Omausust omailmas
Ahto Kaasik

Maausk on eesti omausk ja yhtlasi yks soome-ugri omauskusid. Et kõnelda eesti, aga ka soome-ugri omauskudest yldistavalt, tuleks kasutada semiootilist mõistet omailm.

Mis on omailm? Tegelikkus on yks. Inimlikke suhteid sellesse lõputult. Omailm on siis tunnetatud ja mõtestatud tegelikkus, mis haarab ka tunnetajat. Iga inimene elab ja toimib omailmas, mis on isiklik. Iga rahvas toimib omailmas, mis on ainulaadne ja omane vaid sellele rahvale. Rahvuse iga liige toimib enam või vähem selle rahva omailmas.

Mis määrab rahvuse omailma?

Esiteks muidugi keel. Võib öelda, et inimene, aga samuti rahvus tunnetab ja mõtestab tegelikkust läbi oma keele, läbi selle sõnade, loogika ja lauseehituse. Keeled võivad omavahel sarnaneda või yksteisest erineda ning samuti sarnanevad või erinevad keelte loodud tegelikkusepildid. Läbi keele tunnetavad soome-ugri rahvad tegelikkust sarnaselt ning samas erinevalt teiste keelkondade rahvastest.

Teiseks, arhetyypne mõtlemine ehk maailmavaade, mis muidugi tuleneb taas suuresti keelest. Siia kuuluvad arvamused või ka usulised arusaamad maailmast ja selle toimimisest.

Kolmandaks, pärimuskultuur selle tavalises tähenduses – igasugune suuline pärimus, tavad ja tavaõigus, erinevad oskused.

Neljandaks, aktuaalne kultuur, mis pärineb teistelt rahvastelt või gruppidelt ning mis käitub agressiivselt rahva senise omailma suhtes.

Viiendaks, tajutav ja tajumatu fyysiline keskkond.

Niisiis, omailm on symbioos fyysilise keskkonna ja selles asuva inimese/ rahvuse siseilma vahel. Mitte ykski inimene, mitte ykski rahvus ega grupp ei taju välist tegelikkust objektiivsena, vaid tajub yksnes enese omailma. Kõik rahvad käituvad, lähtudes omailma kujutlustest.

Rahva arvukusel pole omailma seisukohast tähtsust. Suurel rahval võib olla väike omailm ja väikesel rahval jälle suur omailm. Rahva omailma võib kanda ka viimane selle rahva elusolev esindaja. Viimase kamassi omailm võis olla ja kyllap oligi suurem kui terve valge tsivilisatsiooni omailm.

Mis määrab omailma suuruse?

Laias laastus eksisteerib kahte tyypi omailmasid – totalitaarsed ja avatud. Totalitaarset omailma iseloomustab keskkonna, tegelikkuse tajumine hingetuna. Sellise omailma kandja elab hingetus, eluta ruumis, kus inimene saab end teostada vaid suhtes liigikaaslastega. Kuna totalitaarne omailm arvestab ainult inimesega, siis kogu keskkond kui hingetu tooraine kasutatakse inimese huvides kõhklemata ära.

Totalitaarne omailm kasvab materiaalselt, hõivates yha uusi rahvaid ning territooriume. Teistsugused omailmad võetakse seejuures yle ja hävitatakse.

Totalitaarsete omailmadega kultuure (Kesk-Ameerika maiad [maajad], Lihavõttesaare elanikud, muinasmalta kultuur, vanad Lähis-Ida rahvad) on tegutsenud kauges minevikus ning hävinud koos oma keskkonnaga. Totalitaarsete omailmadega religioonid, vaimsed õpetused ja rahvad, kes laiutavad meie planeedil praegu, on kõigile teada. Kuigi nad hõlmavad tohutuid inimhulki ja maa-alasid, on nende omailmad kitsad ja ahistavad, õhutades nende kandjaid agressiivsusele.

Avatud omailmale on iseloomulik keskkonna tajumine hingestatuna. Hingestatud keskkonnas elamine tähendab seda, et see on lõputult rikas elavatest ja kahepoolsetest suhetest, milles inimene saab end teostada. Inimene on siin avatud ja kahepoolses suhtes lisaks liigikaaslastele kogu keskkonnaga. Hingestatud loodust pole võimalik käsitleda kui toorainet.

Avatud omailma kandja austab elu. Ja seda mitte deklaratiivselt, vaid tegelikult – oma valikutes ja tegudes. Seetõttu elavad avatud omailmaga rahvad kooskõlas loodusega ja võivad olla tuhandeid aastaid paiksed.

Just võimalus teostada end suhetes hingestatud loodusega muudab omailma suureks.

