TARTU ÜLIKOOLI FENNOUGRISTIDE KONTAKTID VENEMAA SOOME-UGRI RAHVASTEGA

TARTU ÜLIKOOLI FENNOUGRISTIDE KONTAKTID VENEMAA SOOME-UGRI RAHVASTEGA

Ago Künnap, Helju Rajando

Alates II maailmasõja järgsetest aastatest on Tartu ülikooli soome-ugri keelte kateeder olnud selleks keskuseks, kus on saanud fennougristikaalase koolituse paljud Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad. Põhiliselt toimus see kolmeaastase aspirantuuri näol ja lõppes kandidaadiväitekirja kaitsmisega Tartus. Kateeder andis konsultatsioone teistelegi kandidaadi- ja doktoriväitekirjade koostajaile, kellest osa kaitses oma tööd samuti Tartus. Tartus kaitstavate tööde korral oli kateeder alati ametliku arvamuse andjaks, kateedri liikmed, eelkõige aga akadeemik professor Paul Ariste, tihti tööde ametlikeks oponentideks. Eesti taasiseseisvumise järel on seda tööd jätkanud Tartu Ülikooli uurali keelte haru, mis koosneb uurali keelte õppetoolist ja läänemeresoome keelte õppetoolist. Tartusse saabunud Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad õpivad haru magistrantuuris ja doktorantuuris, aga nüüd lisaks hulgaliselt ka põhiõppes. Väljaspool uurali keelte haru õpivad nad eesti filoloogia osakonnas, ka teiste õppetoolide juures. Varemgi on neid olnud ka teistes teaduskondades, nüüd on selliste õppijate arv ja teaduskondlik mitmekesisus kasvanud. Valitsevate poliitiliste ja majanduslike olude tõttu on aga Tartu Ülikooli kontakt Venemaa fennougristikakeskustega mõneti nõrgenenud, kuigi heaks abimeheks selles osas on praegu kuuendat aastat taastegutsev Sihtasutis "Fenno-Ugria". Fennougristikakeskustega väljaspool Eestit toimub mõningane uurijate ja õppejõudude vahetus.

