NARR
VILEPILLIGA
Juri Dõrini maalid
Tartu, OBU galerii, 5.-23.05.1999. Avamine: 5.05. kell 17.00
Tallinn, Kullo Lastegalerii (Kuninga 8) 13.-17.10.1999.
Avamine: 13. 10. kell 14.00
1967. aasta 25. augustil sündinud Juri Dõrini looming kuulub
ühte tunnetusvoogu viimase 10 aasta jooksul uusi väljendusvahendeid
otsivate soome-ugri noorte kunstikega (Marimaalt Aleksander
Ivanov, Komimaalt Pavel
Mikušev ja Juri Lisovski, Udmurdimaalt Sergei Orlov jt.) Eesti paralleelidena
võiks nimetada Albert Gulki ja Navitrollat.
Tegemist on suureformaadiliste rõõmsavärviliste maalidega, mis loodud
maausu tunnetusega ning mille värvikäsitlus ühtib nende rahvaste rahvariiete
ja muu käsitöö värvilahendustega. Selle koolkonna – Eestis on see saanud
nimetuse etnofuturistlik koolkond – tööd kujutavad tihti omausundi haldjaid
vms. nende rahvaste folkloorist tuntud fantastilisi tegelasi. Juri Dõrin
loob ühtviisi huvitavalt mitmes stiilis. Eestis viibis Juri Dõrin esmakordselt
1998. aasta augusti algul soome-ugri noorte kunstnike kunstilaagris
Piirisssarel. Navitrolla valis just tema tööd näitusele oma galeriisse.
Kunstikoguja Matti Milius avaldas oma tunnustust sellega, et sirvides
Dõrini maalide fotode pakki, soovis ta neid ridamisi kingituseks saada.
Eksponeeritud on järgmised maalid:
- Metsakuningas
90 × 70
- Näkineid
50 × 70
- Maa
hing 70 × 90
- Uneskõndija
100 × 70
- Rahvuspalvus
60 × 70
- Maalind
60 × 70
- Narr
vilepilliga 70 × 90
- Helge
uni 50 × 90
- Merja
ja Tshuudimaa 70 × 90
- Põdrapull
70 × 90
Taustaks:
ERSAD
Venelased (ja nende järgi ka teised rahvad) on ersasid ja nende lähisugulasi
mokšasid nimetanud ühise nimetusega mordvalasteks. Ersad ja mokšad kõnelevad
eri keelt ning vähemalt ersade meelest on tegemist kahe eri rahvaga.
Ersade asualad paiknevad suuremate või väiksemate saarekestena venelaste,
tatarlaste, tšuvaššide ja baškiiride asustusalade vahel Okaa-Volga vaheliselt
alalt Siberini. Pärast Kaasani vallutamist 1552. a. jäid ersad Vene
riigi alluvusse. Algas vägivaldne vene õigeusku pööramine. Vana omausu
sugemeid on siiski säilinud tänaseni. Olulised on hiies toimuvad külapalvused
põllutööde alguse ja lõpu puhul ning ikalduste ja epideemiate korral.
Kui inimesed tunnevad, et ei suuda üleloomulike jõududega ühendust ise
võtta, paluvad nad abi arbujatelt. Paljud ersade-mokšade jumalad on
naissoost ja nende nimed koosnevad kahest osast: esimene pool näitab
jumaluse mõjupiirkonda, teine pool on ava - ema, naine: Moda-ava (Maaema),
Vir-ava (Metsaema), Ved-ava (Veeema), Varma-ava (Tuuleema), Tol-ava
(Tuleema), Kudo-ava (Koduema).
Soome-ugri rahvastest just ersasid tabasid eriti suured repressioonid,
hukati praktiliselt kogu nende intelligents. Seetõttu, ent samuti suure
hajutatuse tõttu, on nende keel ja kultuur praegu suhteliselt raskes
olukorras, kuigi oma rahvaarvult nad on koos mokšadega ungarlaste ja
soomlaste järel kolmandad, edestades ka eestlasi. Kirjakeel loodi vene
tähestiku alusel ersadel 1925 ja mokšadel 1933. Veel eelmisel sajandi
lõpul kasutasid ersad-mokshad mitmesuguste teadete edasiandmiseks omapäraseid
mõistekirja märke. Kunstnikest on tuntuim Erzja (kodanikunimega Stepan
Nefjodov, 1876-1959), kes oma Itaalias, Prantsusmaal ja Argentiinas
valminud jõulise skulptuuriloominguga on saavutanud maailmakuulsuse.
Ersade rahvarõivad ja laul on väga lähedased setu riietusele ja laulule.
Sellele osutas
tähelepanu juba Lennart Meri oma filmis “Linnutee tuuled”. Nende puunikerduskunstist
aga leiab ühesuguseid päikeseratta ja hobusepea motiive kasvõi Saaremaa
õllekappadel. Rahvariiete ja muu käsitöö ornamentides oli armastatud
värv punane, millega liideti kollast ja sinist.
