Ajtte – üks tõsine ait.
Mare Kõiva, Andres Kuperjanov
Kui te avate Internetis aadressi http://www.jokkmokk.se, siis satute otse Lapimaale Norrbottenisse Jokkmoki kesklinna ja näete veebikaamera vahendusel, mis seal toimub. Praegu näiteks on kell 17.38 ja seal on -1,3 kraadi külma ning on parasjagu nii pime, et tänavalaternad põlevad. Jokkmoki tänavad on tühjad, mäed on kaetud lumega ja botaanikaaed ammu suletud.
Üks eesti muistend kõneleb, kuidas jumal jalutas, kivikott seljas, aga kurat, ta vennas, oli augu kotipõhja teinud ja nii neid kive muudkui pudenes sealt maha. Saamimaal on jumalal üpris suur kott seljas olnud ja kive on sorinal maapinnale langenud. Või on sealkandis kohalikud paganad ja trollid üksteist kividega pildunud – ja kohe hoolega.
Ajttesse, mis eesti keeles tähendab aita, sellel suvel kümnendat sünnipäeva pühitsenud mäestiku- ja saamimuuseumi, sattusime esimest korda kahe aasta eest juunikuu alguses. Tookord oli soe kevad, lumi sulas mägedelt ning pajud õitsesid. Mõned olid kümne sentimeetri kõrgused, teistel, veidi suurematel, olid paraja roosiõie suurused kollased tibud okste küljes. Mullused pohlad ja kukemarjad punasid ja mustasid mäeselgadel ning peale polaarjoone ületamist nägi tee veeres kuhugi tõttamas “laplasi” – enamasti paari-kolme kaupa, ninad püsti ja sarved uhkelt selga aetud.
Ajtte-keskus
huvitas meid selle tõttu, et neil pidi kuuldavasti olema hea
andmebaas ja huvitavaid teadlasi. Kõik kuuldu vastas tõele ja
andmebaaski oli mõjus, aga sellest hiljem. Saamiait pole üheski
mõttes tavaline muuseum, kuigi kiviaia tagant muuseumi
territooriumilt leiab näiteks erinevaid saami elukodasid. Avad
ukse ja võid vaadata kasevitstega kaetud kojapõrandale,
uudistada kitsukest eluruumi või tutvuda mätastega kaetud
elamuga või kaeda “kanajalgadel” aita ja leida igasuguseid
muid etnograafilisi vaatamisväärsusi. Ajtte on ühelt küljelt
kolmekordne astanguliselt eenduvate korrustega moodne maja,
teiselt küljelt aga meenutab ta hoopis laudadega ülelöödud
tagasihoidlikku rootsipunast laohoonet, mis upub põõsastesse.
Ajtte katuse all asub saami foto- ja esemekogu, lindistused,
kirjutised, raamatukogu, töötavad muuseumi- ja
arhiivitöötajad, kunstnikud, populariseerijad ja teadlased.
Ajtte on moodne muuseum, mis mängib korraga mitme tajuga. Ekspositsioonisaalid, arhitektuuriliselt lahenduselt põhjapõdraaedikud, on erineva kujundusega, üks neist N.-A. Valkeapää poolt süngetesse sinistesse toonidesse vormitud. Valgusel ja varjul ning eri värvidel on püsinäitusel suur osa. Need vahelduvad ruumist ruumi, luues erinevaid meeleolusid, tõstes esile üksikuid eksponaate ja rõhutades väljapaneku eri osi. Saalides on erinev helitaust – enamasti loodushääled ja tööhelid. Mõnda saali on esemete vahele paigutatud slaidiaparaate, mis pidevalt pilte näitavad, ning paarist telekast jookseb katkematult vanu ja uuemaid dokumentaalfilme saami kultuurist, ajaloost, kodusest elust, töödest jm.
Ehkki toad pole esemetega üle koormatud, kulub ühes ruumis palju aega. Vaataja võib loomade ja esemete kohta rootsi ja saami keeles lugeda huvitavat lisainformatsiooni. Eestlasel on põnev saamikeelse teksti puhul tajuda, kuidas ta sellest peaaegu aru saab. Muidugi võib hoopis käe klaasist torusse pista ja kombata sõrmedega laastusid, nahka või nööri ja olla selle kaudu korraks osaline vanas elamisviisis. Ehete saalis võib valida sobivas keeles kommentaari ja keskenduda hõbeseppade keerukatele sepistustele. Kavatsematagi kirjeldada kogu teekonda läbi saami kultuuri eri sfääride, millest igaühe lahendus erineb eelmisest, nimetagem vaid, et näiteks ühes toas leiab kaasaegse rahvakunsti juurest ka kunstniku, kes oma loomingust juttu vestab. Ühes ruumis on tavatult väike rändnäitus – sellel aastal koosnes see kuuest šamaanitrummist, aasta varem aga saami maailmast ehk neljast saamivärvides sektorist, kojast ja mõnest esemest. Need on pigem kontseptsiooninäitused kui sellised väljapanekud, millega vaatajat iga hinna eest harida ja kasvatada püütakse.
