Sándor Csúcs, Rita Mayer
1. Juba keskajal oletati mõningaid soome-ugri rahvaid ja keeli olevat suguluses, kuid alles 1770. aastal suutis ungari päritolu jesuiidi munk János Sajnovics tõestada teadusliku meetodiga kahe soome-ugri keele - ungari ja lapi keele sugulust. 1799. aastal tõestas Sámuel Gyarmathi, kes oli samuti ungarlane, sedasama ka teiste soome-ugri keelte osas. Suurem osa ungari ühiskonnast ei tahtnud aga kaua aega soome-ugri suguluse ideed tunnistada. Nad pidasid ungari keelt pigem kas klassikaliste (heebrea, kreeka) või idapoolsete (nt. türgi, jaapani) keelte sugulaseks. See selgitab, miks esimene ungari teadlane, Antál Reguly reisis alles aastakümneid hiljem Siberisse hantide ja manside keelt ning rahvaluulet uurima. Reguly kogus harukordselt väärtusliku rahvaluuleainese, kuid üha süveneva haiguse ning varajase surma tõttu ei suutnud ta seda materjali avaldada ega isegi mitte ära tõlkida. Alles aastakümnete möödudes Reguly surmast reisisid kaks ungari teadlast, Bernát Munkácsi ja József Pápai jälle manside ja hantide juurde, kus neil õnnestus Reguly ülestähendused lõplikult deifreerida .
Bernát Munkácsi käis 1885. aastal ekspeditsioonil ka udmurtide juures. Kui Dávid Fokosil õnnestus veel enne I. maailmasõda külastada komisid, pidi Ödön Béke koguma keelenäiteid vaid mari rahvusest sõjavangidelt.
Mainitud teadlased ei tutvunud aga uurimistööd tehes mitte ainult nende rahvaste keele, kultuuri ja eluviisiga, vaid lõid ka isiklikke kontakte ning nende reisikirjade kaudu võis osa ungari haritlaskonnast tutvuda soome-ugri väikerahvaste elu-olu ja kombestikuga. Millised muljed jäid aga Ungaris sõjavangis viibinud paarile tosinale soome-ugri päritolu vangile ja mida nad sellest kodumaal rääkisid, ei ole paraku teada.
2. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil jäid needki tagasihoidlikud kontaktid soiku. Kui veel kahekümnendatel aastatel sai silmapaistev komi keeleteadlane ja luuletaja Vassili Lõtkin Ungarisse sõita, siis juba kolmekümnendatel hävitas stalinlik terror soome-ugri rahvaste verinoore haritlaskonna ja isoleeris välismaailmast kõik impeeriumi elanikud. Nõnda muutusid kontaktid praktiliselt võimatuks ja aeg-ajalt trükivalgust näinud soome-ugri-teemalised väljaanded sattusid Ungarisse väga ebakorrapäraselt ja juhuslikult.
3. II maailmasõja järel tabas ka Ungarit niinimetatud sotsialistliku leeri liikme saatus, kuid soome-ugri rahvastega suhete loomiseni see teatud kindlatel põhjustel siiski ei viinud. Aeg-ajalt sattus küll Moskvasse või Leningradi mõni fennougrist, üksikud neist (nt Károly Rédei, Gábor Bereczki, László Vikár) said käia isegi soome-ugri rahvaste juures ekspeditsioonidel, kuid süstemaatilisi, legaalseid või riiklikul tasemel kontakte ei võinudki ju tekkida. Ungari ühiskond sai seega nõukogude võimu all kiratsevate soome-ugri rahvaste elust vaid kommunistliku propaganda poolt võltsitud ja seega täiesti ebatõepärast teavet. Ungari okupeerinud nõukogude sõjaväes aega teeninud soome-ugri päritolu sõjaväekohuslased aga ei puutunud Ungari elanikega üldse kokku. Haruharva sattus Ungarisse soome-ugri haritlaskonna esindajaid ja nii mõnigi kord, üle saanud hirmust ja umbusaldusest, valgustasid nood eravestlustes nende rahvaste tegelikku olukorda. Kuid olles ka ise pideva poliitilise surve all, ei võinud ungari fennougristid midagi muud, kui vaid vaikselt kaasa tunda ning julgustada.
4. Venemaal elavate soome-ugri rahvastega sai otsesidemete sõlmimine alata 1988. aastast, sest alles siis lubati endise Nõukogude Liidu liikmesvabariikidel, autonoomsetel vabariikidel ja rahvusringkondadel korraldada välissuhteid iseseisvalt, ilma Moskvalt luba küsimata.
Selle 1988. aastast alanud perioodi vältel on Ungari ja soome-ugri rahvaste vahel välja kujunenud uus laiaulatuslik suhetevõrk. Mitmed ministeeriumid ja administratiivsed asutused on loonud vahetud sidemed. Haridus- ja kultuurialase koostöökokkuleppe on Ungari Kultuuri- ja Haridusministeerium kirjutanud alla Mari, Udmurdi, Komi ja Mordva vastavate ministeeriumidega.
