pimeduspaituses pikas
krabinal kukuvad okkad
magades muigavad männid
metsatäis muretust
sahinal tasasel sala
maast tõuseb miljoneid juuri
oksavaip raskesti ohkab
raugedes rahuneb
magajad muutuvad hetkeks
rahutuiks rapsivad voodeis
keeravad siis teise külje
uinuvad uuesti
ärganud tunnevad äkki
lihastes levivat soojust
sulevad väsinud silmad
tukk tuleb tuigates
keegi ei tea et on tõusnud
maapinnast juured ta juurde
kõverad kombitsad kergelt
sorgatud soontesse
niriseb nisadest nende
muretust magaja meelde
unedeuduna uhkab

>>