Kymne aastaga on etnofuturism arenenud uurali rahvastele kõige omasemaks filosoofiaks ja esteetikaks.
Viimastel aastatel on ilmunud ilukirjandust mitmetes keeltes, milledes varem kirjandust ei olnud, nt vepsa, lyydi, koltasaami ja lulesaami.
Minu eesmärgiks on tuua esile mõningad etnofuturismi filosoofilised ja esteetilised põhimõtted, põhiliselt ilukirjanduse vaatevinklist, et luua terviklikku filosoofiat.
Sõna etnofuturism koosneb kahest osast: etnos, mis tähendab väikest rahvast või keeleryhma, mis elab enamuse surve all, futurism aga ei viita enam vene või itaalia modernistlikku kunstivoolule, vaid tulevikusoovidele, elule, milles rahvad võivad arendada omakeelset kultuuri. Etnofuturism annab eneseusku.
Pärast Kalevala ilmumist öeldi Soomes "Vaata, ka mul on minevik, järelikult ka tulevik".
Etnofuturism ei ole kitsapiiriline teooria ja esteetiline programm, vaid lõtv raam, mis annab voli personaalsele ja rahvuslikule variatsioonile. Etnofuturismi keskseks ylesandeks on luua rahvuslikku linnakultuuri neile rahvastele, kes seni on olnud põhiliselt kyttide, kalurite, karjakasvatajate ja talupojakultuuri viljelejad. Keskuste seisukohast on etnofuturism marginaalne.
Etnofuturismi võiks rakendada peale uurali rahvaste ka teiste rahvaste kultuuridele, kuid etnofuturismi aluseks on siiski omapärane mõtteviis, mis põhineb uurali keelte ehitusele, mille erinevust indoeuroopa keeltest rõhutas juba Friedrich Nietzsche teoses Jenseits von Gut und Böse (1886). Ta räägib uurali ja altai rahvaste subjektimõiste nõrkusest. See aga  on omane ka postmodernismile. Ludwig Wittgensteini ytles: "minu keele piirid on minu maailma piirid".
Uurali keeltes ei ole grammatilist sugu, mis viitab algupärasele mehe-naise võrdõiguslikkusele. Soome-ugri keelefilosoofia alal on märkimisväärseid saavutusi eesti teoloogil, filosoofil ja kirjanikul Uku Masingul uurimuses "Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust". Kritiseerides "standartse keskmise eurooplase" rassistlikku mõtteviisi vastandab ta indogermaanliku võimuihale põhinevatele muinasjuttudele ja myytidele (nt Grimmi muinasjutud) boreaalse muinasjutu, kus loomad ei ole mitte inimeste teenrid, vaid esiisad ja tootemid ning puudub loogiline süžee. Venemaa nn noortel kirjandustel (mladopismennye literatury) on raskusi romaanikirjanduse tekkel just mõtteviisi erinevuse tõttu kausaliteetsuse ja finaalsuse suhtes. Nils Aslak Valkeapää järgi ei alga joig kusagilt ja ei lõpe kusagil.
See, mida keskused avastasid Ameerika Yhendriikides 1960-ndail aastail, teadsid põhjarahvad juba igivanast ajast. Ferdinand de Saussure näitas eelmisel sajandil samade mõistete arbitraarsust ja juhuslkkust, kuid ugrilased on alati teadnud, et nimi ei ole kunagi identne tähistatavaga. Indogermaanlase yhetäheduslikule draakonile vastandub Mikael Agricola lohikäärme (lohemadu). Masing viitab ka sellele, et indoeuroopa keeltes eituslikud mõisted iseseisvuvad (nt Immanuel Kanti unheimlich 'ylev'). Vähemalt läänemeresoome keeltes on ei- ja eba-algulised sõnad alati järsult eitavad.
Masingu järgi on indogermaani ja boreaalse filosoofia erinevuseks ontoloogia. Esimesele on omane vaid yks absoluutne tõelisus, teisele vähemalt kolm, mõnel juhul kuni 12.
Etnofuturismi keskseteks põhimõteteks on 1) yhendada uus ja vana kultuur, mytoloogia ja folkloor ning kirjutatud kirjanduse rahvuslik aines, 2) kasutada ära postmodernistliku mõtlemise parim osa: simulatsioon, stiilisegamine, pastišš ja intertekstuaalsus.