Soome-ugri rahvaste pärimuslikud omailmad on loomu poolest avatud. Meie omailmades on keskkond hingestatud ja pälvib arvestavat ja lugupidavat suhtumist. Ka keskkonnas teostame end eelkõige vaimselt. Materiaalnegi kultuur on meil hingestatud ja tähenduslikult sygav.

Kuivõrd soome-ugri rahvaste omailmade vaimsus on keskkonna suhtes lugupidav, on see salliv ka teiste kultuuride vastu. Kuid totalitaarsete omailmade loodud heaoluyhiskonnad on meie meelest ropud ja syndmatud. Tööstus, mis on vajalik nende loomiseks ja ylalpidamiseks, õgib sõna otseses mõttes keskkonda, st hingestatud elu.

Omailm ja tegelikkusetaju

Mitmed soome-ugri rahvaste omailmad on hävinud koos neid kandnud rahvastega, õigemini sulanud teisi rahvaid, kultuure ja uskusid rikastavateks detailideks. Kõik meie olemasolevad omailmad ei ole ega arene vabalt, vaid on totalitaarsete omailmade suure surve all. Võõras kapital ja rahvas hõivab meie asualasid ning tööstus hävitab seal keskkonna, sellega koos traditsioonilised elatusallikad. Võõrad kultuurid ja religioonid teevad aktiivset ja passiivset misjonit, et hävitada meie maailmapilti ja väärtushinnanguid ning asendada need omadega. Võõra rahva ja kultuuri arvel ahenevad meie keeled ja nende kasutajaskonnad.

Paljud tunnevad alaväärsust ja tahaksid olla edukad totalitaarsete omailmade mõttes. Hyljatakse oma keel, omad väärtused ja tõekspidamised ning võetakse omaks võõra rahva omad. Inimeste omailmad hägustuvad, samuti kõlbelised arusaamad.

Mida rohkem on rahva omailmas võõraste omailmade detaile ja detailide systeeme, seda haigem on rahva omailm, seda nõrgem rahva tegelikkusetaju ja seda haavatavam rahvas.

Tegelikkusetaju pole abstraktne, vaid vahetu ja kogemuslik. Seda pole võimalik teise omailma eksportida ega importida. Tegelikkusetaju syveneb ajaga, kui tajutav keskkond, rahva asuala jääb samaks. Niisiis paikse, avatud omailmaga rahva tegelikkusetaju syveneb ajaga, inimpõlvedega.

Rahva tegelikkusetaju kätkeb ja avaldub tema omailmas. Igasugune pärimuste ja uskude segamine nõrgendab inimese tegelikkusetaju.

Tegelikkusetaju, side tegelikkusega saab olla sygav vaid läbi yhe paikkonna ja selle pärimuse. Seetõttu tuleks olla hõimurahvastegi usust ja kultuurist laenates ylimalt kasin ja ettevaatlik.

Kuidas on lugu Eestis?

Eesti omailm on eklektiline ja synkretistlik. Me elame omal vabal maal, kuid selle keskkond on suures osas reostatud ymberkujundatud maastikega, või otseselt tööstuse ja võõrapärase ehituskultuuriga. Kuid me mõtleme ja kõneleme keeles, mis taasloob pidevalt meie arhetyypset maailmapilti. Ehkki Eestis tegutseb ja misjoneerib hulk totalitaarsete omailmade uskusid, on valdav enamus eestlastest siiski rahvausundi kandjad. Rahvausund koosneb tänapäeval maausu, kristluse ja kõikvõimalike moodsate vaimsete õpetuste segust. Tavaline on muistsete tähtpäevade pidamine ja tavade ning kommete järgimine. Kõrgelt hinnatud ja rohkelt kasutatud on kõikvõimalike ravitsejate teenused. Rahva enamiku ja riigi argielus valitseb siiski võõras kultuur ja selle vaimsus. Materiaalne edukus ja areng on tugevalt yletähtsustatud.

Eesti omailma kujunemisest

Eesti rahvas ehk maarahvas kuulub nende rahvaste hulka, kes vabatahtlikult ei võtnud vastu võõrast usku, ega loobunud omausust – maausust. Samas on võõras, meie kultuurist erinev kultuur ning usk, mis maausust erineb totaalselt, avaldanud meie kultuurile ja omausule sajandeid ränka survet. Sarnast survet on tundnud ja tunnevad praegugi paljud põlisrahvad kogu maailmas.

Meie maa muistne ja omakeelne nimetus on Maavald. Meie rahva omakeelne nimetus on maarahvas. Ehkki sõna ‘maausk’ on kasutusele võetud hiljuti, tunnetas maarahvas oma usu olemasolu ja tähtsust juba muiste. XIII sajandi alguses, kui ristisõdijad tõid relvajõul siia kristliku omailma, vastandas maarahvas end eeskätt võõrale usule. Tolleaegses Läti Henriku “Liivimaa kroonikas” on talletatud maarahva sõnad, et kuni on veel yks põlvepikkune poisike, ei võta me ristiusku vastu.

