 |
 |
 |
Vladimir Šumkin |
Kopeerimine |
Väino Poikalainen
Aastatuhandeid tagasi kivvi ja kaljudele jäädvustatud, esmapilgul algelistena tunduvad maalingud ja uurendid võivad üksikasjalikumal tutvumisel osutuda üllatavalt mõjuvaks. Sageli arvatakse, et selle põhjus peitub esiajaloolise kunstniku suures üldistusvõimes, kuid vähemalt samavõrd tingib seda loodu mõtestatus ja seotus muinasinimeste uskumustega.
Muinasusund ja muinastaie
Muinasusundi hingestamiseks kasutati luust, puidust, savist, metallist jm materjalist valmistatud pisiplastikat, kaljutaiet, kultuslikke konstruktsioone (seidad, labürindid) jms. Hõimu jaoks olulisi maagilisi ja rituaalseid toiminguid sooritati sageli pühamute juures, milleks olid omapärase kujuga loodusvormid, veekogud, kaljud, kivid, puud vms. Müüdid, pärimused ja neid illustreerivad muinastaiesed hoidsid uskumusi suhteliselt püsivana ning stabiliseerisid juba väljakujunenud elukorraldust. Muinastaide kaudu vahendub ürgne maailmapilt meile täiesti ehedal kujul, kuigi selle tõene tõlgendamine võib suulise pärimuse hääbumise ja kirjalike allikate puudumise tõttu sageli küsitavaks jääda.
Muinastaide kõige informatiivsem ja põnevam osa on kaljutaie, so kaljumaalingud ja kaljujoonised ehk petroglüüfid. Kaljutaide olulisimad näited, mida seostatakse soome-ugri esihõimudega, on Tomi kaljujoonised Lääne-Siberis (ugri esihõimud), Uurali kaljumaalingud (ugri ja permi esihõimud), Äänisjärve idakalda ja Uiku jõe kaljujoonised Karjalas (läänemeresoome ja saami? esihõimud) ning Ida-, Kagu- ja Lõuna-Soome kaljumaalingud (läänemeresoome ja saami esihõimud). Rohkesti on muinastaiet ka Põhjala põlisasukate – saamide – praegusel asualal. Veerand sajandit tagasi kujunes sensatsiooniks kaljutaide ulatusliku leiuala avastamine Alta fjordi rannal Põhja-Norras. Nüüdseks on see kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse. Kohalike saamide jaoks on Alta petroglüüfid muutunud üheks rahvusliku identiteedi sümboliks.
Koola muinastaie
Koola saamid ei jää oma muistse pärandi poolest Põhja-Norra suguvendadele alla. Lisaks looduslähedasele maailmavaatele on nad säilitanud mitmekesise folkloori ja omapärase rahvamuusika. Samuti leidub Koolas rohkesti ka muinastaideobjekte, nagu seidad ja kivilabürindid, mille loojateks peetakse saame või nende esihõime.
Tänu Peterburi arheoloogi Vladimir Šumkini aktiivsele ja süstemaatilisele välitööle on Koola poolsaare teadaolev muinastaidearsenal viimastel aastakümnetel rikastunud ka kolme tähelepanuväärse kaljutaideleiualaga. Tuntuim neist paikneb poolsaare keskosas Ponoi jõe keskjooksul, kõige põhjapoolsem on Rõbatši poolsaarel Barentsi mere ranniku vahetus läheduses ning lõunapoolseim Umba jõe vesistusse kuuluva Kanozero järve saartel.
Ponoi petroglüüfid
Ponoi kaljujoonised avastati 1973 aastal samanimelise jõe keskjooksult Ivanovka küla juurest. Ivanovka asutasid 18. sajandil idast koos oma põhjapõtradega Koolasse rännanud komid. Jõgi teeb küla ümber looke, ning esiajaloolisel ajal oli selles kohas kõrge saar, kust avanes suurepärane vaade kaugusse. Seepärast on paiga saamikeelne nimi Čalmni Varre, mis ligikaudses tõlkes tähendab silmamäge. Põliselanike püsivaid asustusjälgi siin senini leitud pole. Kõrgendikul paiknevad seidakivid aga viitavad sellele, et kohta on külastatud rituaalsetel eesmärkidel. Kuigi kaljujooniste loojaiks peetakse saami esihõime, on kaljujoonised olnud saamide jaoks juba pikemat aega unustuse hõlmas, sest folklooris neile ei viidata.
