Saamid
müüvad jõuluporosid Tekst:
Urmo Lehtveer
Meie võõrustajaks on Esko. Esko maja asub
vana Aanaari (Inari) ja Ohcejohka (Utsjoki)
postiteel päevatee kaugusel Ohcejohkast
Gorretagas. Kuni 1958. aastani sai teed mööda
liikuda vaid jala võipaadiga. Siis rajati
korralik tee. Samal ajal kolis Esko pere turbaga
vooderdatud maakojast palkmajja.
|
|
86-aastaseks saav vanaema meenutab ikka veel igatsevalt
postitee aegu, kui teelistel oli kombeks
tarest läbi astuda ja kohvi juua. Esko oli üks sellel
suvel ilmunud saamikeelse linnumääraja autoritest.
Esko lähim ja pea ainus naaber on paarisaja meetri
kaugusel majast pesitsev kalakotkas.
Kevadsuvel tegeleb Esko lisaks kalapüügile väikeste
üliharuldaste laukhanede otsimisega
põhjapoolsetel tundrutel. Viimastel aastatel pole
ühtegi pesitsevat lindu leitud.
Rabapüü püük talvistel tundrutel peenest traadist
silmustega on veel üksikutele saamidele oluline
elatusallikas, sellega tegeleb ka Esko. Just novembri
lõpuks on maha sadanud piisavalt paks lumi, et
alustada püü püügiga.
Kuidas rabapüüsid püütakse? Kõigepealt tuleb luba
küsida väikestelt sõrmeotsasuurustelt
mehikestelt ehk rabapüühaldjatelt. Kui luba saadud,
õnnestub kindlasti ka püük. Üks mees suudab
üles seada ja kontrollida kuni kahesajast silmusest
koosnevat liini, kui käiakse jala või suuskadega.
Juhul kui kasutatakse mootorsaani, võib lõksude arv
ulatuda neljasajani. Õige koha valik on
võtmeküsimus. Kuidas suunata lindu lõksu suunas, kus
peavad olema pungadega oksad, kus mitte,
millist kasetukka valida, on kõik kokku omaette teadus.
Halvasti seatud lõksu lind ei tule, vaid
irvitab küti üle. Esko näitab pilti juhtumist, kus ta
leidis surnud rabakana otse puutumata lõksu
kõrvalt. "Kana naeris ennast surnuks, nähes
rumalasti seatud lõksu," ütleb ta.
Skillovirriks kutsutakse ligi 600 meetri kõrgust
tundrut, kus toimub Utsjoki kandi saamide
iga-aastane põhjapõtrade eraldamine. Lühildasel
talvepäeval avaneb sealt ümbritsevatele tundrutele
hingemattev vaade. Ohcejohka on ainus Soome
omavalitsusüksus, kus saamid on ülekaalus. Ja
Skillovirri on viimane põtrade eralduspaik, kus kõlab
soome keelega segunemata saami keel.
Kümnekonnale majale ja põdraaedikutele annab
polaaröös elektrit diiselgeneraator. Valget aega on
vaid paari tunni jagu. Neil päevil on saamidel
õnnestunud tundrutelt kokku koguda 700 põhjapõtra.
Põdramöll Skillovirril käib vahelduva eduga mitme
talvekuu jooksul, sõltuvalt sellest millal õnnestub
suurem hulk põtru tundrutel kokku koguda. Põdrad
loetakse, vasikad märgistatakse, selle aasta
lihaloomad eraldatakse, mõned kohitsetakse, mõned
vaktsineeritakse ja eraldatakse aedikutesse,
iga sugukond omasse.
Skillovirri saamid sellel aastal loomaarsti teenuseid ei
kasuta, boikoteerides niiviisi loomaarstide
ainuvõimu ja ülisuure teenistuse vastu. Hingeraha
maksva vaktsineerimisesüsti võiksid nad teha isegi.
Põdrad märgistatakse Skallovaaras nii kõrvamärkide
kui ka pulverisaatoriga tehtud värviliste
tähistega looma külgedel. Uut laadi värvilised märgid
aitavad vähendada riide, mis tekivad
sugukondade vahel sarnaste kõrvamärkide valestilugemise
pärast.
