Võimas Termes ajab piksepilvi, pilvedesse ulatub ta pea, jändriku männi pikkus on ta käsi.
 Roheline sammal on tema juuksed, mida rebivad kõik tuuled, ent kunagi ei suuda välja kiskuda. Käes on tal vikerkaar vibuks, välkudena pillub ta nooli.
 Koerad jooksevad kaugemal ees, igaüks isapõdra kasvu.
 Termes näeb saaki ja Termes naerab, kõu kõmiseb, taevas eemaldub kõrgemale - ja langeb taas alla.
 Termes peab jahti, ta jookseb. Kuhu vajub ta jalg, sinna saab metsasiht, kuhu teine jalg toetub, sääl oruks muutub maa. Kus ta sammud maad puudutavad, sinna tekivad kaks luhta, neid mööda voolavad aeglaselt jõed.
 Ja mäed helisevad ojadena.
 Norra tagant, kaugete Limandrite tagant, säält, kus pole meie elu algus, ajab Termes saaki.
 Saak on ees, ennenähtamatu jumalale, kuid lähedal löögi jaoks, vaat kohe tabab välk tema südant.
 Kuldsarvedega põder jookseb sääl. Ta on üleni valge, karv hõbedasem lumest. Oma musta pead hoiab ta kõrgel, sarved taha kaardus. Ta lendab nähtamatuil tiivul. Vabad tuuled on ta hingeõhk, need kannavad teda lennul, tema teel.
 Ta silmad on poolsuletud. Kuid ära vaata neisse, inimene, - nende jõust jääd sa pimedaks. Sule kõrvad, kui kuuled ta jooksu, selle jõud kurdistab sind. Ära riiva ta kuuma hingeõhku, selle puudutus muudab su tummaks.
 T e a , see on Mändaš-põrre.
 T e a , kui võimas Termes jõuab ta kannule ja esimese noole laseb, annab järele kogu mägede kivi ja tuli paiskub välja. Kõik jõed hakkavad voolama tagurpidi, vihm kaob, kuivavad järved ja meri. Kuid päike jääb.
 T e a  v e e l : kui Termes tabab noolega musta laupa kuldsete sarvede vahel, haarab tuli maa, mäed keevad veena, nende asemele kerkivad uued mäed, mis põlevad nagu habemik sammal vanadel kuuskedel. Põlevad kesköised maad ja jää hakkab keema. Kui Mändaš-põrre kallale viskuvad koerad ja Termes lööb oma noa ta elavasse südamesse, siis on lõpp. Taevast kukuvad maha tähed, tuhmub vana kuu ja päike upub kusagil kaugel. Maal on siis vaid põrm.

>>