Järgnevatel sajanditel tugevdas võõras omailm oma usulist, sõjalist, poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist kohalolu Maavallas. Maarahva sisuline ristiusustamine alles algas. Võõras usk hakkas meie omailmast välja sööma meie usku ja maailmapilti. Maausu ja ristiusu detailide segunemisel tekkis ja hakkas levima synkretistlik rahvausund.

Kui mõned lokaalsed erandid välja arvata, säilis maarahva omailm XIX sajandi alguseni suhteliselt hästi. Maarahva maailmatunnetus oli ikka veel eeskätt maausuline. Kõikjal kõneldi maakeelt. Käibisid omad tavad ja kombed, oma kultuur. Ka maausk ise oli säilinud. Sellest annavad tunnistust arvukad pyhakohad, mida kasutati enam või vähem salaja. Säilinud oli ka nõidade ja ravitsejate kultuur.

Maarahvas murdus kultuuriliselt, aga võibolla ka vaimselt XIX sajandi esimesel poolel. Väga järsku, paari põlvkonna jooksul võttis suur osa rahvast omaks uue identiteedi ning uue, saksik-saksaliku kultuuri. Maarahva avatud omailma kõrvale tekkis eesti omailm, mis yha totaliseerub. Tekkis uus, lõhestatud olemusega rahvus – eestlased, kes yritasid ja yritavad siiani elada võõras – kristlikus indogermaani kultuuriruumis.

Eesti kultuuri ja keele tekkimisega tõrjuti maakeel, -usk ja -kultuur tagaplaanile ning tasandus ja mandus aegamisi. Tänapäeva linnainimesed, kes ei tea, kust maa- või kihelkonnast otsida oma juuri, kannavad edasi maausu ja pärimuskultuuri elemente, veelgi enam aga maainimesed. Siin ja seal on säilinud põliselanike saared, kes on alal hoidnud oma emakeelegi – setu või võru maakeele.

Tuleksin nyyd eesti omauskude juurde

Kõigepealt paarist terminist. Osundan Kalle Ellerit:

“Omausku tuleb mõista kui mingi rahva usku, mida teadaolevalt pole mitte kusagilt laenatud – mõne teise rahva käest –, vaid mis on tekkinud sellesama rahva oma kultuuri pinnasest selle rahva tekkimise käigus.”

Omausk on siis kogum maailmatunnetusest ja –kirjeldusest ning sellest lähtuvad väljundid vaimses ja materiaalses vallas – arhetyypne käitumine, tavad ja tavaõigus, palved, ohvrid, nõidus.

Sarnaselt võib määratleda õige mitmesuguseid uskusid. Näiteks juutide usk on juudi rahva omausk, või jaapanlaste shintoo on jaapanlaste omausk.

“Samuti võime siis tuletada, et tegelikult kogu maailmas on ainult yks rahvas ja õigemini osa sellest, kellele kristlus on omausk. Need oleksid siis need kylatäis Liibanoni kristlasi või Syyria kristlasi, kes elavad mägedes Liibanoni piirist Syyria poole pääle umbes paarkymmend kilomeetrit. Seal on nelituhat inimest, kes räägivad veel oma muistset syyria keelt ja on syyria kristlased.”

Niisiis kõik need rahvad, kes kunagi on vastu võtnud ristiusu, või mõne muu misjoneeriva usu, on minetanud omausu. Väga paljude selliste rahvaste hulgas on viimase sajandi jooksul hakatud omausu taastamise vastu huvi tundma.

Eestis ja eestlastel on kaks omausku – maausk ja taarausk. Mõlemad need on omanimed.

Taarausk loodi 1920-date aastate keskel ning taarausulised tegutsesid ametlikult Eesti Vabariigis aastatel 1931 – 1940.

Sõna maausk on kasutatud teistegi rahvaste omauskude nimetamiseks eesti keeles, kuid paraku ekslikult. Maausk on nimetuseks vaid Eesti, ehk Maavalla põliselanike, maarahva oma loodususule. Teiste rahvaste omauskude nimetamiseks oleks korrektne kasutada nende omanimesid.

Maausulised

Kuigi maarahva omailm aina hägustus ja eesti omailm on algusest peale olnud segane, on läbi aegade olnud inimesi, kes kannavad selget teadlikkust enda omausulisest, mittekristlikust kuuluvusest. Sellist teadlikkust on antud edasi peredes põlvest põlve. Kuid on väga võimalik ja tõenäoline, et teadlikkus on syndinud iseenesestki ikka ja uuesti maarahva omailma toel.

Maausuliste tegvus on jälgitav viimase seitsmekymne aasta jooksul.

