Esivanemame olid maarahvas. Kõnelid maakeelt, igayhe meist esiisa nimeti
ennast maameheks. See on paljukordselt kirjas, yheksateistkymnenda sajandi
keskpaigani pöörduti kirjasõnas rahvaleme kui maarahvale. Tõik on praegugi
ypris laialt tuntud.
Rahval polnud oma nimegi, oli vaid alandav "maarahvas", s. o. kylaelanik,
mats. Siis tuli ärkamisaeg ja rahvas sai endale nime, sai eesti rahvaks.
Nii ongi ysna häguseks jäänd, kuidas siis varem eestlane end nimeti,
tundis ennast. Ei kuidagi, arvatakse, või siis maakonniti - läänlane,
järvakas, virulane. Yldnime - nii mõeldakse - polnudki, nagu polnud
kokkukuuluvustunnetki. Osalt vaid saksule ja linnasaksule vastanduda,
seega siis tähenduse samasus undeutch = maa alandet massi alandav
nimetus!
Hyva, aga Lembitu päevil? Jälle polnud kokkukuuluvustunnet, olid sakalased,
virulased, ugalased?
Niisiis tajuti end kunagi ometi tervikuna, peaaegu riigina. Sõnal on
ju niivõrd vana hõng man, et ei see saanud tekkida hääbuva leivu hõimukese
juures. Subjektiivne arvamus? Võib-olla.
Nii saame täied tõlkevasted: eestlased - maarahvas, eesti keel - maakeel,
eestlane - maamees ja Eesti - Maavald, oletatavasti veel ka Maame.
Iseloomulik, et neid nimi võib leida mõlema peahõimume mant, lisaks
veel Vadjast. Lees* ka Vadja Maavalla
osa? Arvatakse ju, et Lääne-Vadja, Laugajõe pära ning Kurgola ja Soikala
poolsaared yhendeti Novgorodi valdkonda vast alles Aleksander Nevskist.
Nii oli too ala ehk viimane iseseisev osa Maavallast, viimane aastail
1227-1242?
Niisiis, 19. sajandil tuli ärkamine ja kujuni eesti rahvas, maakeelest
sai eesti keel. Ainult kaugelolevaid, kaduvaid hõimukilde nimeteti edasi
maarahvaks, Kraasna maarahvaks ja Luutsi maarahvaks, nimeteti, kuni
nad kadusid, sest nemad polnud Eestis, nad eivad saand eestlasiks. Kadus
ka maa tšeeli Laugajõe tagant, seegi polnud Eesti. Eesti areni
ja kasvi ja kasvati kultuurisa. Nii kadus maarahvas igalt poolt, sai
Eestis eestlasiks, taga Laugajõe ja Kraasnas venelasiks ning Luutsis
lisandus ligi viis tuhat lätlast-latgalli. Ajaloo käik oli sellane.
Aga... midagi jääb lahtiseks. Kuidas suhtuda nyyd sesse vanasse etnonyymime?
Kes end ise alandab, seda alandataksegi. Kui XIX sajandil, unustanne
Maavalla-sõna, mineviku ja uhkuse, tunduski alandav maa-sõna, siis,
kas praegu peaksime suhtuma sesse nimesse samuti? Kuuluti ju Kristjan
Jaak ennast uhkelt "maarahva laulikuks" ja lauli maakeelest. Ei talle
tulnud pähe rääkida eesti keelest ja olla "eesti laulikuks".
Ärgu arvatagu, et pyyan halvustada eestlase nimetust ja seda kõike,
mis eesti nime all on tehtud väärtuslikku ja suurtki. Pyyan vaid välja
tuua tõde ja asetada uuesti mõningaid kysimusi.
Jäänebki siis tõigaks, et terve etniline yhik vaheti nime eelmise sajandi
keskel, põlates vana. Kust võeti uus nimi ja kas põlati a i n u l t
vana nimi ja kas sealt, kust võeti uus nimi, võeti a i n u l t
nimi?
On võimalik jälgida XIII sajandil alistet maarahva visa passiivset
vastupanu vallutajaile. Kaua pysisid oma isikunimed, seega oma uskki.
Alates orduaja lõpust on siiski enamvähem samastet mittesaks-talupoeg-eestlane.