Ka Ungari ülikoolide soome-ugri keelte õppetoolide ja Venemaa soome-ugri vabariikide ülikoolide rahvuskeele kateedrite vahel on otsesidemed, mille üheks väljundiks on süstemaatiline õppejõudude ja üliõpilaste vahetus.
Kultuuri- ja Haridusministeerium võttis 1990. aastal esmakordselt ajaloo vältel vastu hantide ja manside ühise folklooriansambli, kes esitas rituaalseid laule ja tantse karupeiedest. 1991/92 õppeaastal õppis üks handi ja üks mansi rahvusest üliõpilane Ungaris Rahvusvahelises Ettevalmistusinstituudis. 1991. a maist töötab ungari teadlane Éva Schmidt lepinguga Handi-Mansi autonoomses rahvusringkonnas ja loob rahvaluulearhiivi.
1993. a võttis Szekszárdis toimunud Doonau-äärsete rahvaste folkloorifestivalist kultuurivahetuse korras osa 2 mordva ansamblit. 1994. a oktoobris käis pärimusmuusikat ja -tantsu harrastav ansambel udmurdi Malaja Purga külast esinemas Baranya komitaadis.
Ungari ja soome-ugri rahvaste vaheliste suhete arendamisel on oluline osa Ungari Kultuuri-, Teadus- ja Informatsioonikeskusel Moskvas, kes on ühtlasi mitmepoolsete suhete koordineerijaks kui ka aktiivseks osalejaks neis. Keskus võimaldab soome-ugri rahvastel oma kultuuri Moskvas pidevalt tutvustada. Näiteks võiks tuua handi maalikunstniku Gennadi Raishevi ja mari kunstniku Ivan Jamberdovi näitused, mordva ja udmurdi rahvakunstinäituse, mari ja mordva muusika õhtud, etnograafiateemaliste videofilmide linastamise, mordva pianisti V. Bujerini ja permikomi pianisti V. Kulikovi kontserdid. Menukalt esines 1996. aastal nimetatud keskuses 13-aastane andekas mordva pianist D. Djemjakin.
Ka Ungari suursaatkond Moskvas etendab suhete loomisel tähtsat osa. Missioonitundelise algatuse on teinud Ungari Vabariigi president Árpád Göncz ise oma visiidiga Venemaale 20. juunist kuni 4. juulini 1993, mille vältel ta käis esimese Ungari presidendina soome-ugri väikerahvaste aladel ning külastas Komi, Mari, Mordva ja Udmurdi vabariiki ning Handi-Mansi autonoomset rahvusringkonda. Ungari delegatsiooni kuulus lisaks riigijuhtidele ka ärimehi, mille tulemusena algatati kahepoolsed majandussuhted ning pandi alus uutele koostöövormidele.
1990.a augusti lõpus toimus Debrecenis VII rahvusvaheline fennougristikakongress, 23.-27.augustini 1993 peeti Egeris soome-ugri rahvaste kirjanike III kongress.
Ungari pressis on viimasel ajal, eriti aga 1993. a presidendi visiidi vältel ja selle järel, oluliselt kasvanud soome-ugri rahvaid käsitlevate kirjutiste hulk.
Venemaal toimuvad reformiprotsessid ei jätnud puudutamata ka soome-ugri rahvaste vabariike. Rahvusliku intelligentsi algatusel ja juhtimisel on kõikjal kujunenud rahvuslikud liikumised oma rahva kultuurilise, vaimse ja moraalse taassünni nimel. Algselt kultuurilise iseloomuga püüdluste kõrvale on sugenenud järk-järgult ka poliitilisi nõudmisi nagu rahvuslik autonoomia ja rahvuskeele ametlikuks muutmine. Selle tulemusena tekkis eri vabariikides teineteisest sõltumatult mitmeid liikumisi, mille peaeesmärgid osutusid valdavalt sarnasteks. Sellised liikumised on väga olulised nende rahvaste eneseteadvuse, rahvusliku identiteedi kujundamisel.
Poliitilises plaanis on oluline samm edasi Vene Föderatsiooni ülemnõukogu määrus 28. juunist 1992 soome-ugri rahvaste parlamentide vahelise koostöö ja soome-ugri rahvaste I. maailmakongressi korraldamise kohta, mis toimuski Komi Rahva Taassünni Komitee algatusel 1992.a detsembris Sõktõvkaris. Maailmakongressi üheks otseseks tulemiks võib lugeda soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee asutamist, mis on sestsaati kogunenud järjekidlalt iga poole aasta tagant. Komitee ülesandeks on soome-ugri rahvaste vahelise koostöö koordineerimine ja soome-ugri rahvaste õiguste esindamine rahvusvahelistes organisatsioonides. Alates 1994. aastast ollakse ka ÜRO Rahvusvähemuste Õiguste Alalise Komitee nõuandev liige. ÜRO-ga saavutas komitee juht kontakti Ungari Moskva suursaadiku abiga 1993. aastal.