Kuid heitkem pilk sellele, kuidas kogu see tegevus algas. Sõja lõpupoole olid Tartu ülikooli uurali keelte professor Julius Mark ja läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste Eestist põgenenud, nagu ka nooremad teadlased Alo Raun ja Valter Tauli. Eestisse jäi doktor Paul Ariste, kes mais 1945 vangistati, süüdistatuna tegevuses "Veljestos", kodanlikus natsionalismis ja võitluses nõukogude võimu vastu. Mais 1946 ta siiski vabanes ja võis jätkata tööd ülikooli soome-ugri keelte kateedri juhatajana. Soome, Ungari ja teiste välismaa teadlastega ei tohtinud tollal olla mingeid kontakte. Seetõttu püüdis Ariste kasutada võimalusi, mida pakkus tollase Leningradi fennougristika. Seal oli juhtivaks fennougristiks professor Dmitri Bubrich, kes sellal polnud veel sattunud poliitiliste kallaletungide ohvriks ja tegeles kõigi soome-ugri keelte uurimise korraldamisega. Aristel tekkis Bubrichiga hea kontakt ning Tartu fennougristid kutsuti 1947. aasta alguses Leningradi üleliidulisele soome-ugri teaduste konverentsile. Seal loodi Nõukogude Liidu soome-ugri keeleteadust koordineeriv komisjon, mille esimeheks sai Bubrich, liikmeteks olid ka kolm eestlast, nende seas Ariste. Samas jagati enam-vähem ka uurimisalad ning Tartu ülikooli peakohustuseks jäi eesti, vadja, liivi ja isuri keele uurimine. (Konverentsist lähemalt vt. E. Vääri, Fennougristikaalane teaduslik konverents Leningradis 1947. a. – Minor Uralic Languages: Structure and Development, Tartu 1994, lk. 182–188.) Juba sama aasta suvel alustasid tartlased keeleekspeditsioonidega teiste läänemeresoome keelte kõnelejate juurde. Hakkasid kujunema mitmekülgsed sidemed ka Moskva, Petroskoi, Mari, Mordva, Udmurdi ja Komi fennougristika uurimiskeskustega teaduste akadeemiate sektorite ning ülikoolide ja pedagoogiliste instituutide kateedrite näol. Tartu ülikoolis ei olnud tollal soome-ugri keelte alast aspirantuuri. 20.6.1949 kirjutab eesti keele kateedri juhataja Johannes Voldemar Veski dekaanile, et tema kateedri ja soome-ugri keelte kateedri ühisel koosolekul otsustati teha ettepanek taotleda Tartu ülikoolile õigus anda kandidaadi- ja doktorikraade eesti keele ja soome-ugri keelte alal. Juba enne soome-ugri keelte alase aspirantuuri saamist Tartu ülikoolile olid professor Paul Aristel juhendatavad Petroskoist, Leningradist ja Moskvast, kes viibisid ka lühemat või pikemat aega Tartus ja kellele ta pidas loenguid. 24.1.1951 palub Paul Ariste kirjas dekaanile planeerida aspirantidele 40 tundi loenguid aines "Läänemeresoome keeled". 13.4.1951 teatab ta kirjas rektorile, millised aspirandid on tema juhendada. Nende hulgas on Martti Kuusinen Petroskoist (lõpetab aspirantuuri 1954). 28.8.1951 teatab Ariste Zinaida Dubrovinale, kes on küsinud, millal loengud algavad: "Kuna minu Petrozavodski aspirandid Kuusinen ja Širjajeva palusid alustada loenguid alles 15. sept., siis palun Teid sõita siia selleks kuupäevaks. Ühiselamu on teile varutud ja ka sm. Kertile, kes arvatavasti soovib ka mõneks ajaks Tartusse tulla." NSVL TA Karjala-Soome Filiaali direktor V. Maezerski küsib 17.9.1951 kirja lõpus Paul Aristelt: "Kuidas jõuavad edasi Teie ja meie kasvandikud: Kuusinen, Kert ja Širjajeva? Palun Teid eriti pöörata tähelepanu Širjajeva ja Kerti soome keele omandamisele. Las nad räägivad rohkem soome keeli." 22.9.1951 vastab Paul Ariste direktorile: "Loen Teie aspirantidele juba kursusi "Läänemeresoome keelte ajalooline grammatika", "Soome kirjakeele ajalugu". "Stalinliku keeleõpetuse alused" ja "Mordva keel" tulevad natuke hiljem. Kuidas korraldada eksameid ja arvestusi? Mulle isiklikult oleks mugavam, kui võiks need siin sooritada. Kui see on Instituudi seisukohalt võimalik, palun kirjutage meie rektorile, et oleks võimalik vastav eksamikomisjon moodustada ..." 1951. aastal on soome-ugri keelte alal aspirantuurikohad olemas ja Tartusse hakkab tulema Venemaa soome-ugri rahvaste noori pikemaks ajaks end täiendama. Samast ajast algab ka Paul Ariste arvukaks kujunenud oponeerimiste seeria. Detsembris 1951 kirjutab Klara Maitinskaja Moskvast, et neil on valmis neli väitekirja: kaks ersa ja kaks mokša keele alalt. Ta pakub oponeerida kahte, kaks võtab Vassili Lõtkin. Ariste vastab, et ta võtaks ersa omad, kuna oskab seda keelt paremini. Ta jätkab ka teiste fennougristikakeskuste aspirantide ja töötajate konsulteerimist. Nii näiteks kirjutab Ariste 27.12.1951 Keeleteaduse Instituuti Moskvas, et ta on nõus konsulteerima aspirant Georgi Kerti, kes on tema juures Tartus juba kaks kuud töötanud. Järjekindlalt annab talle oma väitekirja käigust aru ja küsib nõu Leningradi ülikooli aspirant Zinaida Dubrovina nii kirja teel kui ka Tartus konsultatsioonil käies. Kirjavahetus on venekeelne. 31.5.1952 kirja lõpus märgib Dubrovina: "Kirjutan vene keeles ainult aspirantuuri lõpuni, pärast seda kirjutan alati soome keeles."