Maarahvas oli sest peale peamiselt talupojad. Ent ainult peamiselt,
midagi rohkemat, mingi muu tume taju säilis veel kaua, nii vallutajais
kui vallutetuis. Samal ajal muutus loomulikuks, samuti alates orduaja
lõpust, et oma seisusest väljunu sai lihtsalt ja loomulikult saksaks
ning sakslaseks. Mida aeg edasi, seda loomulikumalt toimus see.
Algas keisriaeg, ent otsegu inertsist säilis veel kujutlus maarahvast
kui omaette olevast. Viletsalt ning vaevaselt säilitid need pärisorjad
oma tavad ja laulud ning sama viletsalt ning vaevaselt eneseteadvust
maa-rahvana. Leivus, väljaspool maavalda, säilis maavalla nimigi. Kristjan
Jaagul jätkus nooruseuljusest ning Läänest hoovavast romantikavaimsusest
uhkust kuulutada seda eneseteadvust valjul häälel. Sel samal ajal said
kõigist paremale järjele pääsnuist lihtsasti ning ilusasti saksad, jäädes
seejuures iseenda ees ausaks. Viimane on asi, mida meie oma aja kaugusest
ei näe. Polnud yldse häbi rahvust vahetada, vahetati ju eeskätt seisust.
Maamees Kristjan Jaagu ja saks Otto Wilhelm Masingu päevil olid rahval
nimetused 'maarahvas' ja 'maakeel', tõlkevasted saksa keeles die
Ehsten, die estnische Sprache. Umbes samal ajal ning veidi
varem tõlgiti häda sunnil Ehstland - Ehstima, Esti-maa. Nii nimetid
võõrad maavalla põhjaosa. XVIII sajandil ja XIX esikymnel tähendi see
'Ehsti-ma' ainuyksi Läänest, Harjust, Järvast ning Virust moodustet
kubermangu.
S a k s a keeles on sei tyvel etymoloogia
ja päritolu. Sõna tyvi pärineb arvatavasti Muinaspõhja keelest ning
teda seostatakse Tacituse Aestii sõnaga. Usutavaim seletus on
'Ida', vrd. saksa Ost, inglise East. Meie ajal esitetakse
meil seda etymoloogiat, jättes targu või kogemata mainimata, et etymoloogia
on sõnal sellane s a k s a keeles, eesti
keeles on sõna s a k s a laen XVIII-XIX
sajandi kirjakeelde, tehtud saksa pastor-kirjameesten. Tahame seda või
emme, nii see on.
Et ärkamisaeg algas valgustussajandi mõjul, on mitmesti korratud tõik.
Seni on nähtud vaid meie rahvavalgustajate tegevust ja majanduslikku
tegureid, yks tähtsamaid on aga a j a vaim. Rahvusromantika
kauge kajana siin päraprovintsis muutus ometi häbiasjaks saksaks saamine,
kõigepealt sakslased i s e vaatasid viltu, osalt
oma kasti kaitseks, osalt aga ka tekkivast arusaamast, et tegemist on
täiesti teise rahvaga. Nn. saapameeste seisusest hakkas tekkima rohkesti
kadakasaksu. Kadakad on XIX sajandi nähtus, varem saadi päris saksaks.
Osa saapamehile aga hakkas mõjuma see häbi ning saksapoolne põlgus.
Oldi väljapääsmatus olukorras, yheltpoolt põlasteti pastlais maarahvast,
endil olid jo saapad jalas, ja teiselt ihaleti saksu, sooviti nende
sarnaseks. Nende sarnaseks saada oli moraalselt yha raskem ja siis leiuteti
- eesti rahvas. 1860. a. oli ta täiesti olemas, 1820. a. veel polnud.
See oli murrang. Sajandi algul oli vaene ja vilets maarahvas omapärase
maailmakäsituse ja tajuga, kogu ilm täis tonte ja libahunte, täiesti
ebaeuroopalik nähtus, sajandi keskel oli jõudsasti saapamehestuv talupoegkond,
olid e e s t i köstrid ja koolmeistrid.
Maarahvas ei tahetud olla, saksaks ei saand kõik saada, siis saadi eesti
rahvaks.
Sõna pani laiemalt rahva, rahvuse tähenduses liikuma J. W. Jannsen,
ise saapamehist, maailmakäsituselt saksastund, täiesti tyypiline mees
ajalesa. Jannseni teene on sõna levitamine. Pind oli olemas. Toimunuks
ainult nimevahetus, olnuks see väike häda. Koos maarahva nime põlastamisega
hakati aga põlastama kõike seda, mis oli maarahval keelel ja meelel.