Etnofuturismi võib filosoofiliselt põhjendada komi filosoof, Peterburi ylikooli psyhhoneuroloogiainstituudi professor Kallistrat Žakov (1866-1926). Žakovi filosoofiline peateos "Limitism. Teduse, filosoofia ja usu yhtsus" ilmus 1929. a. Riias. Keskseks lähtekohaks on limitismis kõikvõimsus, kus usu, teaduse ja kunsti vahelised piirid kaovad. Nii nagu looduse eri osade vahel valitseb yhtsus, on ka inimliku mõtlemise eri alade vahel yhtsus.
Žakov oli loodusteadusliku uue usu arendajaid, kelle keskseteks mõisteteks olid energia ja tahe. Tema mõtlemine sarnaneb Ostwaldi, Bergsoni ja Berdjajeviga. Tema mõju on tunda tema õpilase, Ameerika Yhendriikides tegutsenud sotsioloogi Pitirim Sorokini teooriates.
Etnofuturismi võib leida ka lapi kirikuõpetaja, filosoofi ja loodusteadlase Lars Levi Laestadiuse (1800-1861) loomingus, kelle peateost "Daarhushjonet" võib võrrelda põhjamaade tähtsaima elufilosoofi Sören Kierkegaardi toodanguga.
Laestadiuse õpetus rõhutab palvetamise tähtsust, sest see on energia allikaks. Selles avaldub vastumyytide loomine domineerivale õhtumaisele mõtteviisile. Etnofuturism võib liituda selle õhtumaise "valge mytoloogia" kriitikaga Edward Saidi ja Emmanuel Levinasi eetka valguses. Õhtumaine Mõistuse kummardamine, keele logotsentrism on ka etnotsentrism, nagu näitab Jacques Derrida "Grammatoloogia". Levinas tõdeb, et õhtumaises filosoofias moodustab sõda Olemise filosoofia kontsptsiooni. Levinas asetab õhtumaise vabaduse vastandiks õigluse. Kui Martin Heideggerile on aeg ja ajalugu Olemise horisont, siis Levinasile on Teine eraldatud ajaloost. Selles suhtes on Levinasi mõtted sarnased Mircea Eliade Igavese tagasituleku myydile (1949). Ajalugu ja areng on pattulangemine, arhetyypide ja kordamise paradiisist väljaajamine. Ajalukku kistud põlisrahvad kistakse samas ka sõdadesse ja ökokatastroofi. Hyljates aja siirdutakse Pyhasse ja saadakse yhendus kosmilise ehitusega. Vaid igavene naasmine on tõeline.
Neil mõtetel on palju sarnasusi uurali rahvaste maailmapildiga. Kordumine lisab esemetele väärtsust ja kommetele pyhaduse tunnet. Ka kirjanduse korduvad elemendid sisaldavad esteetilist väärtust. Luules on võimalik yletada piir profaanse ja pyha vahel. Pyhas aga toimub aja taassynd ja indiviid või ka rahvas võib seda kogedes uueneda. Etnofutu on rahvusllikus surutises vastumyydiks, vastupanu kultuuriks, olude kergenedes muutub karnevalistlikumaks ja individualistlikumaks. Tähtis on rahvaste yksteiselt õppimine ja yksteise toetamine, kusjuures suund ei ole vaid suurtelt väikestele vaid ka vastupidi. Kysimus võib olla sõdadevahelise aja hõimukoostöö taastamises, sest mõnede Soome äärmusparempoolsete ryhmituste tegevus pigem aitas kaasa uurali vähemuste assimilatsioonile. Etnofuturismil ei ole selliste asjadega pistmist, vajalik on siduda uurali väikerahvaste kirjandusi, et nad pääseksid maailmakirjanduse koori. Kuigi keelepuu malli on kritiseeritud, on sellel olnud tähtis ylesanne uurali rahvaste yhtsustunde tekkimisel.
Uurali kirjandused tegutsevad võimukeelte surve all, kus vastumyydina võib toimida algupärasus alguse myytide näol. Etnofuturism pyyab leida rahva algupärast identiteeti, Alghinge. Rahvaid pyytakse yhendada vastastikustes kultuurimõjudes. Kuna rahvuslus on ideoloogia, ei tohi me ylemäära tõsiselt suhtuda rahvuslusse. Kuna rahvuslus levib aegamööda intelligentsilt rahvale, on etnofuturism just nyyd tähtis filosoofia, kirjanduse ja kunstina.
