. Helsinki, lk. 252—255.

Salo, Merja 1994. Kuukausi Siperiassa. Obin keski- ja alajuoksun hanteja katsomassa. — Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 85. Helsinki, lk. 205—220.

SKONK/P = Sukukansaohjelman neuvottelukunta. Pöytäkirjat. (Sugulasrahvaste programmi nõupidamiskomitee. Protokollid.)

Toimenpideohjelma 1993 = Toimenpideohjelma Venäjän suomensukuisten kansojen ja niiden kulttuurien tukemiseksi. Opetusministeriön työryhmien muistiota 6/1993. Helsinki.

Tynni, Aale 1990. Inkeri, Inkerini. Helsinki.

Uralilaiset kansat. Tietoa suomen sukukielistä ja niiden puhujista. Toim. Johanna Laakso. Porvoo—Helsinki—Juva 1991.

Uralilaiset kielet tänään. Toim. Tapani Salminen. Snellman-instituutti, A-sarja 13/1993. Kuopio.

Vuorela, Toivo 1960. Suomensukuiset kansat. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 264. Helsinki.


©SURI 1998