Sajandeid kestnud traditsioon katkes järsku. Tuntud on Jannseni põlgus
rahvalaulu vastu, sama oli omane Masingule. Vaikides kanti maha rahvarõivas,
need olid välised märgid: kõrvale heideti aga ka paljugi mõtteviisis.
Maailmapilt saksastus kiiresti.
Saksa eeskujod aga meie eestlasil - see oli tagurlik Balti provints,
see oli suuresti väikekodanlik pinnapealne osa saksa kultuurist, see
oli lisaks rohke osa, saksa odavamast massikultuurist. Saksamaa on lõpuks
väga pisipyrjellik maa, Eestist sai superpisipyrjellik, sest kõik saksa
kultuuriäärmused lõigati maha enne ja pärast siiajõudmist.
Saksa kerge ajaviitekirjandus sai tõlgitud eesti kirjanduse alguseks,
saksa luule systeemi paigutet maakeele sõnad alustid eesti luule. Saksa
rõivastus tungis talusse, saksa kombeile tuginid nyyd kombed. Väär oleks
pidada viimast paratamatuks laenuks, laenatuks tyhjale kohale. Kaugelt
suurem osa asendi midagi enneolnut. Kombed ning tavad olid olemas ennegi,
täiesti kujunenult, riided olid ennegi, pyksid olid pyksid ja kuued
olid kuued. Ei omandet detaile nagu varem, omandeti tervik.
Öeldakse nyyd: jah, eeskujod olid paratamatult saksa, aga ometi areni
sealt eneseteadvus, seal pandi alus ja edasi läks areng juba iseseisvalt.
Aga ei! Saksastus syveni. Kuuekymnendail aastail kandis rahva enamik
sajandeiga mugandet kristlikke eesnimi, ärkamisaja lõpuks oli valdav
osa tooniandvamast rahvast nimilt täiesti saksastund.
Yliõpilaskond omandi värvimytsitraditsioonid, talutütred õmblustubade
moraali. Kadakaid naerdi vaid keelest, kultuurikadaklus vohas.
Saabus uus sajand. Eesti rahvas oli tekkind, maarahvas kadund. Regilaulud
- vanavara oli tallel, kirjakeel kujundamisel. Kirjakeel - eesti keel.
Algas selle eesti keele vastandamine murdeile, murrete halvustamine.
Eesti keel, see saksalõhnaline kirjakeel, oli nyydsest ainuke väärtus
ja kultuur, maakeel oli minevik, maakeel oli murded, see oli halb ja
naeruvääme. Sellist dialektofoobiat kui Eestis, ei ole kusagil mujal,
eriti puudub ta - Saksas.
Eestipäraseid nimi esini veel vaid kolkais ja suurele osale maakeele
kõnelejaist, setod ja kaugemad velled, vaadati ylevalt alla.
"Enam euroopalikku kultuuri!" - seegi loosung oli oma olemuselt saksa
laen. Lihtsalt ulatuti nyyd nägema yle Saksamaa Pariisi ja nähti, et
sakslaste pilgud oli ammu sinna suunatud. "Kõik hea tuleb hoopis Pa-riisist,
ega sakslasedki pole saand seda mujalt" - paljugi taolisest moraalist
oli Noor-Eesti liikumises.
Keeleuuendus pani keeleelu liikuma, paljude jaoks oli see aga kirjakeele
parandamine, tegemaks seda võrdväärseks saksa ja koguni prantsuse keelega,
eemale häbiväärsest "mullalähedasest" (V. Adams, 1971) maarahvakeelest.
Enesest häid tulemusi andnud keeleuuendus oli siis oma keele täiustamine,
"jaunistamine". Eesti kirjakeelt käsitleti kui oma Bühnendeutsch'i.
Avasteti maarahva laulik Kristjan Jaak. Avasteti ja ei taibatud temast
seda. et ta oli nimelt m a a r a h v a
laulik. Käsitleti umbes nii: tal vaesel polnud ju veel enda jaoks eestlase
nimegi, ta pidi ju laulma vaese maarahva kiituseks... 'Maarahvas', see
etnonyym oli lõplikult samastet saksa sõnaga Undeutsche.