Demokratiseerumisprotsessid on kulgenud eri vabariikides isemoodi. Esmakordselt valiti riigipea vabade valimiste teel 8. mail 1994. a Komi vabariigis. Seati sisse kahekojaline parlament. Aprillis toimusid samalaadsed valimised Karjala vabariigis, kus kehtestati parlamentaarne kord ning anti riigipeale väga laiaulatuslikud volitused. Need seigad annavad tunnistust vana nõukoguliku seadusandliku ja täidesaatva struktuuri järk-järgulisest lagunemisest. Mari vabariigis on vabariigi president samaaegselt ka peaminister. Mordva vabariigis on aga riigipea koht kaotatud. Kõige kõrgem juht on ülemnõukogu esimees, nii nagu see oli ka nõukogude korra ajal.
Vabariikides on moodustunud soome-ugri põlisrahvuse probleemidega laiemas mõttes tegelevad riiklikud rahvusasjade komiteed või ministeeriumid. Rahvusvabariikides on välja kujundatud rahvuslik sümboolika (lipud, hümnid, vapid).
Teatud hulk soome-ugri keelte kõnelejatest on nõukogude korra ajal järk-järgult loobunud oma emakeelest ning läinud üle vene keelele. Selle põhjuseks on traditsioonilise eluviisi muutumine, vene ja muude rahvaste arvukas sisseränne soomeugrilaste poolt asustatud aladele, industrialiseerimispoliitika ning teadlik assimilatsioonipoliitika. 30. aastatel sisse viidud uus administratiivne jaotus lõhestas ka soome-ugri rahvaid. Teatud osa liideti neist hoopis muu naabervabariigi või -oblastiga, mis andis omapoolse panuse assimileerumisele. Eriti traagiline oli Leningradi ümbrusest enne ja pärast II maailmasõda Siberisse, Kesk-Venemaale ja Kesk-Aasiasse küüditatud isurite ja ingerisoomlaste saatus.
Emakeele kasutamise ja selle vene keelega samaõiguslikuks muutmise küsimus tõstatub üha teravamini igal foorumil. Vene keelega võrdse staatuse vastava soome-ugri põlisrahvuse keelele peaksid kindlustama keeleseadused Komi vabariigis (alates 1992. aasta 28. maist) ning Mari vabariigis, kus nii mäe- kui ka niidumari keel on ametlikuks riigikeeleks.
Eraldi tuleb kõnelda ungarlaste kõige lähematest sugulastest - Lääne-Siberis elavatest hantidest ja mansidest, kelle koguarv on vaevalt 30 000. 1960. aastatel avastati nende elupaigas endise Nõukogude Liidu suurimad naftaleiukohad. Naftatööstus on toonud nende sünnimaale arvukalt töölisi ja nad ise on seetõttu jäänud oma põlises elupaigas vähemusrahvusteks. Naftatöötlemise ja katastroofilise loodusreostuse tõttu pole neil enam võimalik jätkata küttide ja kalastajate traditsioonilist eluviisi. Obiugrilaste keskmine eluiga on 40 aasta ringis. Kui võimalikult peatselt ei jõustu rahvusvaheliselt kooskõlastatud määrused naftapumpamise vähendamiseks ning obiugrilastele nende ajalooliste asualade tagastamiseks, ähvardab neid rahvaid otsene väljasuremisoht.
Ungari ja soome-ugri väikerahvaste suhete arengus on praegusel ajal kõige olulisemaks see, et riiklikule algatusele on järgnenud hulgaliselt eraalgatusi.
Alates 1989. aastast on ungari fennougristid iga aasta jaanuaris korraldanud seminari, milles soome-ugri rahvaste juures ekspeditisoonidel käinud teadlased jutustavad oma reisidest ja nende tulemustest ning nende rahvaste probleemidest.
1991. aastal asutati Budapestis Reguly Selts. Eelmisel sajandil esimesena soome-ugri rahvaste juures käinud ungari teadlase nime kandev selts püüab tutvustada ungari üldsusele nende rahvaste traditsioone, kultuurielu ja sellega süvendada ühtekuuluvustunnet. Kahjuks on aineliste võimaluste nappus oluliselt takistanud seltsi tulemusrikast tegutsemist. Hoolimata raskustest taastas selts juba asutamisaastal hõimupäevade tähistamise traditsiooni ja sestsaadik pole seda veel ühelgi aastal vahele jäetud.