Ajtte
teadlased sisenevad oma tööruumidesse otse ekspositsiooni
vahelt, kaovad läbi kardinate, nagu näitlejad kaovad kulisside
taha. Vaevalt tavaline külastaja aimab, et ülakorrusel ja üsna
lähedal õhukese seina taga tegeletakse saami kultuuri kogumise,
säilitamise, tõlgendamise ning tutvustamisega. Muuseum on selle
jäämäe veepealne osa. Muud tegevust aimub raamatu- ja
postkaardiletilt, Ajtte muuseumi ajalehest Ajtte Nytt, aga ka
Lapimaaga seotud kaardikogust ja müüki pandud esemetest:
kassettidest, CD-dest, pärlitest, kommidest ja moosidest. Muide,
soovija saab end Ajtte muuseumi restoranis rahvustoitudega
kostitada.
Meie jaoks oli Ajtte mõnus ja moodsa tehnikaga varustatud keskus, ideaalne töökoht, kus on ametis peamiselt saamid. Andmebaasi luuakse oma muuseumi tarbeks ja seda kohandatakse pidevalt uurijate ja arhivaaride vajadustele vastavaks. Arhiivifotosid skanneeritakse heatasemeliste skanneritega, misjärel nad lisatakse digitaalsesse andmebaasi. Ka esemeid skanneeritakse ja varustatakse andmetega valmistaja, valmistamisaja, materjali, suuruse ja nimetuste kohta. Osa esemeid liitub andmebaasi skanneeritud fotode vahendusel. Samasugust ülevaadet koostatakse lindistuste kohta.
Ajtte juhataja Inga-Maria Mulk on arheoloogiadoktor, kelle uurimistööd puudutavad saamide põliseid asualasid. Tema ja Timothy Baylissi põhjalikku uurimust Padjelanta mägedest leitud paadikujulistest kaljujoonistest saate näiteks lugeda ajakirja Folklore 11. numbrist (Internetist vaata http://haldjas.folklore.ee/folklore/vol11). Huvilised leiavad raamatukogust kindlasti Kerstin Kuoljok-Seidlitzi tõlgenduse Meandašist, laplaste pühast põdrast. Muuseumi kaastöötajad, kellel kulub palju aega museoloogilisele tööle, avaldavad oma uurimusi eri ajakirjades. Huvitav on näiteks Anna Westmani käsitlus saami päikesekultusest, mis ilmus Acta Borealias.
Ajttel on tihedad sidemed teiste saamikeskuste ja -muuseumidega eri riikides. Jokkmoki konverentsikeskuses peetakse mitmesuguseid vaimse kultuuriga seotud seminare, aga ka ökoloogiateemalisi kogunemisi – eri alade esinejaid ühendav uurimisstiil on Põhjamail märksa levinum kui Eestis.
Nagu muuseumist, nii õhkub ka linnast endast iidset ja kanget saami vaimsust. Jokkmokis on veel kivimuuseum ja mäestikuaed (viimane kuulub ametlikult Ajtte juurde), kunstnike maja ja loodusfotograafi Edvin Nilssoni ateljee, saami koolituskeskus, raamatukogu, järv ja mäed jpm. Kivimuuseumi õuel saab käega katsuda, millest Lapimaa koosneb. Julgemad võivad siseneda väiksesse majja ja vaadata ulatuslikku kivideilma. Uhke kivikogu on muuhulgas Vene mäestikest. Sellel muuseumil on küll üks tõsine viga – nimelt võtavad igasugused kivikesed oma jaheda suursugususega su üle hõlpsasti võimust ning kipuvad kaasa.
Ajtte mäestikuaed avatakse ametlikult alles juuni lõpus, nii et sinna on kõige hõlpsam piiluda samuti veebi vahendusel, kust saab teada, mis Jokkmokis parajasti õitseb. Ise võib sinna sammud seada igast linna punktist, sest nooled juhatavad lahkelt: Mäestikuaeda 500 m, 200 m, 100 m, 75 m, 50 m, 25, m 10 m, 5 m – STÄNGT! Lilled õitsevad seal mai lõpust juuli lõpuni, mäestikku, soid, veelangusi ja tundrut tutvustav aed on avatud veidi kauem.
Väikesed rahvad on erakordselt vahvad veebi arendajad. Nii ka saamid, kes on suurepäraste veebilehekülgede loojad. Loodetavasti jõuab Internetti ka aina enam saamikeelset ainestikku.