Kahekymnendail aastail algas suurja põhjalik sõjakäik saksluse ja saksapärasuse
vastu. Alus seks oli loodud Noor-Eesti päevil ja yldse oli nähtud maailma
laiemalt. Soome mõju andis tuge ja nii roogiti eestluse Augeiase talle
ypris kiiduväärse usinusega. Ei saadud aga lahti öelda pyhaks kujunenust:
Jannsenid, isamaalisus Vaterland-vaimus, Bühnendeutsch'i-ideaal
ja lõpuks ei suudet näha, et eurooplus oli algusest peale nähtud saksa
prille läbi.
Siiski, tehti ära titaanlik töö, kohutavalt suur ning lai. 1920-1930,
need olid "suure hyppe" aastad.
Aga siiski oli pseudosaksa, "eesti" pisipyrjellik ja baltiprovintslik
vaim juurdunud nii sygavalle rahva hinge ja ihhu, et paljugi jäi järele,
jäi liiga ja saatuslikult palju.
Ohhoo! öeldakse. Liigne saksapärasus ju võideti, edasi loodi oma ja
mindi progressi teed?
Imelik kyll, aga pseudosaksastumine ja saksapärastumine jätkus.
Rahvamassid säilitid saksa lauluvara, seda siiani, 70-ndaini. "Õllepruulija"
jne. kõlavad ikka veel. Kogu maitse oli juba nii väärastunud, et vaid
magus-sentimentaalne saksa laul on ilus.
Keeleuuendusegagi ei suudet olla järjekindel, see tähendab, "tõmmata
keeleuuenduse kurv lõpmattuseni". Oma bühnendeutsch pidi ju ykskord
valmis saama! Ei raatsitud koguni loobuda täiesti ebakeelepärasest võõrsõnade
kirjutamisest-hääldamisest à la monarh-tsentner-stsenaarium.
Murrete halvustamine jätkus pysivasti. Kogu aeg ennusteti murdeile
kadu ja levitamaga seda vaadet saavuteti vaid murrete kvaliteedi halvenemine,
ykski murre pole kadund siiani, on vaid tasandund keskmurde murrakud.
Pisipyrjellikkus seile supersaksalikul kujul jäi, eli yle kõik sõjad
ja raputused ja õitseb edasi.
Rahva nimemaitse oli niivõrd segamin, et siiani aetakse taga mingit
"euroopalikku" nime. Viimase aja yhekordsed vokaalid ja kahekordsed
konsonandid, võhiklik pseudoeuroopalik originaalitsemine ja yldse kogu
svennitamine ja aivardamine on seile tunnuseid. Marika-Monika-Vivika-Annely-May-Harry-Gunnar
on kõik hälbinud nimemaitse õiekesed Maavalla pinnal, viimasel ajal
on läind moodi koguni Eva-Johanna, Maria-Luisa, Kertu-Leena ja muu sarnane.
Seega siis ring täis, kahekymnendate puhastus viiakse tasapisi taas
nullini.
Ja seda mitte ainult nimis. Mõnusa ytlemise ja rahvapärasuse sildi
all on keelde hakatud tagasi tooma Jannseni ja Freundlichi keelt (vt.
E.Vetemaa "Kalevipoja mälestused"), tasapisi nihkub lauseehitus jälle
saksapärasusse. Jannsenile otsitakse miskipärast mingisuguseid õigustusi,
vanade asjade mooditõusmisega tiritakse igatsorti baltisaksa koli lagedalle.
Paradoksid meie rahvuslikus kultuuris on:
* Uurimaga oma varast kirjandust uurime sygavuti syvenenult igasugu
XIX sajandi saksa turukirjandust, mida tollalgi Saksamaal endal nii
väga ei tarvitsetud hinnata. Mõnigi autor, olnud eeskujoks mõnele Kirselille,
on kodumaal praegu teada vaid yhele-kahele spetsialistile, meie aga
kirjutame uurimusi ning õpime.
* Omandanne kord saksa keskmise lauluvara oleme avand rohelise tänava
igasuguselle saksa šlaagrile ja seda jatkuvasti. Mõnigi, kodumaal ehk
juba paari kuuga unund šlaagrike on meil populaarne paar-kolm aastat.