Kokku on Ponoil teada umbes 110 üksikkujutist. Nad asetsevad jõekalda 10 graniidist rändrahnu horisontaalsetel pindadel. Neist kaks jäävad kõrgema veetaseme ajal vee alla, põhiosa aga paikneb kaldapealsel, milleni isegi tulvavesi ei ulatu. Joonised on loodud piketaažtehnikas, kivipinda teravaotsalise kiviriistaga täksides. Jooniste sügavus pole iseenesest kuigi suur ning ulatub maksimaalselt 4-5 millimeetrini, olles tavaliselt 2-3 mm piirimail. Kõik kujutised on loodud siluetsetena, kusjuures loomalaadsed kujutised on esitatud külg- ja inimlaadsed eestvaates.
Jooniste kitsapiirilise temaatika ja kanoonilise esitusviisi tõttu näivad Ponoi petroglüüfid tänapäeva inimesele esmapilgul suhteliselt primitiivsetena. Samas on nende seas suurepäraseid eksemplare, mis tunduvad lausa filigraanse loominguna, eriti kasutatud tööriistu arvestades. Enim on kujutatud peura (põhjapõdra metsik eellane), mida jooniste üldarvust on ligikaudu 75%. Suuruselt järgmise rühma moodustavad inimlaadsed ehk antropomorfsed joonised – neid on umbes 16%. Lisaks on kivvi raiutud veel üksikuid kettalaadseid kujundeid (mida peetakse üldjuhul päikese kujutisteks), üks maolaadne kujund ja paar lõpetama loomafiguuri.
Ühel rändrahnul (nn kivi nr 5) asetsevad joonised väga tihedalt, mistõttu kivipind meenutab vaibakirja. Sellel leiduv aines on eriti tänuväärne, kuna osa petroglüüfe on loodud ülekattega, mis võimaldab eristada varasemaid raiendeid hilisematest. Kahjuks aga transporditi nimetatud kivi Lovozero koduloomuuseumi, millega Ponoi kaljujooniste territoorium kaotas oma terviklikkuse.
Jooniskivide paiknemisele ja raiendite stilistilisele analüüsile tuginedes kuuluvad Ponoi petroglüüfid vähemalt kahte eri ajajärku. Varasem kihistu on valminud noorema kiviaja (neoliitikumi) lõpus ja pronksiaja alguses. Neid esindavad realistlikus maneeris stiliseeritud peura- ja inimlaadsed kujutised. Hilisemad joonised aga pärinevad pronksiaja lõpust ja rauaajast. Nende hulka võib arvata solaarse sümboolika, neljajalgsed peurad, maokujutise ja keerukamad inimlaadsed joonised.
Rõbatši poolsaare kaljutaie
Rõbatši poolsaar asub Koola loodenurgas. Kaljutaide leiuala avastati siin aastatel 1985-1986 ning see moodustub kahest eri leiukohast Päive ja Maika jõgede ühinemiskohas umbes poolteist kilomeetrit enne Barentsi merre suubumist.
Rikkalikum on Päive leiukoht, kus leidub nii maalinguid kui petroglüüfe. Mõlemad on loodud ühe eenduva kalju püstloodsetele pindadele. Maalingud on vanemad kui raiendid, neid on 27. Kuna Päive jõe vastasrannalt on avastatud Komsa kultuuri aegseid peatuskohti, oletatakse, et maalingud võivad olla loodud juba keskmisel kiviajal ehk mesoliitikumis. Samal kaljul paiknevate petroglüüfide loomiseks on kaljupinda kriibitud terava metallesemega, ilmselt noaga. Seega võivad nad kuuluda ajavahemikku, mis ulatub varasest metalliajast (I aastatuhandest eKr) kuni keskajani välja.
Nii maalingute kui jooniste temaatika erineb tunduvalt muust Koola kaljutaidest. Siin on esindatud peaasjalikult geomeetrilised kujundid (kokku 25), mis mõningal määral meenutavad labürinte või nende fragmente. Kuigi eri kaljuplokkidele loodud mustrid ei kordu, võib neid kõiki stilistilise sarnasuse tõttu pidada samasse ajastusse kuuluvaks. Lisaks geomeetrilistele kujunditele on kahel juhul kujutatud ka loomalaadset olendit, mida on peetud stiliseeritud peuraks. Figuurid on maalitud ookrise sõrmega, mida tõendavad pärastisest sõrmede puhastamisest kaljule jäänud jutid.
Petroglüüfe on leiukohas kokku kolm ning nad asuvad maalingute vahetus läheduses. Üks on tehtud koguni maalitud kujundi peale. Neis on märgatavaid sarnasusi maalingutes kujutatuga, kuigi mustrid pole nii korrapärased. Seejuures jääb selgusetuks, kas tegu on varasema traditsiooni järjepidevusega või selle hilisema jäljendamisega.