Ohcejohkat läbib Soome-Norra piirijõgi ja üks parimaid
Euroopa lõhepüügijõgesid Teno. Sellel
aastal juhtus Tenoga kummaline lugu. Novembri keskel
läksid jõel jääd. See on siinkandi kõige
suurem uudis. Ohcejohkas on tollipunkt, kool, hotell,
kõrts, kaks poodi ja mõnisada elumaja. Asula
läheb elama lõheturismi hooaja alates. Turistid võivad
kala püüda enamasti vaid kaldalt, kohalikud
ka paadist. Paraku on jõgi nii madal , et saab kahlata
keset jõge, otse lõhe tõusuteele. Kuid
lõheturism toob Soomele sisse üle 10 miljoni marga
aastas.
Poe ees ilusat siberi laikat imetledes saame tuttavaks
tema saamist peremehega. Mehe seletuse
kohaselt käib tütar laikadega koerarakendi
maailmameistrivõistlustel Norras, kus tuleb läbida 2000
kilomeetri pikkune distants. Mees oskab mitut
eestikeelset lauset ja kinnitab, et kolmekümnendatel
aastatel olnud Utsjokil kooliõpetaja, kes õpetanud
kohalikele eesti keelt. See Pikku-Jussi nimeline
legendaarne soomlasest õpetaja, polüglott, geoloog ja
müürsepp elab veel praegugi Ohcejohka
naabruses ja temast ringleb kohalike hulgas mitmeid
legende.
Aanaar on Soome saami keskus. Inari ja Ivalo vahel
jookseb üks paljudest mõttelistes piiridest
Saamimaa ja Soomemaa vahel Ivalosse saamid naljalt oma
nina ei pista, isegi mitte selleks, et
külastada spetsiaalselt saamidele esinema tulnud
Vanemuise teatri etendusi sellel sügisel.
Vana tuttav nugade ja ehete valmistaja Petteri nikerdab
oma stiilses töökojas järjekordset
tellimustööd kuhugi teise maailma nurka. Petteri teeb
meile märkuse, sest oleme oma tulekust üks
päev ette teatanud. Tavaliselt me seda ei tee, nagu on
saamimaal kombeks. Kõik külalised on
oodatud. Petteri naaber Ilmari võtab etteteatamise
tarbetuse kokku sõnadega: "Ma olen alati kodus,
kui teie tulete." Seni on see üllataval kombel ka
kehtinud.
Olles Soome Saami Parlamendi liige, saab Petteri
käsitööd teha vaid istungite vaheaegadel.
"Parlamendihoone", kontor kohaliku kooli
ühiselamus, on käsitöökojast mõnesaja meetri
kaugusel.
Kaheaastane järjekord nugadele eri maailma otstes ootab
aga tegemist.
Väljasõiduistungite kohta Helsingisse, Rovaniemi,
Kemisse on käsitöömeistril oma ettepanekud:
tuleks juurutada telekonverentside süsteem, siis saaks
igaüks rahus oma tööd teha, samas näeksid
teised kaamerate vahendusel, millega saadik peale
rahvaesindamise tegeleb.
Saami kunstikaupluses Aanaris ilutseb riiulite viisi
värskeid saamikeelseid trükiseid, kassette,
laserplaate. Võrreldes 1991 aastaga, kus riiulitelt
võis leida vaid mõne üksiku raamatu, on toimunud
tõepoolest suured muutused. Nii suured, et samas aastaid
töötanud Ilmari teatab, et on lõpetanud
kõigi saamikeelsete raamatute ostmise, kuna neid on
hakanud liiga palju ilmuma.
Madalseis Inari turismis on möödumas. Just Aanarit
külastanud turistide arv on Lapimaal viimasel
aastal kasvanud kõige enam. Üle väikese kirikuküla
vabaõhumuuseumi kõrvale on kerkinud
tapamaja meenutav angaar, milles peitub ülimoderne ja
interaktiivne saami muuseum.
Muuseumihoone tekitab nii meis kui külaelanikes segaseid
tundeid. Sisu on seevastu põnev. Seni
puutumatuna seisnud saamide pühale riituspaigale Äijih
saarel Aanaari järves viiakse nüüd turiste.