* Samal ajal kui näiteks bulgaarlasil on haidukid tõelised rahvuskangelased,
nimetame me oma haidukinimega - kaabakas - kelme, vargaid ja märadeid,
olles sõname sellase tähenduse võtnud kupjailt ja opmaneilt ning nende
linnaläind järglasilt. Pärnumaa metslindpreid nimeteti just kaabakaiks,
see on kaabanuiks, ärajooksnuiks ja maarahva seas sugugi mitte halvustavalt.
* Et kadunud vadja-hõimu keelt ja kultuuri emme pea omaks, ehkki see
on samavõrd oma kui seto kultuur, keel kirjakeeleme seisukohalt lähemgi.
* Et võtame mõningaid vene mõjutusi vastu vast alles yle saksa-prantsuse,
alates ras-dva-kasatšokist ja lõpetades säärikuiga naiste jalas.
Ometi on põhjavene talupojakultuur meile lähemal kui saksa kultuur.
Vene kultuuris on meile võõras see, mis yhendab pomoori doni kasakaga,
lähedane just see, mis eraldab pomoori doni kasakast.
Nii on meie praegune rahvuskultuur rajatud viletsalle ja kõikuvalle
aluselle. Sajandite traditsioon katkeb järsku, võõraiks on jäänd vanad
väärtused ning nähakse neid pseudosaksa "eesti" silmiga. Rahvaviise
esitatakse kaasajal ikka töötluses ja see töötlus on jällegi kuidagi
saksapärases laadis. Ega vanem rahvalaul polegi vist kõland kaasaja
inimeste huulilt rahvalaulupäraselt paitsi Jaan Toominga Kitzbergi-lavastuses
ja ansambel "Leegajusel". Sinnapoole, s. o. nauditavalt on neid laulnud
veel Tõnu Tepandi. Töötlemata rahvalaul ei meeldigi enamikule ja ega
see töödeldugi suuremat.
Uurides vanemat kirjavara kalduvad kirjandusteadlased väärtustama seda
takkajärele. Mõistetav - häbenetakse, et oleme nii traditsioonivaesed
(Euroopa mõistes!). Ollakse selle kirjavaraga nii harjunud, et ei n ä h t a g i
asja teisi külgi ja lõpuks - k e s siis tahabki
tunnistada end tegelvat alaväärtusliku ainesega. Niiviisi alandame ning
olemegi alandand nõudlikkuse- ja maitseläve ja s e e
ei ole enam minevik, vaid - olevik ja tulevik.
Minevikuhäbi - see on suur ning ololine osa meie praegusaja rahvuskultuurist
ja see paneb meid tegema veidraid asju. Kena mugav mõttekäik, et vanad
ehitised on loond ju töötav rahvas oma käsiga, selleni, et peame juba
vana Tallinna ja Kuressaare lossi omaks, eesti kunstiks. See on s a k s a
kunst, selle osa Läänemeremail, kohalike erijooniga. Meie oma vanemat
arkitektuuri on ainult maalinnade rohmakad vallid ning vanad taluhooned,
õnneks veel mitte yksnes vabaõhumuuseumis. Omapära vanimais neist, loodusliku
materjali leidlik kasutamine ja ehitiste sulandamine ymbrusse - see
on vana ehitustaideme.
Tallinna kirikud on maarahva kunst samavõrd kui New Yorgi pilvelõhkujad
on neid monteerind kõrgustkartmatute huroonide rahvakunst. Me säilitame
neid kirikuid, see on loomulik ning õige, niisama peaksime säilitama
araabia mošeid ja keldi menhire, asuneksid nood meie maa-alal. Aga me
ei peaks neid pyydma omaks kuulutada, nii nagu oleks mõttetu kuulutada
omiks mošeid ja menhire. Nyyd ongi nii - kui omad hooned, miks siis
mitte kõik see, mis tehti neis hooneis!
Puudub p i i r saksa ja meie oma vahel.
Saksad läksid me maalt, saksa kivid jäid ning saksa kivid saksastavad
edasi. Unustaneme, et keskajalgi olid sakslased kolonisaatorid me maal.
Maarahvast esivanemame vihkasid sajandeid neid saksa kive hingepõhjast,
meie emme austa nende viha ja valu. Kas viha pole osa rahvuskultuurist!
Esivanemame vihkasid neid kive nõnda, et gootika pole mõjutand talupojaehitust,
või arvatakse, et võlvkaaruksega paeseina on raskem laduda kui raiuda
kirvega, ainult kirvega palkseina. Minge vaadake muuseumis vana lääne
talu ränki palkseinu!