Loodususk on elustatud mitmete rahvaste juures, mis kajastub ka kirjanduses (Kauksi Ylle). Yhise alguse ja lõpu myydid viljastavad etnofuturistlikku luulet nagu algmuna myyt meid Lennart Mere filmile viidates "Veelinnu rahvaks" yhendab või saami klassiku Johan Turi öise põdrajahi myyt. Masingu järgi oleme "Taevapõdra rahvad". Väikerahvaste kunstnikud on viinud mytoloogilised kujud riiklikule symboolikale (nagu meie seas viibiv Udmurtia lipu ja vapi autor Juri Lobanov). Võõra vallutaja tõrjumise myyti on kasutatud nt Nils A. Gaupi filmis "Ofelash" Teejuhist. Metsa ja loodust on personifitseerinud komide Ivan Kuratov (Jagmort) ja udmurtide Viktor Shibanov.
Oma keel võib toimida salakoodina. Lulesaami Stig Gaelok luuletustes nimetatakse norralasi raudrindadeks, vastandades neid saamidele. Saami joig tundub võõrale "primitiivsena" avanemata koodide tõttu. Uurali myydid, kus inimene on osana yhiskonnast osa rahvast kõrgemale tõusvas maailmakorras, võib asetada vastu modernsele individualismile, mis muudab inimesed hoolimatuks teiste inimeste ja yhiskonna suhtes. Algupärase yhtekuuluvuse taastamise yheks võimaluseks on kosmilise energia arendamine etnofuturistliku elufilosoofia kaudu. Tarkust võime juurde saada mitte ainult Idast vaid ka shamanistlikust Põhjast.
Esteetiliselt võib etnofuturismi asetada originaalsuse myydi ja õhtumaise liigi- ja zhanrikaanoni vastu. Siingi tullakse samadele suundadele kui postmodernistlikus mõttes. Ei ole olemas midagi individualistlikult algupärast, kõik on laenatud varasemast.
Etnofuturism on kollektiivne ning poliitiline, kirjanik väljendab eelkõige rahva või hõimu eesmärke. Uurali kirjanik on oma väikese rahva esindaja, mitte individualistlik jutustaja. Etnofuturism võib olla kunstiline "ellujäämisõpetus", mis tagab uurali rahvaste identiteedi tugevnemise, olgu nendeks Venemaa soome-ugri rahvad, saamid või kveenid. 
Kõige tähtsam on keelte säilimine. Nii nagu viimane tasmaanlane Manganinnie kaitses tuld, sest ei osanud seda hõõrudes enam teha, peame me kaitsma liivi ja vadja keelt. Kamassi keelt saame kuulda vaid helilindilt viimase keeleoskaja Klavdia Plotnikova suu läbi. Uute kirjakeelte ja ilukirjanduse synnil on keskne vastutus etnofutul.
Keele ja kultuuri ning kirjanduse ja keele vaheline suhe on orgaaniline. Siiski on võimalik etnofuturismi kirjutada ka valitseva rahva keeles, iseasi on kas võõras keeles saab väljendada rahvuslikke teemasid sama hingestatult kui emakeeles. Rootsi Tornio jõe oru kirjanik Bengt Pohjanen on öelnud oma nn "meän keele" kohta, et see on "pieni kieli jolla hoiethan suuria asioita".
Väikese rahva kirjanikul on kysimus oma emakeele valdamisest kirjas, aga kysimus võib olla ka kaotatud keele tagasivõitmisest nii nagu Valt Ernshtreidi puhul, kes on siirdunud läti keelelt esiemade keelele - liivi keelele.
Euroopa e. Õhtumaa on hetkel väga väsinud, oswald Spengleri järgi elab ta endiselt "Õhtumaa hukus". George Soros on teoses "The Crisis of Global Capitalism" öelnud, et rahvusvaheline kapitalism on jõudnud oma tee lõppu. Me peame valmistuma suurteks syndmusteks. Meie võimaluseks on kõrgkultuurilt noored kuid pärimuslikult kultuurilt igivanad rahvad Saamimaal, Komis või Narjan Maris. Vanade ismide kõrval annab looduslikult värske etnofuturism lootust uurali kevadele, mis viib meie rahvad uude aastatuhandesse.