Esimesena kaitses Ariste juhendatavatest kandidaadikraadi 1952 Aune Morozova Petroskoist. Petroskoist on aspirante olnud üldse 5 (sulgudes kaitsmisaasta): A. Morozova (1952), M. Kuusinen (1954), M. Zaitseva (1966), A. Barantsev (1971), L. Kirppu (1989). Marimaalt oli esimene aspirant Lidija Vassikova. Kõige rohkem ongi aspirante olnud Marist, kokku 18: L. Vassikova (1955), I. Galkin (1956), I. Ivanov (1965), G. Tuz^arov (1966), I. Mustajev (1975), E. Jakimova (1975), J. Anduganov (1977), G. Valitov (1978), Z. Ivanova (1979), L. Petuhhova (1981), A. Kuklin (1983), V. Vassiljev (1984), V. Kuznetsov (1985), A. Jefremov (1987), S. Sibatrova (1988), L. Bartseva (1989), O. Sergejev (1990), M. Kuznetsova (1991). Aspirantide hulgalt järgmine on Mordva: M. Mosin (1971), G. Batkov (1975), K. Ananjina (1975), A. Jegorova (1977), N. Agafonova (1983), J. Jufkin (1985), S. Kudajev (1987) – kokku 7. Märkimist väärib ehk, et Mordvast on esimesed aspirandid tulnud rohkem kui tosin aastat hiljem kui Marist. Komist on olnud meie õppejõudude juhendatavaid 5: V. Tšernõhh (1981), G. Fedjunjova (1982), T. Gabova (1985), G. Nekrassova (1987), J. Tsõpanov (1987). Udmurtiast on aspirante olnud 3: I. Tarakanov (1959), M. Atamanov (1978), B. Zaguljajeva (1981). Taga-Karpaatia ungarlasi 4: I. Zéka'ny (1964), A. Mok'any (1966), K. V?vra (1970), K. Moka'ny (1972).

Aspirantuuri kõrgaeg oli 1970–1980ndail aastail (1970–1990 õppis siin ligi kolmkümmend Venemaa soome-ugri aspiranti). Eesti taasiseseisvumise ajal olid meil aspirantuuris ersalane Olga Jerina, mari Inna Timirjajeva ja udmurt Ljudmila Karpova. Nad jätkasid õpinguid magistrantuuris ja on praegu viimast aastat doktorantuuris. 1996. sügisest alustas magistriõppes Ellina Kilikajeva Marist. Paljud aspirandid õpetasid õppeülesande korras üliõpilastele oma emakeelt. Korduvalt õpetati ungari, ersa, mari ja udmurdi keelt. Niisugune ersa, mari ja udmurdi keele õpetus jätkub praegugi, kuid olude sunnil tasuta. Mõned aspirandid osalesid publitseeritud keeleõpetusvahendite koostamisel ja juhendasid keeleekspeditsioonidel üliõpilasrühmi. Kunagistest Tartu aspirantidest kaitsesid mitmed hiljem ka doktorikraadi: Marist Lidija Vassikova (kand. 1955; dr. 1984 Tartus, oponendiks Paul Alvre), Ivan Galkin (kand. 1956; dr. 1968 Tallinnas, oponendiks Paul Ariste), Ivan Ivanov (kand. 1965; dr. 1975 Tartus, oponendiks Paul Alvre), Juri Anduganov (kand. 1977; dr. 1992 Tartus; oli ka TÜ doktorantuuris, juhendaja Paul Alvre) (Galkin, Ivanov ja Anduganov on professorid Joškar-Olas); Mordvast Mihhail Mosin (kand. 1971; dr. 1987 Tartus; professor Saranskis); Udmurtiast Ivan Tarakanov (kand. 1959; dr. 1986 Moskvas, oponendiks Paul Alvre; professor Iz^evskis).

Soome-ugri keelte kateedri / uurali keelte haru õppejõud (eelkõige Paul Ariste, aga ka Paul Alvre jt.) on olnud ligi 100 soome-ugri keelte alase kandidaadi- ja paarikümne doktoritöö ametlikeks oponentideks. Lisaks juba loetletutele on see olnud nii doktoritööde kaitsmisel Tartus, näiteks D. Nadkin Mordvast (1982; oli professor Saranskis), E. Helimski Moskvast (1988; professor Moskvas), D. Kazantsev Marist (1989), J. Igušev Komist (1990; professor Sõktõvkaris), R. Buzakova Mordvast (1990), ning mujal, näiteks K. Maitinskaja Moskvast (1950 Moskvas; professor Moskvas), B. Serebrennikov Moskvast (1956 Moskvas; oli NSVL TA sektorijuhataja ja korrespondentliige), N. Koljadenkov Mordvast (1958 Moskvas), P. Perevotikov Udmurtiast (1960 Moskvas; oli professor Iz^evskis), N. Teretenko Leningradist (1968 Moskvas), Z. Dubrovina Leningradist (1972 Leningradis; professor Leningradis), G. Kert Petroskoist (1972 Moskvas), E. Bekker Tomskist (1985 Moskvas; professor Tomskis) jt.