Maika leiukoht asub jõeoru vasaku nõlva ühe madala kaljukoopa tagaseinas. Sinna on punase ookriga maalitud kolmest kujutisest koosnev kompositsioon, millel eristuvad kaks inimlaadset figuuri koos ebamäärase zoomorfiga nende vahel. Võimalik, et viimane esindab mõnda fantastilist looma muinasaja uskumustest. Pühapaiga muljet süvendab maalingute alla koopa põrandale püstitatud altarit meenutav kividest konstruktsioon. Fennoskandia kaljutaideleidudele tuginedes on oletatud, et Maika maalingud on vähemalt 4000 aastat vanad.
Kanozero kaljujoonised
Kanozero kaljutaideala esimesed joonised leidis Murmanski üliõpilane Jura Uvarov, kes läbis 1997. aastal koos kaaslastega populaarse veematkamarsruudi piki Umba jõge, selle ülemjooksult Kandalak?a lahte. Kanozero järve Kamennõi saarele laagrit püstitades avastas ta madala kaldega sedimentkaljul turistide poolt raiutud initsiaalide seast 11 muistset joonist. Järgmisel aastal korraldas Vladimir ?umkin samasse paika tutvumisekspeditsiooni, mille käigus leiti joonistele märgatavat lisa. Selgus, et petroglüüfe on vähemalt 200; kokku neljas eri leiukohas. Täiendavaist leiukohtadest kaks, Jelovõi ja Gorelõi, on samuti saared. Üks aga asetseb Kamen’ Odinokij nimelisel kaldakaljul.
Käesoleva aasta ekspeditsioonil, kus Eestit esindas kunstnik Loit Jõekalda, avastati veel jooniseid ja joonisrühmi ning nüüdseks on nende üldarv üle 300. Petroglüüfide paiknemine 6-meetrises kõrguste vahemikus viitab erinevate ajaliste kihistuste olemasolule. Samale osutab petroglüüfide erinev sügavus (1-2 mm kuni 1,5 cm) ning mitmekesine temaatika, kusjuures lisaks üksikjoonistele kohtab ka tegevust – küttimist, kalapüüki, sünnitust – esitavaid stseene. Uutel leiukohtadel on mitmeid ühisjooni Karjala ja Skandinaavia leiualadega nii leiukohtade orientatsiooni, jooniste paiknemise kui temaatika osas. Näiteks sarnanevad Kanozero peuralaadsed kujutised Ponoi jõe omadega, mitmed inimlaadsed figuurid meenutavad Alta kaljujooniseid ja vaalade küttimist esitavad stseenid ning neis osalevate kõrgepardaliste paatide kujutised on peaaegu identsed Uiku jõe vastavate petroglüüfidega. Üllataval kombel on esindatud ka Äänisjärve madalapardalistele paadikujutistele sarnanevad joonised ja isegi üks lunaarmärk, milletaolisi tunti senini ainult Äänisjärve kaljuraiendite seas.
Põhjalikke artikleid Kanozero petroglüüfide kohta pole veel avaldatud. Raiendite dokumenteerimine peaks käivituma tuleval aastal rahvusvahelise projektina, mida juhib Vene Teaduste Akadeemia Materiaalse Kultuuri Instituut ja milles osalevad ka Eesti ja Soome muinastaideseltsid. Selle töö tulemusel täieneb märgatavat soome-ugri ja teiste tsirkumpolaarsete rahvaste kultuurilooline varamu. Uue leiuala dokumenteerimine on väga oluline ka väikesearvulise koolasaami rahva identiteedi tugevdamiseks.
Kirjandus
Gurina, N. N, 1980. Naskal’nõe risunki Kol’skogo poluostrova i sopredel’nõh oblastej. – Zveri v kamne. Novosibirsk, s. 117-135.
Gurina, N. N, 1982. Vremja, vrezannoe v kamen’. Iz istorii drevnih laplandcev. Murmanskoe knižnoe izdatel'stvo, 101 p.
Shumkin, V. Ya, 1990. The Rock Art of Russian Lappland. – Fennoscandia archaeologica VII, p. 53–67.
Šumkin, V. Ja, 1990. Novõe naskal’nõe izobraženija Severnoj Fennoskandii i starõe problemõ ih izučenija. – Kratkie soobščenija 200. Dvesti let arktičeskoj arheologii. Moskva: Nauka, s. 39–44.
|
|
|
Vladimir Šumkin |
Kopeerimine |