1995. aastal asutati Budapestis Ungari-Udmurdi Sõprusselts, kes oli 1996. a Udmurdi Kultuuripäevade peamiseks korraldajaks Ungaris. Sel puhul külastas esmakordselt Ungarit Udmurdi Raadio ja Televisiooni koor. Aasta varem esines menukalt Udmurdimaal Fejeri komitaadi Rahvakunstiansambel. 1996.aastal asutati Sõktõvkaris Komi-Ungari Sõprusselts. Sõktõvkari draamateater mängib 1993. aastast menukalt Árpád Gönczi näidendit "Kivi kivi peale".
Komi ja Udmurdi riiklikes ülikoolides on võimalus omandada ungari keelt. Izhevskis töötab juba kolmandat aastat ungari keele lektor István Kozmács.
Ungari-udmurdi kirjandussuhete nurgakiviks võib pidada Péter Domokosi monograafia "Udmurdi kirjanduse ajalugu" venekeelset väljaannet Izhevskis 1993. aastal. Väga oluline oli Kossuthi ja Herderi auhinna laureaadi luuletaja Sándor Kányádi visiit Udmurdimaale, mille vältel ta kohtus vabariigi loovintelligentsiga ja soome-ugri eriala üliõpilastega. Udmurtias on praegu ettevalmistamisel XX sajandi ungari luule antoloogia väljaanne. Debreceni linnavalitsus on ungari keelt õppivatele Venemaa soome-ugrilastele võimaldanud 2 stipendiumi Debreceni suveülikooli.
Szombathely Pedagoogikaülikooli endise rektori, fennougrist János Pusztay algatusel ja toetusel ilmuvad seal süstemaatiliselt "Uralistika vihikud".
1994. aastal korraldati samas konverents soome-ugri ülikoolide rektoritele ning kahed täienduskursused politoloogidele ja ajaloolastele, millesse olid kaasatud Ungari parimad lektorid. Aastaid tegeldakse Ödön Beke ungari-mari sõnaraamatu väljaandmisega. Selles töös on tõhusaks abiks juba kolmandat aastat Szombathely Pedagoogikaülikoolis töötav mari keele lektor.
1995. aastal ilmus Budapestis fotograaf Erzsébet Winteri album hantidest ja mansidest, mida esitles Ungari president Árpád Göncz. Piltide juurde kirjutas luuletused ida-handi luuletaja Agrafena Sopotshina.
Ungari maahõive 1100 aastapäeva puhul avati Etnograafiamuuseumis soome-ugri rahvaid tutvustav esinduslik näitus, mille avas 1996. aasta märtsis samuti Árpád Göncz. Eelnevalt eksponeeriti Udmurtiast ja Mari Vabariigist saabunud rikkalikku materjali 1995. aastal etnograafiamuuseumis ja ka mitmetes maakonnamuuseumides.
Juubeli puhul avati Moskvas Ungari Teadus- ja Kultuurikeskuses näitus pealkirjaga "Soome-ugri sugulus: sarnasusi ja erinevusi", mis tutvustas traditsioonilist rahvakunsti ungari, eesti ja Venemaal elavate soome-ugri rahvaste materjali põhjal.
1996. a augustis toimus Szegedis hõimurahvaste fokloorifestival, millest võtsid osa soome-ugri rahvaste pärimusmuusikat viljelevad ansamblid.
Möödunud aasta kõige olulisem soome-ugri teemaline sündmus oli soome-ugri rahvaste II. maailmakongress, mis peeti 16.21. augustil Budapestis. 300 saadiku hulgas oli poliitikuid, parlamendisaadikuid, teadlasi, kunstnikke, noori haritlasi, ajakirjanikke. Kõik nad jätkavad kongressil kõlanud mõtteavalduste analüüsi. Loodetavasti kinnitatakse peatselt ka kongressi põhjal valminud ungari tegevusprogramm.
Lisaks kultuurisuhetele suureneb pidevalt ka ärimeeste vastastikune huvi, eelkõige Venemaal paiknevate soome-ugri alade vastu.
Nagu juba mainitud, jõudis 1988. a soome-ugri rahvaste vaheline koostöö uude etappi: sellest ajast võivad Venemaal elavad soome-ugri rahvad osaleda koostöös iseseisvalt ning Eesti võib arendada sidemeid kui taasisieseisvunud soome-ugri vabariik. Mainitud ajajärgul on algatatud soome-ugri rahvaste vahelisi kontakte praktiliselt kõigil tasanditel ning nende arengut saab vaevalt enam keegi takistada. Olen veendunud, et tulevikus sõltub vaid nendest rahvastest, etnilistest rühmadest ja nende juhtidest endist, kuidas neid võimalusi kasutatakse. Esialgsed tulemused on juba olemas. Usun, et uusi impulsse soome-ugri rahvaste vaheliste sidemete arendamiseks andis ka soome-ugri maailmakongress.
©SURI 1998