Me pole näind Lembitu talo, emme tea ka rootsiaegseid hooneid, meie
parimad näited pärinevad v i l e t s a i m a s t
ajast, ajast, mil elu oli raskeim ja metsa jo palju vähem. Võime ainult
oletada, et norra ja vene vahel, polnud meie puitarkitektuur nigelam
nende omast, seda enam, et olime põhjala metsavööndis e n n e
norralasi ja venelasi.
Minevikuhäbi ja XIX sajandi eesti ärkamine on teind siis seda, et meie
kirjandus ei arenend jätkuvasti vana rahvaluule põhjal, kirjanduseme
põhjaks on hoopis saksa pastorite kirikulaul ning Jenoveeva-lood. Meie
laul&muusika ning iseäranis nõndanimetet rahvalik laul, meie synnipäevade
ja pulmade laul ei põhine omil viisel, vaid jorutame keskmist saksa
laulukraami. Meie ehitustaide maitse, meie taidemaitse yldse ei alga
talutarest, vaid Ostseeprovinzi epigoonlik importkunst on selle
algus ning pidev vaimuallikas. Meie kombed, tavad ja moraal ei tulene
maarahva kylist ja kõrveperist, vaid saksa pyrjerite seiskund kaupmehe-keskkonnast.
Talupoja-metsarahva omapärase filosoofia oleme asendand hansakaupmehe
ja opmani oleskelija kohanemisfilosoofiaga. Rahvame sygavamaid filosoofilisi
mõisteid: mõnu, see on olukordade, olode ja tingimuste kompleks, mil
antud tegevus laabub paremini, tähendab meie keeles peagu yksnes naudingut,
olgu seksuaalset-erootilist, gurmaani oma või laisklemisnaudingut. Eelpoolmainit
"kaabakas" tähendusnihe on sama tunnuslik, oleme siis opmani või kupja
seisukohal, nood "ausad tööinimesed" on meie õiged esivanemame.
Nii, siin me siis nyyd oleme ning arendame omapärast rahvuskultuuri,
oleme raamaturahvas ja laulupeorahvas, meie klassik on papa Jannsen,
meil on vana Tallinn, nii kivist kui vedel, ning seda kroonib Vana Toomas,
landsknecht, kusjuures muidugi hindame selle löömamehe mõnusaid
joodikuomadusi ning punast nina, sest oleme epikuurlikud, humanist-patsifistid,
nagu korralikud pisipyrjelid ikka. Rahvusliku eneseavalduse tipuks on
meil see, kui mundris pasunamehed, ilusti rivis, mängivad myrtsuvalt
"Alte Kameraden", ning nyyd avastame endale Rüssowi, Sittowi,
Steinsbergi ja edasijõudnud õllekandja Hans Kuszy...
Kultuuri ja kultuurielemente on laenatud kõikjal ja alati. Enamasti
on need laenud sulandund, kohandund ning iga hõimukultuur, iga rahvuskultuur
on koosnend rohkest hulgast laen- ja rändelementidest, mõni väike asi
päris kohapealne, alles see kõik omapärasel kujol, omapäraseis yhendusis
moodustab oma kultuuri. See laenamine toimub sujuvalt ja aegamööda,
kord siit rohkem, kord sealt enam ning põimuvad laenud need hedi*
läbi enneolnuga ning omavahel. Näiteks on kõik talupojakultuurid laenand
palju valitsevate klasside taidestyylest. Õhtumail gootikast, barokist,
rokokoost, ning too laenatu on kõikjal omandand vägagi erinevaid ning
omapäraseid vorme. Liiga järsk kultuurilaen, hulgane ja yhesuunaline,
on a l a t i mõjund purustavalt ning
hukatuslikult. Näiteks hukkus kokkupõrkeis kolonisaatoreiga indiaani
maailm, hävis Lõunamandri hõrenguilt savannikultuur.
Kui säilinu, indiaanel ja maoorel, nyyd velmub*,
siis jänkisivilisatsiooni ning Uus-Meremaa puritaanluse eitusetsi.
Meilgi toimus ärkamisajal kultuurilaen, ent hulgane ning yhesuunaline,
ning meie hädaks oli baltisaksa kultuur palju närusem jänkide piirimaa-elulaadist
või briti sivilisatsioonist.