Kullapesijate peatuspaigana kuulsaks saanud Kultahovi
hotell on valitud Soome aasta hotelliks.
Talvel Inaris turiste ei käi, sest Jõulumaa Rovaniemi
jääb 300 km kaugusele. See-eest kasutab
Rovaniemi agarasti jõulupalaviku tarvis ära saami
kultuurielemente, ilma et sellest saamidele mingit
kasu tõuseks. Müüakse Koreas valmistatud "saami
käsitöid", soome turismifirmade esindajad
riietuvad saami rahvariietesse ähvardades samas selle
vastu protesteerivaid saame.
Nuvttohat, mida kutsusime nutukateks, tegid meie
liikumise külmal lumisel tundrul ülimalt
nauditavaks. Nutukad ehk põhjapõdra karvastest
jalanahkadest tehtud jalavarjud on kõige
mugavamad jalatsid liikumiseks talvisel tundrul. Jala
soojenduseks kasutasid saamid varematel
aegadel kuivatatud kindlat liiki tarnasid, praegu
lambanahka ja mitut paari villaseid sokke.
Nutukatega külm ei hakka, käies on tunne, justkui
kõnniksid paljajalu. Lume tungimist saapasse
takistab tihedalt ümber sääre seotud lai ornamendiga
pael. Paela ornamendi järgi võib eksimatult
määrata inimese päritolu. Elaval inimesel tuleb paela
siduda seestpoolt väljapoole, surnul vastupidi,
et hing kehast välja ei pääseks. Nutukad on
universaalsed jalanõud, mis ei nõua äravõtmist tuppa
sisenedes, huvitaval kombel ei hakka nendega toas kunagi
palav. Nutukate tegemine on omaette
kunst, eriti nende ülespoole kaarduvate ninade pärast,
mis kunagi täitsid osaliselt suusaklambri
funktsiooni.
Pideva kasutamise juures peavad nutukad vastu vaid mõne
aasta, mistõttu nende tegijad on väga
hinnas. Seda enam, et nutukad on ühed vähesed
rahvusliku riietuse elemendid käpikute, peakatete
ja nugade kõrval, mis leiavad saamide poolt veel
igapäevast kasutamist.
Sillevirri on teine põhjapõtrade eralduspaik meie
reisil. See asub eelpoolkirjeldatud Skillovirri
eralduspaigast tunduvalt madalamal. Eri kogukondade
eralduspaigad erinevad teineteisest
märgatavalt. Kui Skillovirris märgistatakse põtru
lisaks kõrvamärkidele aerosooliga, siis Sillevirris
ollakse truuks jäänud kõrvamärkidele. Sallivaara
kogukonnal on oma värskelt valminud
eurotapamaja, Skillovirri saamid peavad uute
veterinaarnormide järgimiseks oma põdrad Norrasse
tapale saatma.
Sillevirri saamide põdraaedikus on iga suguvõsa
põtrade lugejate tarvis ehitatud küttega putkad,
kõikjal mujal peavad lugejad liikuma ja oma tööd
tegema põdrapüüdjate vahel. Sillevirri õhustik on
meile tunduvalt meeldivam, mitte ainult sellepärast , et
tunneme sealt paljusid põdrapidajaid. Seal on
vähem suuri, teiste üle domineerivaid põdraomanikke,
mistõttu omavahelistes suhetes on vähem
pingeid.
Tuntum põdrapidaja on siin Juhan-Anti, kes on üle
Saamimaa kuulus oma võitudega
põdravõidusõitudel, mida tunnistab riiulite viisi
võidukarikaid tema kodus. Võidusõiduks sobiliku
põdra valik ja toitmine nõuab sama palju hoolt ja
erilisi toidusegusid, kui korraliku traavli või
tõukoera kasvatamine.
Lihtsam on lugu jõuluporodega. Jõulueelne aeg on eriti
sobilik valgekarvaliste põhjapõtrade
müümiseks laste tarvis lõunasse jõulumaadele.
Juhan-Antil on tellimus kuuele valgele jõuluporole,
kes alustavad üheaegselt meiega teekonda närvilisse
lõunasse jõulutarbimise ja tõmblemise
ühiskonda.
ESÜ, 1999
|