1995/1996. õppeaastal õppis Tartu Ülikoolis Venemaa soome-ugri rahvaste esindajaid põhiõppes järgmiselt: Marist 13, Baškiiriast (marid) 3, Udmurtiast 6 ja Komist 5. 1996. aasta sügissemestril lisandus neile veel 12 õppurit Udmurtiast. Kõigi nende õpingute korraldamisel on oluliseks vahendajaks olnud Sihtasutis "Fenno-Ugria".

Väga olulisteks kontaktideks Venemaa soomeugrilastega on kindlasti olnud tartlaste keeleekspeditsioonid nende juurde. Lisaks lingvistiliste andmete kogumisele suhtlesid ekspeditsioonide liikmed nii sealsete emakeeleuurijate kui ka teiste keelekõnelejatega, sõlmusid töised ja sõpruskontaktid, nii mõnelgi sealsel uurijal tekkis soov jätkata õpinguid Tartus, aga oluline oli ka ekspeditsioonide osa keelekõnelejate austuse ja huvi tõusul oma emakeele ja rahvuse vastu. Kuna ekspeditsioone hakati korraldama mitme läänemeresoome keele alale, jaotati ülesanded juba varakult nii, et Paul Aristele jäid vadjalased ja isurid, Paula Palmeosele karjalased ja vepslased ning Eduard Väärile liivlased. Ekspeditsioonid toimusid igal suvel. Õppejõududega olid kaasas üliõpilased, aspirandid ja doktorandid. Kaugemate sugulaskeelte aladele sõideti hiljem, seda ka emakeelsete aspirantide ja doktorantide juhtimisel või üksi. Nii näiteks käisid tulevased kateedri/haru liikmed Ago Künnap ja Tõnu Seilenthal vastavalt neenetsite ning kamasside ja hantide keelt uurimas omapäi. Venemaa soomeugrilastest aspirantide/magistrantide ja doktorantide igasuvised individuaalretked oma emakeele alale on olnud nagu enesestmõistetav asi. 1980ndatel aastatel jäi uurimistöö kateedris/harus karjala keelealal Tiit Kuke, ingerisoome keelealal Paul Alvre, vadja keelealal Heinike Heinsoo ning liivi keelealal Eduard Vääri ja Tiit-Rein Viitso hooleks. Praegustes oludes ongi peamiselt vaid vadja ja liivi keeleala olnud vastavatele õppejõududele ning nende õpilastele ligipääsetavad, lisaks Venemaa soomeugrilastest õppuritele nende omad emakeelealad. Ekspeditsioone korraldati ka Taga-Karpaatia ungarlaste juurde. Märkimata ei saa jätta sedagi, et Uz^gorodi ülikool kutsus korduvalt Paula Palmeose ja Tõnu Seilenthali oma ungari filoloogia osakonna riigieksamikomisjoni esimeheks. Oluline osa kontaktide loomisel oli üleliidulistel konverentsidel. Tartu ülikooli fennougristid võtsid järjekindlalt osa kõikidest Venemaa fennougristikakeskustes korraldatud konverentsidest ja nõupidamistest ja esinesid seal ettekannetega. 22.–28. juunil 1958 oli konverents Tartus, millest võtsid osa paljud Venemaa juhtivad fennougristid, kes võisid vahetult tutvuda Tartu ülikooliga ja tema soome-ugri keelte kateedri õppejõudude, uurijate ning õppijatega. Väljastpoolt Eestit oli konverentsist osavõtjaid poolsada. Tolle aja oludes oli sellise konverentsi korraldamine väikesearvulisele kateedrile raske ülesanne, kuid sellega tuldi hästi toime. Hiljem said kontakteerumiskohtadeks ka fennougristide rahvusvahelised kongressid.

Alates 1994. aastast tegutseb Eesti Fennougristide Komitee, mille juhatus paikneb Tartu Ülikooli peahoones. Komitee ülesandeks on kogu Eestis toimuva fennougristilise uurimis- ja õpetustöö koordineerimine, seega siis ka hoolitsemine teiste maade fennougristikakeskustega peetavate kontaktide eest, sealhulgas koos Tartu Ülikooliga korraldatava aastal 2000 Tartus toimuva IX rahvusvahelise fennougristide kongressi ettevalmistamise käigus.

Jääb vaid loota, et Tartu Ülikooli kontaktid Venemaa soome-ugri rahvastega laienevad ja tugevnevad, milleks aitab kindlasti kaasa pidev koostöö Sihtasutisega "Fenno-Ugria" ja ka 2000. aasta kongress Tartus.

Hõimusidemed