Ning kui me nyyd emme taha lämbudagi sesse, kui tahame kesta ja luua,
peame eeskujo võtma maoorelt ja siuu-indiaanelt. Seda nyyd, täna; kysimus
pole aegund.
Peame tunnistama võrdväärseks nimeme Eesti - Maavald, eesti keel -
maakeel, eelistades esinemissageduses esimesi ning tundesygavuses viimaseid.
Oleme ju pea ainus soomesugu rahvas, kes omaks võtnud võõraste pandud
nime. Võrrelgem: Suomi - Finland, Magyarorszag - Ungari, erzjamokšo
- mordvin. Maa, see pole ainult kyla, vastandina linnale, see on -maame,
maaema - maarahvana oleme maaga seotud vere- ja hingesidemeiga. Maa
- see pole alandav, see on austav.
Peame yletama ajapärde meie ning lauluema vahel ja s e a l t
edasi minema. Ka "Vana Tallinna" pitsi taga emme tohi suhu võtta "Õllepruulijat".
Peame tunnistama baltisaksa ehitused ja esemed saksa kultuurivaraks
ning säilitama seda omal maal kui yldinimlikku kultuuripärandit, millega
meil s u h t e l i s e l t
vähe pistmist.
Peame tunnistama omaks kogu kalmuliste-vadjalaste pärandi, nemad säilitid
palju maarahva oma. Peame tunnistama, et hõimlasteme kultuuris on ammendamatult
palju meie jaoks.
Peame tunnistama eesti varasema kirjasõna seks mis ta on - madalakvaliteediliseks
ja võõras vaimus kehvalt kirjutet kirjanduse aseaineks. Uurida tuleks
seda just lähtudes kysimusest - mida siis jäime saamata ja mida ei pidanuks
sealt saama; siis alles - mis sealt saime.
Eriti peame leidma ja uurima teatavaid rahvusliku elu avaldusi: kõigepealt
seda vähest, mis 1343-1843 lõi välja erinevana orja argipäevast, millel
oli maarahva kadund ning hävitet eneseteadvust; teiseks seda, mis oli
ärkamisajal ning hiljem omapärasem. Viimast oli paljugi, ent see jäi
järjest alla pseudosaksa - "eesti" kultuurisuunale, seeman sagedasti
jo tekkides.
Siis, "keeleuuenduse kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata". See tähendab
teravaid muutusi meie suhtumises keelesseme ning eri styylitasandite
arendamist, kindlasti aga "nurmeerimise" ja keeleelu koolmeisterliku
pedagoogel-moogeldamise lõpungit.
Eesti Raadios tuleks sulgeda šlaagrite "liebe" ning "nur dich allein"
ülearune vool; igavesti tuleb juurelda seile kallal, kel lasti käele
suuda anda; kes pani saksad saanideks; mis oli maarahval Tammaru-rahvast
ja mis oli Tiinast. Valus minevikume on terveni meie oma.
* leema - vahest, vist kyll olema
* hedi - otsekohe
* velmuma - kuju võtma, syvenema
("Põllumajanduse Akadeemia" 27. I, 9. II, 17.II, 24.
II 1972, nr. 4-7.)
Kõik ilmas muutub, inimesed, rahvad, maad... Kysidani nyyd, mida arvan
muutununa sest muutunust?
Kurb on tõdeda, et synged järeldukseni peavad paika... Mõisad kui
kultuuriväärtus ja muinsuskaitsjate hooleobjekt ning nende vastu viimased
kõdunevad rehielamud; lastele pandavad nimed; mõisateenijate lapselapselaste
koeralik niutsuv rõõm võtmal vastu ryytelkondade nyydisesindajaid Saksamaalt,
vaimustund jutud tuhandeaastasest kuulumast õhtumaisesse kristlikku
maailma; Maarjamaa rist... Saksa kivid saksastanevad edasi, tõsi mis
tõsi.
Maarahvas ja eestlased, eestlus ning maa-rahvuslus, maarahvuslus...
Kui kolmekymnendate lõpus leeski lootus, et kõigest hoolimata toimub
kokkukasvamine ning synnib uus kvaliteet, uus eestlus teel tulevikku,
siis võõraste vägivallavõimude ränk surve käis neist lootusevõrseist
hallaööna yle. Vabadussõja võitnute vaim, luigade-looritsate-laamanite-tammsaarede
arvustelev, samas ent loomisjulge vaim närbus ja võõras surveahistus
soodustas aidameeste-köstrite-antvärkide muganemismentaliteedi põlistumist
eestluse aluskoostisosisena.