Esimese Eesti Vabariigi aastail liitusid osad maausulised taaralastega kui vaatlejad. Avalikust tähelepanust hoiduti.

Kuuekymnendatel aastatel kogunes seltskond ehk kild, kes hakkas otsima maausule väljundit kaasaegsesse yhiskonda. Kild kaasajastas muistse ruunikalenderi ja hakkas seda omakirjastuslikult välja andma. Arhiividest otsiti välja ja systematiseeriti maarahva muistsed eesnimed. Seega loodi võimalus panna lastele võõrpäritolu nimede asemel omanimesid. Toimusid kesvakoolid, kus laiendati silmaringi soome-ugri ja omausu kysimustes.

Olulisim saavutus, mis killast syndis, oli Kalle Elleri essee “Maarahvast”. Essee on esimene avalik kirjatöö, mis käsitleb eesti kultuuri kui maarahva omailma hävitamise yritust.

Maausuline kild mõjutas otsustavalt 1987. aastal loodud noortaaralaste klubi “Tõlet” maailmavaatelisi otsinguid. “Tõlet” nägi omausus rahvusliku identiteedi alust. Omausku pyyti taasluua taarausu, rahvausundi, soome-ugri omauskude ja uus¹amaanluse detailidest. Killa vaimsel mõjul läheneti siiski oluliselt maausule. Oma tegevuse lõpuaastatel osales “Tõlet” aktiivselt Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja loomises.

Maavalla Koda registreeriti ametlikult 1995. aastal. Nagu ytleb Maavalla Koja nimigi, yhendab ta taara- ja maausulisi. Koja ymber koondub mõnisada inimest, kelle enamus on maausulised.

Maavalla Koda koosneb kolmest osakojast – Emujärve, Emajõe ja Härjapea Kojast.

Emujärve Koda on teatud mõttes jätkanud maausulise killa tegevust, sealhulgas Sirvilaudade väljaandmist, mis tänavu ilmusid juba 23-dat korda. Kojad tähistavad maarahvakalenderi tähtpäevi. Emujärve Koja olulisim kogunemine toimub karusepäeviti, s.o. 13. VII; Härjapea Kojal suvistel, mis liikuva pyhana toimub mais-juunis.

Maavalla Koda on loonud suhteid soome-ugri omausulistega. Koos mari omausulistega on toimetatud yhispalvused Ähijärvel ja Tammealuse hiies.

Viimastel aastatel on Koda sekkunud riigi seadusloomesse ja hariduspoliitikasse. Usuvabaduse kaitsega tegeleb Koja algatusel loodud Eesti Usuliste Yhenduste Ymarlaud.

Mis oli omailmade jutu mõte?

Kõik rahvad elavad fyysiliselt yhes tegelikkuses, yhes maailmas, kuid vaimselt erinevates – igayks enda omailmas. Meie rahvaste omailmad ja usud ei eksisteeri vabalt ja sõltumatult, vaid on pinevas võitluses enese olemasolu eest. Praegu laiutab meie planeedil totalitaarne omailm, mille vaimsus peab loodust hingetuks tooraineks. See vaimsus levitab end agressiivselt rahvalt rahvale, risustades ja hävitades nende keskkonna, omausu, kultuuri ja keele. Põlisrahvaste ja soome-ugrilaste omailmad ja need rahvad fyysiliseltki on agressiivse vaimsuse surve all hävimisohus.

Enne Maavalla Koja loomist kaheldi kaua, kas maausulistel on kohane registreerida end ametliku organisatsioonina. Nyyd, peale kuut tegevusaastat, on selge, et see oli möödapääsmatu hädasamm, kaitsmaks ja arendamaks omausulist tegevust.

Meie, avatud omailmadega rahvaste maailmatunnetus, eetika ja moraal on oluliselt erinevad meid vaenavate rahvaste omist. Meie tegelikkusetaju ja väärtusarusaamad on tunduvalt sygavamad kui noil omailmadel, kelle kandjate tegevus põhjustab rahvaste ja keskkonna hävingut. Eesti, aga ka soome-ugri omausuliste legaalne yhistöö on vajalik meie omailmade, seega ka rahvaste ja kultuuride kaitsmiseks.

Omausk omailmas

Eesti maausust ja soome-ugri teistest omauskudest ei saa kõnelda yksnes usulises võtmes. Meie usud on rahvuslikud usud, mis seotud sygavuti rahva olemuse ja olemasoluga. Õigus olla rahvas on meie põhilisi võõrandamatuid õigusi. Meie olemasolu ja säilimine on vahetult seotud tervete omailmade säilimisega. See tähendab, et meie territoorium ja keskkond peavad olema meie päralt, meie keeled ja omausud peavad olema kaitstud ja puutumatud. Oma territoorium, keel ja omausk on soome-ugri rahva säilimise ja kestmise esmased ja minimaalsed tingimused.