Sama osis on leend põhitegija õõnestamal eestluse sisu, kuni taasiseseisvumiseelseis
ja -järgseis rahvusliku vaimu tõusupuhanguis ning järgnend tagasilöökides
see sisu osutuski mikski ypris sarnlevaks tyhjaga.
Ei saa lakata imestamast, kuivōrd hästi läks tookord seega, et Vabadussõda
oli siis kui ta oli. Kolmkymmend aastat varem olnuks palju enam ja võimsamaid
maarahvast sõdureid. Sõda poleks aga võidetud, sest puudunuksid eestlasist
ohvitserid ning viimaste taga seisvad poliitikud.
Toimunuks vastavad sõjasyndmused kolm aastakymment hiljem, kaotetuks
sõda taas. Olnuks ylikyllaga eesti haritlaskonda staapide töiks, ep
olnuks aga piisavalt maarahva poegi sõdureina võitlema ja võitma sõda...
Eks see maarahva ymberkasvamine eesti rahvaks, võta aega. Igayhes
meist on olemas nii eestlane kui maarahva mees või naine. Kelles kuipalju
kumbagi, on ise asi. On kahtlane, kas leeb kedagi juba, kel yldse enam
ei kybetki maarahvast alles. Kröömike seda vana on ju isegi kadakais,
ses eestlusekandjate tähtsaimas osas...
Kui eesti rahva tekke algusaegadel oli vaid yks sort kadakaid, saksa
või õigemin baltisaksa kadakad, siis nyyd on asi tykkis peenem. Onvad
juures kadaka-prantslased, kadaka-inglased, pärissaksa kadakad. Eivad
ole kadund baltisaksagi omad. Eriti tunnuslikuks eestluse olemusele
osutub aga sootumaks uue, n. ö. yldõhtumaa kadakluse synd ja mitmekihiline
areng.
Alaväärsustunne ning võõra kultuuri kriitikata ihalemine on igasuguse
kadakluse alus. Siia kehitub siis iseloomulik endaupitamine, "maailmatasemel"
olek, võõraste suust iga vähegi tunnustava või selliseks tunduva sõnakese
pyydmine.
Kadakluse lahutamatumaks omaduseks on loomisvõimetus, pinnalisus,
terviklikkuse puudumine kultuuris ning taide-elus.
Olemuseldasa kadaklik või selle sarnanev (näiteks "kariibimere"-tyypi)
kultuurikeskkond ei takista kyll väga särava ande läbimurret tuntusele,
väljendub see anne aga, võiks öelda, kuidagiviisi perifeerselt või mõneti
marginaalses vormis. Seda viimast vast kõigepealt moraalsest kyljest
vaadatuna.
Kui terviklikus elujõulises kultuuris, sellases mil tyvi ning juured,
pälvib jõuline, võimas anne oma taide ning kogu oma taidurlikkusega
kaasinimeste armastuse ning austuse, siis kadakliku mõju alla sattund
kultuu
Kui terviklikus elujõulises kultuuris, sellases mil tyvi ning juured,
pälvib jõuline, võimas anne oma taide ning kogu oma taidurlikkusega
kaasinimeste armastuse ning austuse, siis kadakliku mõju alla sattund
kultuuris on saatuseks kadedus, põlgus ning ollasa ligimeste irvitada.
Need olid vahest mõned mõtted tänases... Ent kõik pole ometigi vaid
halb. Murrete halvustamine meie praeguses Eestis on tublisti taganend.
Tõsi, taganend on samal ajal vanad ehedad murrakudki, õigemin leeks
öelda, paikkondlikud maakeeled.
Ja on veel yks lootus vói aim. Teostuks see lootus, poleks sugugi
paha. Yha rohkem näikse olevat meil siin neid, kes tähtsustavad puid,
metsa, metsaelu, elamist metsaga, metsale, metsa ilu, elu ja olu.
Metsa, metslusse, metsikusse tulebki pageda eestluse hädade eest.
11. radokuud
Rmt: Maarahva elujõud II. Tartu, Elmatar 1998, lk 213-216
